|
||||
Nr 15 (812) Neljapäev, 5. aprill 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Jaak Aabi intervjuu Ants Tammele Missuguse kursi uus sotsiaalminister 2005. aastal pärast olukorraga tutvumist võttis? Arendustegevust oli kohe alguses väga palju. Tihtipeale pakub avalikkusele laialdasemat huvi kõik see, mis on seotud tervishoiu rahastamise ja pensionidega, muud valdkonnad on rohkem varjul. Ometi on ka nendes valdkondades väga palju seadusi, määrusi ja muid dokumente vastu võetud ning nendel kõigil on oma konkreetne sisu. Võin kinnitada, et nende kahe aasta vältel pole vastu võetud ühtegi dokumenti kiirustades ja kergekäeliselt, vaid alati on probleeme sügavuti analüüsitud, rahanõudeid arvestatud ja alles siis otsused tehtud. Näiteks kui rääkida tervishoiust, siis tahaksin kõigepealt mainida kulupõhist, läbipaistvat hinnamudelit, mille vastuvõtmine tähendab seda, et nüüd on kõigil võimalik teada saada, mille eest siis ikkagi tervishoiuteenuse puhul makstakse. Varem oli see pilt üpris segane. 2006. aastal kasvasid sotsiaalse kaitse kulud kolmandiku võrra, kiiremini kui üheski teises valdkonnas. Selle kõigeni jõudsime alles valitsuses toimunud suurte vaidluste tulemusena. Polnud näiteks kuigi kerge selgitada, et pensionid peavad suurenema sotsiaalmaksu laekumisega samas tempos. Aga möödunud aastal kasvas sotsiaalmaksu laekumine 20 protsenti ja nüüd võime tõdeda, et tänavu pensionid kasvavadki 20 protsenti. Alates 1. aprillist ulatub keskmine vanaduspension juba 3500 kroonini ja 1. juulist 3770 kroonini. Eesti on kõigele vaatamata Euroopa kontekstis oma sotsiaalkulutustelt kui mitte just punase laterna rollis, siis ometi taga lõpus. Sotsiaalkulutuste suurendamisega tuleb kindlasti edasi minna, sest sotsiaalvaldkonnas on väga palju alarahastatud alasid — seesama tervishoid, samuti hoolekanne, pensionid. Tegelikult võib võtta ükskõik millise teema, ikka on need olnud pikemat aega alarahastatud. Näiteks kiirabi sai küll juurde 80 miljonit krooni ehk rahastamine suurenes varasemaga võrreldes 40 protsenti, aga sellest ikkagi ei piisa. Võib tõesti imestada, kuidas sai kiirabi varem üldse eksisteerida. Töövaldkond, tervishoid, pensionid — kõigis nendes on toimunud kahe aasta jooksul suhteliselt kiire areng, ressurssi on juurde tulnud, aga ometi tuleb veel rohkem raha nendesse kõigisse juurde panna, sest varasemad parempoolsed valitsused pole täitnud ühiskonna ootusi sotsiaalsete kohustuste osas. Võtame näiteks hüvitised töövaldkonnas, kutsehaiguskindlustuse jne. Meie maksukoormus on Euroopa Liidus kõige madalam ja me ei tohiks kuidagi rääkida sellest, et meil on maksud liiga kõrged ning neid peaks veelgi alandama. Selline suhtumine on täiesti kohatu, sest kui võrrelda otseseid makse, siis võib-olla oleme küll kuskil keskmisest allpool, aga kui võtame teisi kohustusi, mis ei ole otseselt kirjas maksudena, siis näiteks töövõimetushüvitiste katmine on teistes maades fikseeritud tööandja kohustusena. Sama lugu on kutse-haiguskindlustusega, mille mujal maksab kinni tööandja, samas kui meil pole seda kindlustuseliiki üldse olemas. Siit näeme, kuidas meil tööandjaid hoitakse, töötajaid mitte. Töövõimetushüvitised maksame praegu kinni haigekassarahast, ometi võiks seda teha riigieelarvest ja haigekassaraha suunata parema tervishoiuteenuse