|
||||
Nr 17 (814) Neljapäev, 19. aprill 2007 |
||||
Arhiiv |
Jälle istusid nad laudade taga, valge paber ees, pastakas pihus, kuulasid haridusministri tervituskõnet ja siis — väike värin hinges — küpsuskirjandite teemasid. Küpsuskirjandit on kirjutatud aastakümneid. Tänavu oli neid, kes seda tegid, rohkem kui 14 000. Aastakümneid on küpsuskirjand tähendanud midagi ka neile, kes kooli ja kirjutajatega kuidagi ei ole seotud. Küpsuskirjand on midagi enamat kui pelgalt tekst, mis koolis õpitud tarkuste järgi paberile pannakse. See on sümbol, ühe ukse sulgemise ja teise avamise hetk. Olgu teemad kirjandusklassikale toetuvad, Tammsaare, Hindi, Smuuli, Liivi või mõne teise sõnameistri loomingust äratõuke saanud või ühiskonnakesksed, ikka nõuavad nad noorelt inimeselt aja ja maailmaprobleemidega kursis olekut ning oma peaga mõtlemist, ikka on küpsuskirjand nagu lakmus, mis näitab, kas inimene on eluvalmis. Kui otsida tänavuste kirjanditeemade üht, kõige iseloomustavamat joont, siis küllap on see vastutus, teadmine, et õiguste kõrval, neist suuremad ja raskemad on kohustused. Noored inimesed on oma mõtted paberile pannud. Tuleb aeg ja nad peavad need mõtted eluks tegema. Kuidas nad sellega hakkama saavad, sellest oleneb väga palju — meie riigi ja rahva tulevik kindlasti. Nende hulgas, kes laupäeval küpsuskirjandit kirjutasid, on ju meie tulevasi presidente, Riigikogu liikmeid, ministreid ning teisigi tegijaid ja otsustajaid. Oleneb neist, kas Eesti elu hakkavad ilmestama kaunid tühjad sõnad või asjalikud teod. Paari nädala eest saime järjekordse uue valitsuse. Kuidas elu minema hakkab, kui kiired ja pikad on meie arengusammud, näitab aeg. Eakat huvitab kõige enam sotsiaalsfäär, see särk, mis on ihule kõige ligemal. Ei, mitte ainult pensioni suurus, kuigi see muidugi ka. Pensionärile ei ole antud aastaid oodata, kuni Eesti on Euroopa kõige rikkamate hulgas ja pension ka selline, mis elada laseb, sestap küsib pensionär kärsitult, kas tõuseb, millal tõuseb, kui palju tõuseb. Noor sotsiaalminister Maret Maripuu (sünd 1974) võttis oma tulevikukava kokku lühidalt ja selgelt: “Minu eesmärk sotsiaalsfääris on parem, tervem ja hoolivam Eesti piiratud ressursside tingimustes.” Mäletate Debora Vaarandi luuletust “Eesti mullad”? Kõigest on puudus, hoolest ja armastusest rääkimata... Noid kahte raha eest ei saa, neid tuleb inimesehakatisele anda koos emapiimaga. Hiljuti kinnitas sotsiaalminister intervjuus ajakirjanikule, et ta on oma tegevusala probleemides kodus, on ta ju ise ema ja vanemad on tal ka. Natuke pealispindne ja ettevaatlikuks tegev see lähtealus ju on. Sotsiaalvaldkond hõlmab tõepoolest nii emapalka kui ka mitmesaja tuhande pensionäri leivamuret, kuid sinna mahub palju teisigi muresid, ka neid, mida ministeerium ei ole seni osanud (tahtnud) omaks pidada. Tänavu lõpevad paljude sundüürnike korterilepingud. Kas peremees sõlmib uue? Kui kõrgele ta üüri kergitab? Kui paljud äkki kodutuks jäävad? Mis neist saab? Muidugi on see omavalitsuste mure, kuid kindlasti mitte ainult nende oma. Moes on rääkida võrdsest kohtlemisest. Sotsiaalministeerium kavandab uuringut teemal omasooiharate elu ja kannatused. Et kas õnnelikud gei- ja lesbipaarid ikka saavad uulitsal nõndamoodi käia, et keegi nende idülli pahase pilguga ei vaata. On see tõesti tolle valdkonna kõige olulisem teema? Kas see on võrdne kohtlemine, kui lapsi kasvatanud vanainimese eest peab hooldekodu tasu maksma laps, ent tolle eest, kel lastevaeva pole olnud, maksab riik? Või see, et naisinimene maksab hambaproteeside eest veel mitu aastat pärast pensionile jäämist omast taskust, mees jääb 63-aastaselt pensionile ja kohe annab haigekassa talle hambaraha? Sama on ühissõidukis, kus kehtib teatavasti 65 aastat tasuta sõidu piirina. Küllap leiaks samalaadseid näiteid veelgi. Puuetega inimeste muredest ma ei räägigi. Omaette teema on arstiabi. Peamiseks kõneaineks on arstide ja õdede väikesed (?) palgad. Patsientide mured on kõrvaline asi. Miks eriarsti külastamine on tasuline? Miks töövõtulepinguga töötamine ei taga ravikindlustust? Miks solidaarne ravikindlustus ei hõlma hambaravi? Neid mikse on väga palju. Mida vanem inimene on, mida kehvem on tema tervis, seda rohkem tema ja elu vahelisi mikse tõusetub. Vastuseid on oodatud aastaid. Oodatakse edasi. Juristiharidusega sotsiaalministrilt oodatakse neid nüüd. Ja tegusid. Muidu me parema ja tervema Eestini ei jõua. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||