|
||||
Nr 20 (817) Neljapäev, 10. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Sajandi-kahe eest oli jäseme mahasaagimine üpris tavaline nähtus. Paraku ei suuda ka praegune vägagi arenenud meditsiin vältida kõiki amputeerimisi, ja selleks pole alati vaja rasket avariid: kehv verevarustus pluss jalga tabanud muud haigused võivad gangreeniohu kaasa tuua. Aga tänapäeva proteesid on hoopis paremad kui omaaegsed kargud või kohmakad puujalad. Need, kes vajavad proteese ja muid abivahendeid, saavad abi otsida Tartu OÜ-st Ortopeediakeskus Filosoofi tn 1. Tartus on proteesitööstus olnud pikki aastaid, aga osaühingu juhatuse esimees Oleg Nesterenko ütleb, et ortopeediakeskuse ajalugu loetagu ikkagi 1998. aasta oktoobrist, mil kõik Vaksali tänava ettevõtte töötajad selle asutasid — senine riiklik ettevõte oma täpselt piiritletud ülesannetega polnud uutes tingimustes enam elujõuline. Head meistrid “Meie inimesed tunnevad enesetäienduse vastu väga suurt huvi, et kasutada parimaid kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid. Põhilisteks võimalusteks on näitused (eelkõige Leipzigi mess) ja juhtivate firmade korraldatud seminarid ning täiendõpe otse välisfirmades, millega oleme loonud otsesidemed,” ütles Nesterenko. Nii õpiti valmistama Silicon-Laineri arvukaid modifikatsioone, Inglise firmas Blatchford omandati maailmakuulsa intelligentse elektroonilise jalaproteesi IP+ valmistamise oskus. OÜ Ortopeediakeskus paigaldas aastatuhandete vahetusel esimesena Eestis selle unikaalse vahendi nendele, kellel jalg on amputeeritud ülaltpoolt põlve. Kui tavaline protees võimaldab astuda sirge põlvega kunstjalga paraja hooga ettepoole visates, siis IP+ liigub põlvesõlme silindris õhu väljalaske reguleerimise arvel nii aeglase, tavalise kui ka kiire kõnni rütmis (saab arvestada isegi konkreetse inimese kõnni eripära), kusjuures proteesi mällu talletatu rakendub 2–3 teises tempos astutud sammu järel. Proteesimeistrid kinnitasid, et mujalgi maailmas on see protees mõeldud just aktiivsetele inimestele, kodus toimetamiseks ja mõneks käiguks väljapoole on pakkuda 3–4 korda odavamaid, kuid sama kaasaegseid proteese. Üldse on Tartus tehtud selline protees kahele inimesele, siis aga tuli otsus, et haigekassa neid ei kompenseeri. Ühelt poolt on see mõistetav: sama rahaga saab proteesi ühe asemel kolm inimest. Ent teisalt on meil Eestis juurutatud suurepärased proteesid, kuid riik sunnib meistreid minetama oma oskused ja paneb mõnegi täisjõus tööinimese invaliidiseisusse. See aga tähendab, et reeglina makstakse talle pikki aastaid toetusi, selle asemel et ta töötaks ja maksaks riigile makse. Ortopeediakeskuses on hea näide käepärast: IP+ proteesi saanu ei jõua seda ära kiita, tänu proteesile töötab ta SAT TV süsteemide paigaldajana, mis nõuab pidevat treppe pidi ja katuselgi käimist, millega ta tuleb ilusasti toime. Ja mis samuti väga tähtis: ta perekonnaelu on täiesti korras. Kui meil oli suur tööpuudus, siis võisime invaliidide töövõimele ehk vilistada, üha teravnevas tööjõupuuduses aga tasuks taolistel juhtudel riigi tervishoiul küll paindlikum olla. Viis aastat ja ei kriipsugi vähem? Teise järelekaalumist vääriva probleemina nimetas proteesimeister Stanislav Haugasmägi proteesi kasutusnormi: algul oli see kaks, siis kolm ja nüüd viis aastat. Kunagised pikad-pikad järjekorrad küll kadusid, aga aktiivsetel inimestel ei löö protees nii kaua vastu ja kalli abivahendi omal jõul soetamine on ehk üksikutele jõukohane. Saksamaal oli kohus seda meelt, et kui inimene nõuab