pakkumisele. Haigekassarahast rääkides ei saa mööda tervishoiuasutuste niinimetatud karbikuludest ehk majandamiskuludest. Need “karbikulud” on seadustatud, seadusena eelmise Riigikogu viimasel istungite päeval vastu võetud. Selle seaduse kohaselt kaetakse “karbikulud” alates 1. jaanuarist 2008 mitte haigekassa, vaid riigieelarve rahadest. See tähendab, et järgmisest aastast ei võeta umbes 250 kuni 300 miljonit krooni mitte sotsiaalmaksu 13 protsendist, vaid riigieelarvest ehk siis just nii palju raha saab täiendavalt kulutada arstiabile. Teine hiljuti vastu võetud tähtis seadus on see, millega tõstsime 2000 kroonile miinimummäära, millelt makstakse sotsiaalmaksu. Veel paar aastat tagasi oli see määr 700 krooni. Kahe seaduse koosmõjuna saab tervishoid juurde ligi miljard krooni 2010. aastaks. Ei saa jätta mainimata ka rahva tervise parandamisele suunatud pingutusi. Meil on käivitatud programmid koos rahalise kattega, mille eesmärk on saavutada see, et inimene püsiks terve. Me oleme ju seni tavatsenud rääkida haigekassast ja haiglatest, arstide palkadest, üldse konkreetsest “papist”, mis kuhugi läheb. Tundub, et seda poolt, mis puudutab tervise hoidmist ja edendamist, ei tahaks justkui keegi käsitleda. See teema ei huvita ajakirjandustki. Meie nägime rahvatervise arengukava kallal palju vaeva ja loodan, et see kava varsti vastu võetakse. Oleme esimest korda seitsme aasta jooksul tervishoiu tulubaasi tunduvalt suurendanud, endisest märksa rohkem raha oleme suunanud ennetusprogrammidele. Aastaks 2009 peaks tervishoiu osakaal sisemajanduse koguproduktist tõusma kuuele protsendile, mis tähendab peaaegu protsendist hüpet, kusjuures ka eelarve ise kasvab kiires tempos. Tähtis on, et tervishoiule suunatavad kulutused ei suurene mitte patsiendi arvel, vaid ressursid tulevad avalikust sektorist. Siin juhin tähelepanu veel sellele, et alates 1. jaanuarist 2007 võisime tõsta hambaravihüvitise 150 kroonilt aastas 300 kroonini aastas, vanematele kui 63-aastastele makstav hambaproteesihüvitis tõusis seniselt 2000 kroonilt 4000 kroonini. Jätkub suitsetamisvastane kampaania, juunikuust rakendub suitsetamise piirang senisest veelgi rangemalt, näiteks võib toitlustuskohtades suitsetada vaid siis, kui suitsetajatele on olemas eraldi ruum. Ettevõtjatel oli oma ruumide nõuetega vastavusse viimiseks aega kaks aastat. Tervishoius liiguvad väga suured rahad. Kas pole ohtu, et see muudab tervishoiu äriks? Kahjuks pole uue valitsuse taga seisvad poliitikud tervishoiule piisavalt mõelnud. Juba on kõlanud poliitikauuringute keskuse PRAXIS hinnang uuele koalitsioonileppele keskuse tervisepoliitika programmi direktori Ain Aaviksoo suu läbi. Tema sõnul tegelikult pole leppes tervishoiust räägitudki, see on justkui ära unustatud. Kui tervishoid tõesti tähelepanu alt kõrvale jääb, hakkavad taas tekkima ja pikenema arstiabi järjekorrad, investeeringud haiglatesse võivad pidurduda, kui riik kaasa ei tule ja ainult Euroopa Liidu rahast ei piisa. Tõsi, kapitalikulud võetakse nüüd riigieelarvest, aga neid riiklikke otsuseid tuleb teha veel ja veel, kõike erakätesse anda ei tohi. Probleemirikas oli nende kahe aasta jooksul kindlasti ka pensionidega seonduv... Pensionide tõus oli väga tähtis. Kaks aastat tagasi kiruti meid opositsiooni läinute poolelt, et me laskvat