|
||||
Nr 13 (810) Neljapäev, 29. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Kaljo Johannson 70 Ligi viis aastat tagasi tuli Videviku toimetusse tagasihoidlik, nukravõitu silmade, aga siiralt nakatava naeratusega aastates mees. See oli peaaegu kogu eluaja Tartus Vanemuises opereti- ja ooperisolistina töötanud Kaljo Johannson, kes oli hiljuti pensionile jäänud ning nüüd Tallinna elama asunud. Ta avaldas tagasihoidlikult soovi mõnel Videviku kontserdil üles astuda. Mõne aja pärast toimuski menukas kontsert Jõhvis, seejärel Tallinnas Sakala Keskuse suures saalis. Tänu tema enda, Annika Tõnuri jt lavapartnerite näitlejameisterlikkusele ning vokaalsetele võimetele on ette kantud operetikatkendid puhuti täiuslikkuseni küündinud, lausa ehedad pärlid, mille sära ei tuhmu kontserdikülastaja mälus ka kuude ega aastategagi. Oma osa Kaljo Johannsoni senini säilinud lavamenus on tema heal liikumisoskusel (Ida Urbeli tantsu- ja liikumisõpe Vanemuises) ning kindlasti loojalt kaasa saadud näitlejaandel. Laulmist on Kaljo Johannson aga põhjalikumalt õppinud Tartu muusikakoolis legendaarse lauluõpetaja Rudolf Jõksi juures, kelle õpilaste hulgast on võrsunud palju tuntud vokaliste. Ühtekokku on poolsada aastat laval esinenud Kaljo Johannson teinud kaasa umbes kaheksakümnes lavastuses (peale operettide ning ooperite ka draamalavastustes). Lemmikrolliks peab lavaveteran Lenski osa P. Tšaikovski ooperis “Jevgeni Onegin”, mille tõi Vanemuises lavale Ida Urbel. Esimene suurem osatäitmine, mis tõi vajaliku tiivustava tunnustuse ning seeläbi ilmselt avas karjääriperspektiivigi, oli aga Sandor Barinkay (mustlasparuni enda) kehastamine Johann Straussi “Mustlasparunis”. K. Johannsoni meeldejääv ja särav partner oli toona Margarita Voites. Sellest lavastusest sai teatavasti aga eriti tunnustatuks Elo Tamuli vana mustlanna osa täitmine. Loometee keskpaigast on Kaljo Johannsonil eredamalt meeles krahv Belfiore Mozarti ooperist “Armastuse aed”. Mozarti loomingu austajaid võis siis leida korduvalt mitme kõnealuse etenduse publiku hulgast. Kord esines Vanemuine külalisetendustega Tallinnas, mängiti Draamateatris. Kaljo Johannson läks Eduard Künneke operetis “Onupoeg Bataaviast” Egoni osa kehastades koomiliste võtete ning detailide kasutamisel võrdlemisi julgesti üsna kaugele ning saavutas publiku kaasamisel, et mitte öelda: naerutamisel päris tugeva efekti. Üht etendust jälginud Ants Eskola, endine nn kergema žanri meister, pärinud Kaljo Johannsonilt: “Kuidas te suudate niiviisi piiri peal mängida?” Suure meistri Ants Eskola tunnustust hindab Kaljo Johannson tänapäevani eriti kõrgeks. Viimane suurem koomiline karakterroll oli kunstnikul aga Pisquatschek Imre Kalmani “Montmartre’i kannikeses”. * * * Nüüd, poole sajandi pikkuse lavategevuse kogemusega vääristatuna olnule tagasi vaadates tõdeb Kaljo Johannson, et ta on oma kunstnikusaatusele väga tänulik – tal on olnud suur rõõm ja õnn koos töötada paljude toredate inimestega, kes olid alati valmis toetama-abistama — Ida Urbel, Kaarel Ird, Margarita Voites... Kogu see saavutusterikas elutöö laval võinuks aga üsna hõlpsasti hoopiski olemata olla, sest Kaljo Johannsoni Rotermannide suguvõsast pärit ema viidi “vabastajate” Eestisse jõudes Siberisse. Kasuisa tahtis, et poisist saaks korralik töömees, näiteks lukksepp või mõni muu oskustööline. Noormeest tõmbas aga vastupandamatult teatrisse... ... Mind kui Videviku toimetajat on minu rollitäitmine — ajalehe väljaandmine — viinud kokku sadade, aga vahest koguni tuhandete huvitavate, sisemiselt väga rikaste inimestega. Kaljo Johannson, self made man nii laval kui ka elus, on nendest üks värvikamaid. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||