|
||||
Nr 17 (814) Neljapäev, 19. aprill 2007 |
||||
Arhiiv |
Igal kevadel kogunevad elulugude kirjutajad ja teisedki huvilised Eesti Kirjandusmuuseumi. Tänavu kandsid võistlustööd pealkirja “Minu ja minu lähedaste elu muutunud ümbruses“. Elulugusid koguti 13. korda, üritust veab ühendus Eesti Elulood eesotsas Rutt Hinrikusega. Võrreldes eelnevate aastatega on autorite arv kuni kolm korda kahanenud. Seekord laekus 66 võistlustööd. Esmakordselt peeti Kirjandusmuuseumis kaks eluloopäeva, algul venekeelsetele autoritele ja siis riigikeelsetele. Mina osalesin kolmandat korda: kõigepealt kooliõpetaja looga, seejärel sõjamälestuste jäädvustaja rollis ning sel aastal pajatasin külamehest, kes elas metsa sees. Töödest kokkuvõtteid tehes rõhutas Rutt Hinrikus, et siin ei piisa ainult osavõtust, et äramärgitud saada. Kirjandusvõistlus eeldab, et autor tunneb käsitletavat teemat ja ajastut sügavuti, et ta oskab episoode, meeleolusid ja keskkonda emotsionaalselt kirjeldada, valdab korrektset sõnakasutust jne. Sellekevadised laureaadid on Helja Karo, Andres Jaeger, Heinrich Kruup, Heino Mereäär, Heino Sits, Sulev Kask ja Manivald Müüripeal (parim koguja). Kas panite tähele — kuus meest ja üks naine. Küllap käis teema (keskkond) fookustamine naistele üle jõu. Parimaid katkendeid lugesid ette Tuuli Otsus ja Enn Lillemets. Minule oli kõige oodatum esineja Tartu ülikooli professor Tiina Kirss. Ta tutvustas väliseestlastest kirjutatud raamatut “Rändlindude pesad”. Omapäraselt koomiksitena oli kujutatud Raul Elari elulugu. Tiina Kirss oma äärmiselt emotsionaalses loengus rõhutas nelja põhimõtet, mida tunnetas väliseestlaste elulugude koostajana. l Mälestuste kirjutamine algas küllaltki valuliselt, kui mõeldi, et kellele seda jälle vaja on, neid raskeid põgenike-pagulaste läbielamisi ja kannatusi meenutada. Aga ometi hakkas kergem, kui saadi ühistel kogunemistel ennast avada ja teist lohutada. l Eestimaalt põgenemise lood tuginesid vahetul läbi elatud katsumuste meenutamisele. Iga detail ja meeleolu lisas mälumustrisse uusi niite. Sageli polnud ühtki fotot, rääkimata videost. Aga kuulajale tundus, et just nii oli nendegi põgenemisel olnud. l Torontos (Tiina Kirss elas eelmise aastani seal) ilmunud raamat “Õigus ja tõde“ oli ingliskeelne, sest autor tahtis sealsele ühiskonnale tutvustada eesti rahva saatust. Mina usun siiralt, et väliseestlaste osa Eesti taasiseseisvumisel ei saa mingil juhul alahinnata. Nad julgustasid meid vabadust kätte võitma. l Pagulaseestlaste elulugude kirjutamine ja kogumine — loomulikult ka kodueestlaste lugude talletamine — peab jätkuma. Sõjapõgenike elulood võiks jäädvustada näiteks paatkondade, justkui pesakondade kaupa. See on inimlik kooslus. 2000. a ESTO päevadel püüdsid Tiina Kirsi üliõpilased intervjueerida kokkutulnuid, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest üldine elevus ja kohtumiste sagin ei lasknud süveneda. Sestap peagi need huvigrupid Torontos kokku kutsuti ja üheskoos meenutamine algas. Väliseestlastel oli kõige raskem siis, kui nad olid aru saanud, et tagasiteed kodumaale ei ole. See minek oli jäädav, mitte ajutine. Sellekevadisel eluloopäeval anti sõna kunstnik Maret Olvetile, kes tutvustas oma isale ja temale endale pühendatud kunstiliselt kujundatud fotomontaaži. Kõik see kokku oli nagu väike personaalnäitus. Looduse kujutamisest läbi eluloo erinevate etappide kõneles ja andis näpunäiteid teadur Tiiu Jaago. Tiina Kirss tänas endale eeskujuks olnud kaastööpartnereid Rutt Hinrikust ja Merle Karusood, kes on toonud Eesti elulugusid lavalaudadele. Tabasin end mõttelt, et kui meie paljude sadade aastate pärast oleme maailmakaardilt kadunud kui rahvus, siis meie elulugusid ehk teatakse, sest KIRJASÕNA ON IGAVENE. ELLE-VAIKE KIIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||