pensione tõstes Eesti riigi põhja. Tuletame meelde, et rahandusminister oli enne meie valitsusse tulekut Taavi Veskimägi ja sotsiaalminister oli Marko Pomerants. Mõlemad väitsid, et Eesti riik läheb sotsiaalkulutusi tõstes põhja, aga selle teema kogu aeg päevavalguses hoidmine on nüüd lõpuks mõjuma hakanud. Kui vaadata, milliste lubadustega tulid paremerakonnad uuesti võimule, siis nad kõik on äkki justkui meelt muutnud ja lubavad pensione tõsta. Nende lubaduste tõttu said nad kindlasti valimistel nii mõnegi pensionäri hääle. Kui ikkagi Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip ütleb rahvale, et näe, ka meie tõstame nüüd pensione, siis see ju rahvale meeldib. Aga ma olen varem tema ja teiste parempoolsetega valitsuskabinetis vaielnud pensionide teemal nii et veri lendab, sest meie ettepanekuid on alalõpmata blokeeritud. Näiteks olen mitu korda üritanud minna valitsusse pensionikoefitsientide muutmise teemaga, aga Ansip on vastanud, et siis tuleb kohe ka tulumaksumäära vähendamine. Selle vähendamisega muudetaks riiki ju veelgi õhemaks... Kuni majandusel läheb suhteliselt hästi ja riigieelarve kasvab, ei anna tulumaksumäära vähendamine kuigi märgatavalt tunda, aga kui millalgi peaks vähegi kehvem aasta tulema, siis kärpeid tingimata ei tule, aga seisak tuleb küll. Avaliku sektori puhul on tähtis palk ning seda Keskerakond valimiste eel ka rõhutas. Meil ministeeriumis oli viimati umbes 20 vaba töökohta ja kui palku ei tõsteta, siis varsti on vabu töökohti veelgi rohkem, sest madala palga eest keegi ju töötada ei taha. Vastased on jällegi väitnud, et avalikus sektoris palkade kiire tõstmine toovat kaasa inflatsiooni kiirenemise... See on täielik udujutt. Kui palju kasvas möödunud aastal laenuportfell? Üle 30 miljardi krooni. Ja kui nüüd tahetakse avalikku sektorisse 2 miljardit juurde panna, siis see tekitaks mõnede arvates tohutu inflatsiooni. Kui me jätkame avaliku sektori saagimist, nagu ilmselt ka uus valitsus hakkab tegema, siis riik jääbki õhukeseks ja nõrgaks. Sotsiaalvaldkonnas tegime viimase kahe aastaga hästi palju ära, aga ma kardan, et nüüd täidab uus valitsus vaid mõned häältepüüdmiseks ja populaarsuse saavutamiseks antud valimislubadused, näiteks laiendatakse mõnesid toetusi, aga see on ka kõik. Peaminister Andrus Ansip on siiski majandusedusse uskudes lubanud tõsta pensione ega karda riigi tasakaalust väljaviimist... Tegelikult on riik juba tasakaalust väljas, näiteks regionaalarengule pole absoluutselt mitte mingisugust tähelepanu pööratud, lisaks sellele vajavad tugevdamist sotsiaalvaldkond ja sisejulgeolek, kuhu enam lihtsalt ei jätku inimesi. Praegu ongi moment, kus tuleb otsustada, kuidas edasi minna. Uue valitsuse moodustamiseks peetud koalitsiooniläbirääkimised on näidanud, et suurt osa sotsiaaldemokraatide ettepanekutest Reformierakond ei kavatse eriti arvestada. Näiteks see, et koalitsioonilepingusse võeti lubadus viia kolme aastaga tulumaksuvaba miinimum 3000 kroonini, on ju naeruväärne. Alla miinimumpalga ei tohiks see tulumaksuvaba miinimum küll olla, sest miinimumpalk on meil ju isegi väga madal ja mis jääb kätte, kui sellest veel tulumaks maha arvata? Samas teeme tulumaksu vähendamisega rikkuritele üha suuremaid kingitusi. Üks edu faktor on meil olnud kuulumine Euroopa Liitu. Kas me oleme suutnud