|
||||
Nr 17 (814) Neljapäev, 19. aprill 2007 |
||||
Arhiiv |
22. aprillil on lastekirjanikul, luuletajal ja tõlkijal AINO PERVIKUL sünnipäev. Aino Pervik on üks meie armastatumaid kirjanikke, kelle raamatuid oleme alati koju ostnud, sest tahame neid aeg-ajalt kas ise üle lugeda või oma pere lastele ette lugeda. Aino Perviku raamatuid loevad mõnuga nii lapsed kui täiskasvanud. Tema loodud raamatutegelastest on saanud meie head ja huvitavad tuttavad, olgu nendeks siis Kunksmoor ja kapten Trumm, Arabella, tema isa ja teised mereröövlid või ka väike tüdruk Paula ja tema perekond. Aga samuti “Maailm Sulelise ja Karvasega” tegelased. Aino Pervikult ilmub peatselt selle raamatu järg “Suleline, Puhuja ja must munk”. Millest uues raamatus juttu on, sellest kirjutab Aino Pervik ise. Oma saatus on ju ka raamatutel Peatselt on mul ilmumas uus raamat: “Suleline, Puhuja ja must munk”. See on järg aastal 2000 ilmunud raamatule “Maailm Sulelise ja Karvasega”. Ise ma armastan seda raamatut ja mul on natuke kahju, et teda vähem tuntakse kui näiteks Kunksmoori lugusid, raamatut mereröövlitütrest Arabellast või ka raamatuid esimese klassi tüdrukust Paulast. Kuid juba vanad roomlased ütlesid: habent sua fata libelli, raamatutel on oma saatus. Paraku nii see just ongi. Sulelise ja Karvase raamatus on tegelasteks tuntud tüübikesed Alide Dahlbergi “Mutionu laulust”. Kuid on seal ka muid, kes rahvaluulest ja legendidest teada: libahunt, ilma peata mööda Tallinna vanalinna ringi hulkuv kummitus must munk, väike Õudik, kes pärit laulust “Viisk, põis ja õlekõrs”. Muidugi on nad minu raamatus juba minu käega kujundatud, lisaks neile veel rida lausa väljamõeldud tegelasi. Sellesse raamatusse olen ma paigutanud rohkelt tekste oma ja ka oma laste lapsepõlve lemmiklauludest ja luuletustest. Neist teatakse tavaliselt ju enam-vähem esimest salmi. Panin nad oma raamatusse koos kommentaaridega tervenisti kirja, et oleks, kust soovi korral järele vaadata ja meelde tuletada. Kes ei soovi, ei peagi tingimata rida-realt kõiki lugema. Aga on ka neid, kellele need vanad laulud ja luuletused huvi pakuvad: olen näiteks kuulnud, et kuskil koolis soovisid lapsed koos õpetajaga läbi laulda kõik tekstid, millel on olemas ka viisid. Need laulud on ühe peategelase Puhuja lemmiklaulud. Puhuja on selline veidi ülearu pidulik tegelane, kes lõpmata oma lemmiklaule laulda armastab ja kelle meelest ei tohi mitte midagi laulda teisiti, kui tema õigeks peab. Ta on natuke tüütu ja pedantne kuju, kes nõuab kõigilt hästi õilsat käitumist, kuid kes ise tihti mugavuse või maiustamishimu pärast iseoma põhimõtteid rikub. Puhuja on pärit mereäärsest roostikust ja ta arvab, et päike on tema ema. Igal õhtul laulis ta oma pillirookodus päikesele laulu “Kuldne õhtupäike”, sest ta arvas, et kui ta kas või ühelainsal õhtul laulmata jätab, ei tõuse päike enam kunagi taevasse. Karm saatus viis Puhuja roostikust ära linna elama ja “Kuldne õhtupäike” jäi sealtpeale õhtuti laulmata. Puhuja suureks hämmastuseks ja nördimuseks ei muutunud sellest ometi midagi. Päike tõusis ikka. Puhujat haaras aga suur südamevalu: ta hakkas kahtlema, kas ta ülepea olemas ongi. Ka uues raamatus laulab Puhuja oma laule, siin lausa Lauluväljakul tohutu rahvahulga ees. Kuidas ta sinna satub ja mis sellest tuleb, on juba omaette lugu. Puhuja ja tema laulud ei ole neis raamatutes hoopiski kõige olulisem asi. “Suleline, Puhuja ja must munk” räägib mu raamatu väikeste ja suurte tegelaste visast võitlusest tigeda kummitusmungaga, kes on otsustanud kõik lapsed lükata, visata või meelitada musta auku. Sest kui pole enam lapsi, siis kaovad inimesed ju maailmast ära. Et must munk on vaid kummitus, tegelikult ju paljalt kuri ja õel kehatu mõte, kes ei suuda oma kätega mitte kui midagi korda saata, siis on tal oma plaani teostamiseks vaja ohtralt sulaseid. Neid ta leiab. Hirmutamisega, aga ka tasu lubamisega suudab ta ära hullutada terve hulga igasuguseid tegelasi, keda ta sunnib oma plaane teoks tegema. “Suleline, Puhuja ja must munk” on päris paks põneva süþeega lasteraamat. Kui aga täiskasvanud inimene ehk raamatusse süveneb, märkab ta muidugi, et siin on juttu hea ja kurja võitlusest ideoloogilisel tasandil. Jutt käib sellest, kuidas hukutav mõte endale inimeste peades paiga leiab, olgu siis tegemist kas või paljalt sellega, et näiteks lemmikansambli lihtsalt laheda naljana mõeldud laulu sõnad võivad sillutada teed hoopiski mitte enam naljale, vaid kummalisele soovile kihutada otseteed musta auku. Mis ju ongi musta munga salaplaan. Mu uues raamatus tegutsevad edasi tegelased eelmisest raamatust. Kuid siin on ka mitmeid uusi. Ühed mu lemmikud on kaks üliõpilast, Karl ja Karoola. Nendest kirjutades olen pidanud silmas neid tänapäeva noori inimesi, keda isiklikult tean ja tunnen. Televisioonis ja ajakirjanduses paistavad nad ehk vähem silma kui need teised, kellest räägitakse palju ja kelle kohta öeldakse, et tänapäeva noorus on läinud hukka. Mu isiklike tuttavate noorte inimeste hulgas neid hukkaläinuid ei olegi, nendest saan teateid ajakirjanduse ja kirjanduse kaudu, televisioonist ja filmist, ja eks ma näen neid ka tänaval. Ometi ei tea tänaval vastutulijate kohta ju kunagi, mida nad tõeliselt mõtlevad või teevad. Ja nõnda ma loodangi, et ka mu väikesed lugejad õpivad välise mulje alt ikka tõelist sisu kätte leidma. Kindlasti soovin ma neile ilusat ja head saatust. AINO PERVIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||