|
||||
Nr 20 (817) Neljapäev, 10. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Kui Kiili valla elanikud ja vallavalitsus kaalusid, millist kordaläinud ettevõtmist võiks vabariigi aastapäeval välja kuulutada kui Kiili aasta tegu 2006, oli nominentide hulgas ka eakate päevakeskuse Kodukamber avamine. Tõsi, väljavalituiks osutusid Kiili Spordiklubi korvpallimeeskonna viies järjestikune Harjumaa meistritiitli võit ja Toompihla elamurajooni arendus (Alevi Kinnisvara OÜ), kuid see ei pisenda päevakeskuse tähtsust. Kiviviskekaugusel pealinnast Vallavanem Vambo Kaal ütleb, et valla elus ja selle planeerimises sõltub tahes-tahtmata paljugi suure naabri Tallinna lähedusest — Tallinnast on Kiili keskusse vaid kaheksateist kilomeetrit. Kolme viimase aastaga on tulnud valda elama ligi kaks tuhat inimest, neist mullu nelisada. Praegu on Kiili vallas rohkem kui 3700 elanikku. Kõige rohkem on 25–40-aastasi, pensionäride osakaal on 12 %. Rõõmu teeb loomulik iive: mullu sündis 3,6 korda rohkem lapsi, kui suri inimesi. Valla linnalähedusest ja looduslikust elukeskkonnast sõltub ka kinnisvaraarendajate suur huvi selle kandi vastu. Aga nii nagu varem, mil vallal polnud üldplaneeringut, enam edasi ei saa — vallale lähiajal ja tulevikus vajalike teede, ehituste jne jaoks on juba ette vaja ruumi jätta. Mõte on teoks tehtud, valla üldplaneering on arutlusel. Juba valminud gümnaasiumi ja spordihoone järel on tähtsuselt järgmine lasteaed. 190-kohaline kaasaegne lasteaed peaks mudilaste ja nende vanemate rõõmuks (järjekorras on sadakond last) uksed avama sügisel. Järgmine ehitus, mis on alles projektijärgus, on vabaajakeskus. Vallavanema sõnul võiks seda nimetada ka aktiivkeskuseks, kuhu lisaks noortele on asja ka kõigil teistel. Nimelt koondatakse keskusse raamatukogu, internetipunkt, mängu- ja jõusaalid, kujutava kunsti harrastamise võimalused, lastepäevakeskus jne. Praeguste otsuste järgi peaks vabaajakeskus valmis saama 2009. aastal. Siis peaks kunagises kooli kahekorruselises ühiselamus, kus praegu on lastepäevakeskus, vabanema ruume nende ümberkohandamiseks pensionäride päevakeskuseks ja ehk võiks samasse majja rajada ka mõned vanurite hooldekohad. Miks peaksid eakad saama taas päevakeskuse, kui alles mullu asutati Kodukamber? Vambo Kaal selgitab, et Kodukambri asutamise algatajad olid alevis elavad eakad, nende eestvedaja omakorda valla sotsiaaltöötaja Talvi Aruaas. “Piisab ühest hakkajast inimesest ja ettevõtmine tõmmatakse käima!” ütleb Vambo Kaal Talvi Aruaasa silmas pidades. Vallavalitsuse kelder, kuhu kunagi kolhoosipäevil oli ehitatud saun ja sisustatud nn istumispaigad, seisis kasutamata. Just neid ruume pidasidki eakad silmas. Kelder tehti korda. Siin on ka pesemisvõimalused, mida kasutavad valla seeniorid. Aga tulevikus saab päevakeskus keldrist välja. Tugi teeb tugevamaks Kuidas valla eakad üldiselt elavad? “Erinevalt,” vastab Vambo Kaal, kes on paljudel neist ise külas käinud. Nimelt on Kiili vallavanemal koos sotsiaalosakonna esindajaga komme käia seenioridest sünnipäevalastele 75-, 80-, 85-, 90- ja 95-aastaseks saamisel ning sellest edasi iga järgmise eluaasta täitumisel õnne