Euroopa Liidust meie riigi arenguks eraldatavaid rahasid mõistlikult ja täiel määral kasutada? Tervishoiu valdkonnas on otseseid investeeringuid saanud kaks suurt haiglat, nimelt on 210 miljonit krooni ette nähtud Tartu Ülikooli Kliinikumile ja 170 miljonit krooni Põhja-Eesti Regionaalhaiglale. Tartu Ülikooli Kliinikumi uus hoone juba kerkib, Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga kohe-kohe alustatakse. Kõige suurem rahavoog Sotsiaalministeeriumisse on olnud suunatud siiski aktiivse tööturupoliitika arendamisele aastatel 2004–2008. Siin peetakse silmas eelkõige puuetega inimeste abistamist ja nende tööhõive edendamist, töötute aktiviseerimist erinevate projektide kaudu jne. Selle kallal töötavad nii maavalitsused, kohalikud omavalitsused kui ka mittetulundusühingud. Praegu on olukord selline, et kui keegi pistab oma nina töötuna tööturuametisse, on tal kohe kallal juhtumikorraldaja ja teda ei jäeta enne rahule, kui ta on saanud ümberõppe ja leidnud töökoha. Ometi võib külakaupluste juures ja mujalgi endiselt näha mehi, kes ei astu sisse mingisse ametiasutusse ega kontorisse, vaid korjavad pudeleid, haisevad ja mõmisevad. Tõsi on see, et selliste meestega on raske asju ajada, aga neid on jäänud siiski suhteliselt vähe. Selliseid inimesi tuleb sotsiaalselt rehabiliteerida ja see ongi kohalike omavalitsuste ülesanne. Pärast põllumajandusreforme jäid nii mõnedki inimesed töötuks ega suutnud end enam leida, aga näiteks Saare vallas Jõgevamaal, kus oli väga aktiivne vallavanem, suudeti projektirahade toel luua aktiviseerimiskeskus, kust käis läbi palju rahvast ja ligi pooled said lõpuks tööd. Nad õppisid kõigepealt kindlal kellaajal kodunt väljas käima, natuke nokitsema, mingit tööd tegema ja niimoodi jäädi sotsiaalselt jalule. Paljus ongi just Euroopa Liidu raha aidanud katsetada meetmeid ja mudeleid, mida töötute ja mitmesuguste riskigruppidega ikkagi ette võtta, et nad jälle hakkaksid toime tulema. Pärast selliseid välisprojekte oleme selle valdkonna riiklikusse poliitikasse lülitanud. Eesti Vabariigi tööturumeetmed on seega läbinud katsetused ja seda tänu Euroopa Liidu toele, millest on tõesti olnud väga suur abi. Kindel on see, et investeeringud tööturupoliitikasse saavad mingi aja möödudes tähelepanuväärsel määral tasutud, sest väga paljud inimesed saavad üle oma probleemidest, aga riik saab maksudena oma raha lõpuks ikkagi tagasi, hoolekande koormus ja kulud vähenevad jne. Nii et ma võin küll öelda, et tõhusa tööhõivepoliitika tõttu on meil töötus märksa vähenenud. Ei saa sugugi väita, justkui oleks töötuse vähenemine tingitud üksnes ettevõtluse ja majanduse arengust. Ilma tööhõivepoliitikata poleks me nii kaugele jõudnud. Väga keeruline on ka valdkond, mis on seotud puuetega inimeste toimetulekuga. Me võime ju puuetega inimeste toetusi suurendada, aga kui selle valdkonna eest ei kanta hoolt kompleksselt, siis nende elu palju paremaks ei muutu. Kui inimene saab juurde mõnisada krooni kuus, ei tule ta tingimata paremini toime. Seepärast peame endalt küsima, kuidas muuta puuetega inimesi aktiivsemaks, kuidas nendele tagada kas või osa-ajaga töökohti, ümberõpet jne, nii et nad lihtsalt ei istuks kodus edasi, vaid muutuksid aktiivseteks kodanikeks. Turumajanduse tingimustes ei saa loota, et ettevõtjad hakkavad