endale meelepärast proteesi, siis peab ta maksumaksjana selle haigekassalt ka saama, ehkki ta tegelikult just sellist abivahendit ei vaja. Asi läks nii hulluks, et riigi jõukusest hoolimata tuli kehtestada nõutav kasutamisaeg, ainult et see pole jäik. Proteesi vajajad on jagatud aktiivsust arvestades nelja gruppi ja kui keegi taotleb ettenähtust kiiremini uut proteesi, siis vaatab vastav komisjon ta taotluse läbi ja eriti aktiivsemate inimeste puhul on positiivne otsus tavaline. Siin on ühe vitsaga löömine üldse üpris küsitav, inimesed ja nende vajadused on ju erinevad. Ja näiteks maainimestel oleks vaja kahte proteesi: põllul või laudas amortiseerub see ruttu, liiati pole tänaval käimiseks mõeldu nendes tingimustes kõige sobivam. Praegu aga peab siiski, kui protees mingil põhjusel puruneb, esitama uue saamiseks terve virna pabereid ja rahuldav otsus on ikkagi küsitav. Sellisel komisjonil on mõtet ka seetõttu, et praegu peavad proteesivalmistajad ja maavalitsuse sotsiaaltöötajad välja selgitama, kas kodaniku põhjendused kalli ja keerulise proteesi saamiseks on õigustatud. Nemad aga abivajajat ei tunne ja ka omavalitsuste kaasahaaramisel pole altminek välistatud: mõni armas kaaskodanik on ju suur sõnameister. Komisjon hoiaks ära ka mõnegi asjatu konflikti: invaliidid on kerged plahvatama ja siis valatakse meistri peale kogu oma kibedus välja. Kui too on teinud kõik, mis ta võimuses (“Iga proteesi kliendile üleandmine on nagu eksam: kas inimene on sellega rahul, on tal sellest loodetud abi.”), siis on etteheited eriti kibedad, ehkki saad aru: ta ootas proteesist enam, kui see lubab, ega mõista veel, et ükski kunstjalg ei ole sama hea kui oma jalg. Klientidele mõeldes Sellistes ettevõtetes on rõõm kohata mõistvat õhkkonda: sinna tulnu pole tavaostja, kellele naeratame siis, kui rahakoti rauad ammuli lükatakse. Nii Oleg Nesterenko kui ka protesist Stanislav Haugasmägi on tasakaalukad, suhtlemisaltid ja südamlikud inimesed. Ja seda mitte ainuüksi tööruumides. Hea koostöö ülikooli kliinikumiga annab klientidele võimaluse konsulteerida sealsete nimekate ortopeedidega. Kõnekas on ka see fakt, et firma, kelle tootmismahud ja kasumlikkuse määravad ära küllaltki kasinad summad, mida haigekassa ja sotsiaalministeerium proteeside jaoks annavad (väikeste tootmismahtude tõttu lahkus kaks head töölist, sest palk jäi väikseks), on nõus sellega, et majanduslikes raskustes kliendid tasuvad omaosaluse ära järelmaksudega: enne kui omaosalus pole laekunud, lepingupartnerid firma arvet ei tasu. Üks suuremaid vastutulekuid klientidele on aga see, et protesist käib oma autoga (firmal ju sõidukit pole) kuus kord-kaks Tallinnas ja kõikides maakondades peale Hiiu-, Lääne- ja Raplamaa, võttes kindla graafiku järgi proteesivajajaid vastu kohalikes haiglates ning Lasnamäe tervisekeskuses ja Magdaleena polikliinikus. Kui on tegemist esimese proteesi valmistamisega ja inimesel pole liikumisvõimalust, tullakse talle võimaluse korral isegi koju. Tartus osatakse valmistada ka käeproteese, tehakse tallatugesid ja ortopeedilisi jalatseid, bandaaþe ja korsette. 13 töötajaga firma aastane kaubatoodang on 6 miljonit krooni, firma kartoteegis on ligemale 5000 klienti. “Mis siis saaks, kui uus valitsus annaks proteesivajajate tarbeks ehk tüki suurema summa, et parendada näiteks invaliidide võimalusi leida tööd? Meil poleks mingit probleemi tõsta toodangumahtu 10–15 protsendi võrra, meil on ju tõesti hea kaader,” ütles Oleg Nesterenko. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||