soovimas. Kingituseks on lillekimp ning raha — 500 krooni. “Enamik seeniore on väga tublid ning rõõmustavad selle üle, et neid meeles peetakse. Mul on ka selline kogemus, et just need kõige rohkem kannatanud, Siberisse saatmise üle elanud inimesed on kõige optimistlikumad. Ja neid huvitab kõik, mis toimub oma vallas ja kaugemal Eestimaal. Neid asju olemegi koos arutanud. Nii on ka paljudel meie 70-aastastel ja vanematel inimestel huvi õppida arvutit kasutama. Kas või sellepärast, et kaugemal elavate lastega suhelda. Kevadisel koolivaheajal käiski kuusteist üle 70-aastast inimest meie gümnaasiumis arvutikursusel. Kursuse maksis kinni vald. Ja kui selsamal seltskonnal või ka teistel on soovi veel arvutiõpet saada, siis mina vallavanemana toetan neid. Tean, et esimesel kursusel said nad arvuti kasutamise eelhirmust üle ja seetõttu on järgmine õpe veel tulusam.” Vallavanem ütleb, et suur osa vallast on kaetud internetiühendusega. Eriti vajalik on internetiühendus puuetega inimestele, kes saavad sel kombel ületada suhtlemisprobleeme. “Aga see kergendab ühtlasi neile sotsiaalabi osutamist,” väidab Vambo Kaal. Sotsiaalosakonna eestvõtmisel paigaldatigi kolmele kurttummale internetiühendus. Ärgu nüüd arvatagu, et Kiili vallavanem on mees, kes usub, et eluaastate lisandudes tuleb inimesele juurde vaid optimismi ja elurõõmu. Paraku on nii, et löövad välja haigused, mida kartagi ei osatud, sageli väheneb just liikumisvõime. Aga et maainimene on harjunud elama oma kodus, osutub sageli hooldekodusse minekust paremaks avahooldus. See on valla korraldada. Sotsiaaltöötaja Talvi Aruaas sai enda kasutusse valla auto — esialgu vana — ja tänu sellele saab ta eakaid vajaduse korral arsti juurde ning poodi sõidutada. Inimene, keda toetatakse, läheb tugevamaks, vahel saab isegi voodist välja. Vambo Kaal toob näiteks seeniori, kes sotsiaaltöötajat oodates otsustas voodist üles tulla, ja tuligi. Tegi tule pliidi alla, praadis kartuleid, ja kui oodatu kohale jõudis, pakkus temalegi. Suuremal osal eakatest on lapsed, kes vähemalt kord nädalas neid vaatamas käivad, puud tuppa ja külmkapi toitu täis toovad. Sageli aga ei märka alati tööle tagasi kiirustavad lapsed seda, mida näeb sotsiaaltöötaja. Näiteks vajadust ema või isa silmaarsti juurde viia, liikumisabiks vana jalgratta või kepi asemele tugiraam muretseda, julgustada puusaoperatsioonile minema, selleks võimalused kokku leppima. Vallavanem nendib, et Talvi Aruaasale sobib tema töö eelkõige sellepärast, et ta on väga hea suhtleja. Probleemidest teenusteni Vallas võiks ringi sõita kauplusauto, mis leevendaks mitmete kaugemate toidupoeta külade elanike muresid. Varem oligi see nõnda. Praegu seda võimalust inimestel pole, sest uus eraettevõtja, kes püüdis varasemat asendada, ei leidnud ostuhuvilisi. “Eakate inimeste probleemidest kasvavad välja meie teenused,” ütleb sotsiaalnõunik Nelli Rohi. Ta toob näiteks pensionäridele soodushinnaga juuksuriteenuse, samuti neile korraldatud arstiabi. Eriti tähtis on, et sotsiaalosakond teavitaks inimesi sotsiaalabi saamise võimalustest. Kui näiteks varem said kõik eakad nn jõulutoetust, siis juba kolmandat