omal algatusel puuetega inimestele töökohti looma. Siin peab riik tulema appi, toetama töökohtade kohandamist, maksma riskirühmadele esialgu isegi palka. Et see kõik toimiks, tuleb luua tööks puuetega inimestega vastavad süsteemid või neid vajaduste uuenedes ümber muuta. Puude määramise süsteem on tegelikult kõige selle alus. Ei saa näiteks käsitleda samadel alustel nooremaid ja pensioniealisi puudega inimesi. Puudu on meil just eakate ja samas puudega inimeste rehabilitatsioonimeetoditest. Geriaatriliste meetmete väljatöötamiseks on vaja eraldada teatav hulk raha, samuti ambulatoorsete ja sanatoorsete meetodite rakendamiseks. Üha rohkem on ju igasuguseid võimalusi, alates koduõenduse arendamisest kuni sanatooriumidesse suunamiseni, aga neid võimalusi ei jätku veel kõigile. Tänavu on sellele valdkonnale eraldatud 90 miljonit krooni, mis on kuus korda rohkem kui 2005. aastal, aga sedagi on kindlasti vähe, võiks olla vähemalt kaks korda rohkem. Umbes aasta tagasi tuli Videviku toimetusele murelik kiri ühelt eakalt inimeselt, kes kirjutas, et nüüd hakatakse pensionäridelt puudeastmeid ära võtma... Keegi ei võta mitte midagi ära. Meil toimusid läbirääkimised kohalike omavalitsustega ja otsustasime, et see puuetega inimestele ette nähtud raha läheb nüüd omavalitsustele, kes koos oma sotsiaaltöötajate ja geriaatrilise komisjoniga määratleb, mida inimesele tegelikult vaja on, sest võib-olla on talle teenust rohkem vaja kui seda mõndsada krooni kuus. Teenus võib tegelikult maksta ju palju rohkemgi. Tuletan meelde, et enne puuetega inimeste toetuste sisseviimist oli meil registreeritud umbes 60 tuhat puudega inimest, nüüd on neid 120 tuhat. Töövõimetuspension on neile esimene elatusallikas ja toetus peab katma lisavajadusi. Et vajadused on erinevad, siis peavad ka toetused olema erinevad. Omavalitsusele on antud võimalus rakendada koduhooldust, õendushooldust, kompenseerida ravimeid jne. Seda kõike saab otsustada kõige paremini just kohapeal. Raha kõigeks selleks saavad kohalikud omavalitsused üha rohkem. Puuetega inimestel on võimalik kogu seda süsteemi omalt poolt kontrollida ja avaldada oma arvamust. Ükski omavalitsus ei püsiks kindlasti rohkem kui paar aastat, kui ta peaks sotsiaaltööle suunatud raha kasutama ebaotstarbekalt, mingite muude eesmärkide saavutamiseks. Lollusi ei õnnestu kohalikul tasandil kuigi kaua teha, sest rahvas näeb kõike ega lase sel juhtuda. Suurim prob- leem puuetega inimeste puhul on siiski see, et nendest vaid 17 protsenti töötab. Nüüd, mil Eestit hakkab juba kimbutama tööjõupuudus, tuleb puuetega inimesi üha rohkem tööturule kaasata. See ei juhtu niisama, ikka peab riik omalt poolt meetmeid rakendama, looma puuetega inimestele näiteks transpordivõimalusi. Saksamaal on kehtestatud lausa kvoodid, kui palju uutest töökohtadest peab kuuluma puuetega inimestele. Selline on riiklik sund, aga tööandjad on selle sunni ajel hakanud mõistma, et puuetega inimesed võivad olla nii-öelda keskmiste töötajatega võrreldes palju stabiilsemad, kohusetundlikumad. Neile tuleb vaid leida sobiv töökoht sobiva tööajaga ning nad kohale toimetada. Samas teame, et näiteks Tallinnas on praegu ainult paar bussi, mis on kohandatud liikumispuuetega inimeste sõidutamiseks ja tööleviimiseks. Siin peab riik tulema appi ja koos kohalike