|
||||
Nr 17 (814) Neljapäev, 19. aprill 2007 |
||||
Arhiiv |
Kuuekümnendate algul tudengina vahel Tartu kohvikutes-restoranides seigeldes sattusin kord ammuaegse tuttava kirjanik Vambola Rähniga Grand-hotelli restorani Vallikraavi tänavas. Olime ühe pitsi äragi võtnud, kui sisenes kõhetu ristlipsuga mees, kes loovis otsemaid meie laua juurde. Ta meenutas mulle millegipoolest Gailiti sümpaatset vagabundi Toomas Nipernaadit. Ulatanud mulle nagu vanale tuttavale käe, küsis ta väga kombekalt, kas tohib hetkeks istuda. Minu üllatusesks vastas Vambo, et kui me keelaksime, poleks sellest kasu, sest sa istuksid ju nagunii. Tõepoolest, Alliksaareks osutunud ristlipsuga mees istus juba vastust ära ootamata ja pidi kuulma veel Vambola targutust teemal, et see väljapakutud nii-öelda hetk, mis nüüd algas, võib venida mitme päeva pikkuseks. Tal oli õigus. Kui meil kõigil raha otsa sai, oli juba öö ja mul ei jäänud muud üle kui Pälsoni ühiselamus toakaaslane Rudolf Rimmel üles ajada ja sada rubla võlgu võtta. Rimmeli luuletusi juba trükiti ja ta sai isegi honorari — asjaolu, millega Artur Alliksaar kuidagi kiidelda ei saanud. Kõigist ponnistustest hoolimata ei avaldatud tema loomingut ja mehel ei jäänud muud üle kui oma käsikirju mahukas portfellis kaasas kanda. Maandusime tookord ühe naisadvokaadi korteris, kes oli heauskselt võtme Vambole usaldanud, ise aga Moskvasse mingit suli kaitsma sõitnud. Et restoranist enam viina ei saanud, pidime leppima uksehoidjalt väljalunastatud teelikööriga. Meenub, et Alliksaar arutles paljudel teemadel, sealhulgas ka rahvusküsimuse ja tööhõive asjus, ja arvas, et toonase passiasjanduse puhul, kus talle Siberis kätte antud dokument sisaldas tähelepanuväärset nime ALIKSAR, polevat ime, kui näiteks kellegi passis on kirjas, et ta on elukutselt araablane ja rahvuselt tuuker. Portfellist, mis oli tegelikult lausa loominguline küllusesarv, ilmus välja kalambuurseid luuletusi ja uskumatult vaimukaid sõnamänge. Vähemalt kahte neist olen hiljem kohanud poeedi luulekogudes. Kui valgeks läks, sai keeleteritajatel ramm otsa. Magasime laial diivanvoodil risti nagu siruli silgud riides, minul pintsak, Alliksaarel mantel tekiks. Hommikul keetis Rähni Vamps teed, mina aga käisin Turuhoones, kus sai juba alates kella kaheksast marjaveini. See marjavein oli muidu hea, aga teda läks liitrite kaupa ja peagi pidin Rimmelilt veel paar sajalist laenama. Korter, kus me pesitsesime, oli Kalevi tänavas. Sestap oli kõik kesklinnas käe-jala juures ja nii sattusime õhtupoolikul taas Grandi. Seal arenes huvitav kahekõne Arturi ja riietehoidja vahel. Loovutanud mantli, andis Alliksaar ära ka oma tüseda portfelli ja lisas, et selles on vorst sees. Riidehoidja küsis, miks teda porfelli sisust teavitatakse. Ma lihtsalt ütlesin, et seal on vorst sees, teatas poeet süütult. No ja mis siis, päris garderoobitöötaja. Miks see peaks mind huvitama? Ma pole öelnud muud, kui et selles portfellis on vorst. Miks see teid ärritab? Kurat, mind ei huvita, mis seal on, kas te saate aru. Kurradi kurat, kas mul muud teha pole kui teie pakke uurida? Kuulge, ma ütlesin ainult, et seal on vorst sees… miks te karjuma hakkasite? seletas poeet ehmunud ilmel. Teil on ilmselt mingid erilised senitundmatud ja meditsiinile avastamata närvihäired. See pole normaalne, et keegi sõna “vorst” kuuldes marru läheb, seletas Alliksaar. Kurrat, kisendas riidehoidja, võtke see neetud portfell ja kaduge koos oma vorstiga. Olgu seal vorst või sink, kaduge siit. Kust te teate, et seal on sink, imestas Alliksaar. Kas te olete selgeltnägija? Tõepoolest, seal on sink, mitte vorst. Mul läks sassi. Aga teil on lausa erilisi andeid… Miks te lihakombinaadi väravas ei tööta, siis poleks seal hundikoeri vaja pidadagi. Viskate pakile pilgu peale ja kogu varastatud kraam saab SORRVO-le üle antud. Kaks võimsat firmat siin ilmas ongi — VOLVO ja SORRVO! Riietehoidja oli näost juba lillakat värvi, ta lausa värises vihast. Ka-kaduge siit mi-minema, suutis mees vaid kähiseda. Seejärel põgenes ta palitute taha ja vaatas sealt aeg-ajalt välja. Läheme ära, kohe läheb see konn mätta otsas lõhki, ütles Alliksaar ja võttis oma portfelli restoranisaali kaasa. Lauas teatas ta pidulikult: See mees on vana nuhk, kuulab jutte pealt. Ma kergendasin ta ametit, nagunii oleks uurinud, mis portfellis on. Selle eest saab ta agendiraha. Pärast joovad koos operativnikuga maha. Too otse endale võtta ei julge. Ühes laagris premeeriti laagrilehmi viinaga. Nagu keegi vangidest viinast haises, anti tappa. Üks oli kord päris