aastat makstakse seda neile, kes tõesti toetust vajavad ja selleks avalduse esitavad. Toimetulekutoetust makstakse riigieelarvest eraldatud rahast ja valitsuse kehtestatud tingimustel. Sellest aastast kehtib uus toimetulekupiir 900 krooni, igale järgnevale pereliikmele 720 krooni. Sellest riigi rahast makstakse vallavalitsuse määruste alusel ka täiendavat toimetulekutoetust. Oma valla eelarvest makstakse lapse sünnitoetust (5000 krooni). Matusetoetus on 2000, eaka sünnipäevatoetus 500 krooni. Ühekordset toetust saab ka raske majandusliku olukorra puhul. Pensionärid saavad avalduse järgi ka 400 krooni maamaksusoodustust. Raske puudega inimese hooldajale makstakse 240, sügava puudega inimese hooldajale 400 krooni hooldajatoetust. Muidugi makstakse laste koolitoidu toetust, nii üldhariduskooli kui ka huvikooli õpilaste kõik sõidukulud, töövõimetuse taotlemise korral toetatakse ravikindlustamata isikuid ravikulude maksmisel. Paljud valla pensionärid käivad tööl. Soovitakse olla teistele vajalikud, ühtlasi kulub töötasu elamiseks ära. Siinsed inimesed teavad küll, et Tallinnas makstakse kõigile pensionäridele üks kord aastas toetust, kuid needki, kes on pealinnast Kiili elama tulnud, seda ei kahetse: siin on elukvaliteet pealinna omast parem. Pitsiklubi Tallinnast Kiili elama tulekut ei kahetse ka praegu Kodukambri pitsiklubis aega veetvad Helju Aru, Vaike Pervik ja Helgi Taim. Helgi Taim ütleb, et Kiilis on tema terviski paremaks muutunud. Kui ta linna toitu ostma sõidab — seal on ju ostukohti valida —, katsub ta õige kiiresti jälle koju tagasi saada. Peaaegu iga poole tunni järel sõidab buss Tallinnast Kiili. Helgi Taim on nahakunstnik ning ta õpetab nahkehistööd ka Kiili koolilastele. Helju Aru meenutab, et siia elama tulnuna leidis ta varsti eakaaslastest mõttekaaslasi: õige pea hakkas ta suhtlema Vaike Pervikuga. Vaike olevat väga hea küpsetaja, kõik aga toovat kordamööda päevakeskuse pitsiklubisse tulles midagi head kaasa. Muidugi vahetatakse siis toiduretsepte. Miks nad on oma käsitööringi just pitsiklubiks nimetanud? See pidavat lihtsalt hästi kõlama ja rohkem kui käsitöö tegemiseks olevat nende klubi üritused head suhtlemiseks. Ja kes siis naistest jutuajamisest loobuda tahab! Siiski, pitsiklubi rahvas on lausa käsitöönäituse üles pannud. Eelkõige torkavad silma väikesed kaunid raamitud või raamimata gobeläänid. Ülle Mannov on peast kudunud gobeläänidele pildid ja värvidki valinud mitte mustrilehe, vaid oma maitse järgi. Ja need piltvaibad on väga ilusad. Selgub, et enne pitsiklubi ei teinud Ülle Mannov üldse käsitööd, nüüd aga on ta lisaks gobeläänidele teinud ka nahkehistööd. Sama lugu olevat olnud Vaike Pervikuga. Seni on pitsiklubis heegeldatud, tikitud, Helgi Taime õpetuse järgi proovitud ka nahkehistööd. Vahel tuuakse teistele näitamiseks ka kodus tehtud käsitööd. Sügisel aga tahetakse proovida klaasi- ja portselanimaali. Eakate päevakeskus kui koos- käimiskoht oli pitsiklubi rahva unistus ja nüüd on see täitunud. Helgi Taim ütleb, et pitsiklubis saab põnevat tegevust kätele, kuid kindlasti palju head ka hingele. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||