omavalitsustega otsima võimalusi puuetega inimeste töölerakendamiseks. Praegu on selleks parim aeg. Inimene elab kõige paremini ikkagi siis, kui saab ise teenida, sest siis on tema sotsiaalne seisund ja enesetunne hoopis teine. Võiksime lõpuks siiski tulla pensionide juurde, sest Videvik on peamiselt pensionäride leht. Pensionidest rääkides tuleb kohe öelda, et sõltumata sellest, kes on valitsuses ja kes on minister, hakkavad pensionid tõusma, sellest pole pääsu. Ükski erakond pole väga täpselt öelnud, kui palju kavatsetakse pensione tõsta. Räägitakse pensionide kahekordistamisest nelja aastaga, meie Keskerakond pakkus välja pensionitõusu kuni 8000 kroonini, minu arvates oleks olnud võimalik pensionide tõstmine isegi 8500 kroonini, aga see oleks olnud võimalik siis, kui avaliku sektori palgad oleksid märgatavalt tõusnud, kaasa toonud palkade tõusu ka erasektoris ja vastavalt sotsiaalmaksu oluliselt suurema laekumise. Kõige õiglasem oleks, et kogu see raha, mis sotsiaalmaksuna laekub, esimese samba kaudu välja makstaks ega läheks teise ehk kogumissambasse. 2009. aastal hakkavad tööle juba teised pensioniskeemid, sest teise sambaga ühinenud hakkavad saama väljamaksetena riiklikku pensioni vähem ja teisest sambast rohkem. Muidugi peab vaatama, et pensionisüsteem oleks jätkusuutlik ka siis, kui majandus enam nii kiiresti ei arene. Arvestada tuleb ka sellega, et pensionäride hulk ei vähene. Praegu oleme olukorras, kus maksed teise sambasse tuleb igatahes kompenseerida. Kas seda tehakse indekseerimise abil või seadusemuudatustega, aga see põhimõte, mida viimased kaks aastat on rakendatud, peab jätkuma. Raha erakordseteks pensionide tõstmisteks on olemas ja seda tuleb kasutada ka igal järgmisel aastal lisaks indekseerimisele. Pensione tuleb tõsta samas tempos sotsiaalmaksu laekumise suurenemisega ehk 20 protsenti aastas. Missugust nõu annate järgmisele sotsiaalministrile? Oleme viimase paari aastaga saanud arendada kõiki sotsiaalvaldkondi, aga paljud asjad on jäänud pooleli. Kas poolelijäänud protsesse jätkatakse, see ongi uue valitsuse ja uue sotsiaalministri teha. Ma väga loodan, et positiivsed arengud jätkuvad. Kindlasti ei taha ma järeltulijasse süstida pessimismi ja prognoosida, et nüüd mõned asjad pidurduvad. Ükskõik kui parempoolne see uus valitsus ka ei tule, sotsiaalpoliitikat edendamata ta toimida ei saa. Võin kinnitada, et ega siin Eesti Vabariigis nii suuri tõmblemisi ka ei saa juhtuda, et miski päris viltu läheks. Asi on rohkem eelistustes, ühe või teise valdkonna väärtustamises. Viimased kaks aastat on sotsiaalvaldkonda peetud tähtsaks. Tahaksin loota, et nii jääb ka edaspidi. Kui vaatame Põhjamaade poole, siis näeme, et seal kõigi inimestega tõesti arvestatakse ja püütakse kõigile luua võimalusi toimetulekuks, kvaliteetseks eluks. Samas antakse inimestele võimalus anda omapoolne panus ühiskonna ja heaoluriigi ülesehitamisse. Sellises riigis tunneb inimene end hästi. Kõik inimesed ei ole siia ilma loodud võrdsete annetega, võrdsete võimalustega, võrdse tervisliku seisundiga, aga kõigi nende inimestega peab arvestama, looma igaühele võimaluse maksimaalseks arenguks ja õnnelikuks eluks. Selle vaatenurga soovitamisega uuele ministrile ongi sobiv lõpetada. Tänan intervjuu eest! |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||