täis, eks ta teened olid suuremad. See löödi päris maha. Mõni aeg hiljem, kui istusin vana kohviku peal tookordses TRÜ klubis ühes toas klaveri taga, juhtus eriskummaline lugu. Chopini harjutamine jäi pooleli, sest sisse sadas Alliksaar, kes hüüdis juba ukselt: Nii, nüüd hakkab raha tulema nagu muda, lööme üleliidulise lauluvõistluse nätsti kinni! Preemia on tuhat rubla, selle teeme pooleks. Kirjuta viis ja võit on kindel! Ta ladus lauale enda sõnul vetsust leitud venekeelse ajalehepaberi riba, kus olid kirjas üleliidulise laulukonkursi tingimused. Kirjas oli, kuhu saata laul, mis on pühendatud NSVL kompartei uuele, kolmandale programmile. Tööde laekumise viimane kuupäev on ju täna, laul jõuab Moskvasse ülehomme, seletasin poeedile, kes laulutekstiga vääristatud paberilehti lauale ladus. Ära muretse, siin on postkontorist saadud ümbrik tänase kuupäevaga, teatas Artur, kiri meie lauluga tuleb aga öösel Tallinna—Moskva rongi postivaguni küljel asuvasse postkasti panna, siis on ta homme kohal. Hea küll, ütlesin, anna tekst siia, tõlgin ära ja teen viisi. Tekst on venekeelne, ütles Artur. Vene keelest vene keelde ümber panna pole usutavasti küll vaja. Sa luuletad siis vene keeles ka, imestasin. Vene keeles luuletamine on lihtne nagu sitaviskamine viglaga — plärts ja plärts luuleread üksteise peale, kuni hunnik valmis. Artur lahkus, mina aga tegin viisi, seadsin selle kuuehäälseks ja kirjutasin kenasti ainsale olemasolevale korralikust kriidipaberist noodilehele välja, tekst sai trükitähtedega alla ja nimed peale. Panin üllitise ümbrikusse ja viisin öösel Moskva rongi postivagunisse. Umbes pool aastat hiljem tuli meie koostöö saatus jutuks. Äh, kurat, võitjad olid mingid Moskva armeenlased ja juudid, meie jäime välja, ütles Artur. Pole ime, ütlesin, vaata kus oleks olnud ümbriku avamisel jama — keegi Jeggie Oija ja Alik Sar — kuidas sa nii väärtuslikul teemal konstruee- ritud laulu hindad, kui autorite nimesidki hääldada ei suuda. Iseasi Mu- radeli, Babadžanjan või Dunajevski. Šahninski, Tsherezsemjmogilvosmblinovperekintshevski… jätkas Al- liksaar. Šahna on ukraina keeles rumal sõna, torkasin vahele. Õigus, hakkas Artur naerma, aga mulle teeb hoopis muret, et ma viskasin teksti mustandi peldikusse, ei mäletagi, mis seal oli, itsitas Artur. Mina viskasin ka mustandi minema, teesklesin kurbust. Nüüd jääb see hiigelteos — kuuehäälne seade Aleksandrovi-nimelise koori jaoks, lausa internatsionaali tüüpi tipphelind — inimkonna kultuuriloost välja. Ole õnnelik, et me preemiat ei saanud, ütlesin mina. Tuhande rublaga võib surnuks juua. Võib, vastas poeet… juhul kui võlad maksmata jätad. Aga muidu tuleb ikka veel teine viis tuhat puudu. Võlavanglat meil pole, ütlesin. Kahju, vahel on isu tasuta toidu järele, arvas Artur. Meil oli laagris üks Rannu kandi mees, kes laagritoitu ei söönud. Eluaig põle sitta söönud, ei söö nüüd kah, teatas kaasvangist rahvavaenlane ja vahetas oma viimsed kaasas olnud asjad leivatüki vastu. Seda ta kuuma veega siis sõi ja oli tänu sellisele menüüle juba päris skeletitaoline inimvare, paras koolis inimese anatoomiat õpetada. Ühel hommikul teatas mees, et midagi vahetada enam pole ja tänasest hakkab laagrilobi, seega siis sitta sööma. Sellist menüüd peaks kehakaaluga võitlejatele soovitama, arvasin mina. Jah, aga laagris oli paks ohtlik olla, seletas Alliksaar. Meelitati põgenemisel kaasa ja söödi teel ära. Retsid ei erinenud valvuritest millegipoolest — miski polnud neile püha. Aga mina pääsesin väikesest laagrist suurde — tervel riigil on traataed ümber. Tookord luges ta mulle ette ühe luuletuse, mis liigub ringi vaid käsikirjas ja mis algab sõnadega “Kas oled tüdruk...”. Imelikul kombel jäi see mulle kohe sealsamas pähe, korrata polnud vaja. Veel rääkis ta, et ennesõjaaegses Pariisis pidi olema kümme franki ette näidata, siis võis seletada, et silla all lihtsalt meeldib magada — odavaima öömaja raha ju olemas. Et raha kippus otsa saama, oli mõnel passi tagakaane siseküljele kümme franki lausa liimiga kinnitatud, et seda kuidagi kätte ei saaks. ... Mind viis amet Kohtla-Järvele ja kui aastate pärast Tartusse tagasi saabusin, oli Artur juba surnud. Päriselt ta ei sure kunagi, sest tema luuletused elavad edasi raamatutes ja meie mälus. Mõtlen tihti selle inimese uskumatule optimismile, vaimukusele ja erudeeritusele. Kindlasti oli ta paljudele eeskujuks, kuidas kibedasti vaenatuna pea püsti ja sirge seljaga elada ning kogu selle tobeduse üle naerda. HELDUR JÕGIOJA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||