|
||||
Nr 13 (810) Neljapäev, 29. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
“Kui võrukesed, kihnlased, saarlased või mulgid unustaksid oma kodukeele ja maakonnatraditsioonid, siis oleks Eesti üheülbaline nagu eurolaul. Meie ei taha, et igal pool oleks kõik ühtmoodi ja kõneldaks ainult kirjakeelt. Kuni püsib keel, on maakoha kombed ka alles, muidu oleksime n-ö keskmised eestlased. Meil mõned Tallinnas räägivad võru keelt paremini kui võrukesed ise,” ütleb Tallinna Võru Seltsi (TVS) juhatuse esinaine Viivi Eksta. Eluaastaid trotsides TVS-i asutamiskoosolek 208 osavõtjaga oli 8. aprillil 1990. Idee sai alguse mõned kuud varem Kaika suveülikoolis. Sestsaadik on palju teha jõutud. Eesmärk on Tallinna võrukeste eneseteadvuse ülalhoidmine ja keele alleshoidmine, suhtlemisvõimaluste pakkumine. Ligi kümme aastat oli TVS-i juhatuse eesotsas Ants Kõiv. Lisaks Viivi Ekstale on juhatuses praegu aseesinaised Linnu Mae ja Külli Müürsepp, Tiit Matvere, Eva Metsallik, Tea Nopri, James Paal, varahoidja Heino Tonsiver ning kirjahoidja Ellen-Reet Türi. Tallinna võrukesed on enamasti kaua Võrumaalt ära olnud, sestap on neile pidevalt püütud tutvustada kunagise kodukandi tegemisi. Ajalooline Võrumaa hõlmab endisi Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Räpina, Rõuge, Urvaste ja Vastseliina kihelkondi. Neist on kunagistel võrumaalastel palju nostalgilisi mälestusi — ajast, mil lumehanged olid kõrgemad ja varblased suuremad. “Meie jaoks on Võrumaa nagu Arkaadia,” ütleb Viivi Eksta. Viimastel aegadel on TVS-is 130 inimese ringis, neist löövad aktiivselt kaasa umbes pooled. Keskmine vanus on 70 kandis. Aktiivne eluhoiak aitab vormis püsida ja eluaastaid trotsida. TVS-i 15. aastapäevaks anti välja võrukeelne kogumik seltsi elust ja inimestest. Viis võrukeelset näitemängu Ants Kõiv, seltsi asutajaliige ja kauaaegne juhatuse esimees, oli TVS-i näiteringi hing. Tema kirjutatud ja lavastatud esimene näitemäng oli “Viiekõistõ rüänurmõn”, seejärel sündisid “Mõtsavelle sõsara” ja “Puss”.Kui näitering oli kolm aastat koos käinud, võeti endale nimeks Hüdsi (süsi) — ühistegevuse rõõm hõõgub vaikselt nagu süsi tuha all. Sündis soov minna näitetrupiga Pariisi, kus taheti näidata oma esinemist Juhan Jaigi tütrele Ilole ja ka ringi vaadata. Kõiv pani mitmest Jaigi tükist ja oma mõtetest kokku näitemängu “Perändüs”, mida esitati Missos, Antslas, Urvastes, Tallinnas, Viljandis, Haapsalus ja tagatipuks ka Prantsusmaal Chambray-les-Toursis. Viiendaks tema tükiks kujunes “Ketäs”. Praegu juhatab näiteringi Jaanis Valk, kes on ka Eesti Harrastusteatrite Liidu juhatuse liige. Laul teeb rinna rõõmsaks Mullu detsembris Matkamajas toimunud ansambli Liiso 10. aastapäeva kontserdil läksid võrukeelsed laulud kõigile hinge. TVS-i esialgset ilma nimeta naisansamblit juhatas Külli Puhkim. Siis tuli vahe sisse. 1996. aastast juhatas lauluansamblit Koit Kirber. Nime võtsid naised tuntud laulu “Keträ, Liiso!” järgi. Samuti Liisos laulnud Helga Laanpere meenutab, et ruttu sai selgeks: kõige õigem oleks säändsel ansamblil laulda võrukeelseid laule. Esialgu ei olnud neid kuigi palju, kuigi ka mõned setude omad kaasa arvati. Tänu Koit Kirberile sündis laule juurde. Lisandus esinemiskohti. Kõige armsam on olnud esineda Võrumaal, kus mõistetakse iga sõna tähendust ja oled oma lapsepõlve- ja noorusmaaga üks. Hästi on läinud folkloorifestivalidel. Neli korda on käidud esinemas välismaal: Soomes, Prantsusmaal ja Lätis ESTO 2004 ajal. Raske oli, kui Koit Kirberi elutee lõpule jõudis. Aga ansambli aitas hädast välja TVS-i liige, tuntud laulu “Mu latsõpõlvõ Võrumaa” looja Inda Kõiva. 2002. aastast juhatab Liisot muusikaõpetaja Tea Nopri. Kõiki oma kokkutulekuid alustab TVS Koit Kirberi viisi ja Võrumaa koolipoisi Tauno Parissoni sõnadega lauluga “Sa olõt illoú, Võromaa”. Liiso liikmete rahvarõivad on pärit Võrumaa eri kihelkondadest. Neljal naisel on aga väga haruldased riided. Viivi Eksta vanaisa maa pealt Siksälä vanast kalmest leiti väljakaevamistel päris hästi säilinud rõivatükke, mis pärit umbes 13.–14. sajandist. Viivi ja tema sugulased Eha Urbanik ning Kaja Tamm tegidki oma riided asjatundjate nõuannete järgi leitu eeskujul: vaipseelikud, sinakashallid originaalmustriga ruudulised sõbad, väga vanad haakristidega vöökirjad. Ka Külli Müürsepp, kes sealtkandist pärit, kannab neid rõivaid. Viivi Eksta ütleb, et missugused olid pluusid, seda ei teatagi. Peaehete tegemisega oodatakse seni, kuni Siksälä kalme leidude kohta tuleb teadlaste raamat, siis võetakse sealt täpsed joonised. Kui Viivi paneb seltsi ettevõtmistel selga Siksälä rahvariided, siis on tal alati eriline tunne. Niisamuti on kuulsa Siksälä kalme ala ümbrus ja Mustjärve kallas Viivi jaoks jõukohad, seal tuleb rahu südamesse. Liisos on aastate vältel olnud palju laulunaisi. Helga Laanpere meenutab, et kui tal tuli 2003. aasta sügisel kurva meelega laulmast ära jääda häälepaelte kroonilise põletiku tõttu, siis öelnud tohter: “Ei saa laulda, õige mul asi!” Neist sõnadest saanud Helga Laanpere aru, et arst ei olnud lauluinimene. Ta võis küll olla kõigiti tubli ja hea tohter, aga ta ei teadnud Võrumaa esiemade soovitust: “Laula, laula, latsõkõnõ.” Usinate sõrmedega naised Käsitööringi on ka lõkaklubiks kutsutud (vabas tõlkes: mokalaat, lõuaklubi). Kui käed käivad, siis liigub ka suu, sellepärast. Klubiõhtutel uuriti rahvarõivaste ajalugu, Võrumaa vanu kombeid, loeti võrukeelseid luuletusi, räägiti raamatutest, kokanippidest ja toiduretseptidest, vahel ka poliitikast. Üheks esimeseks tööks sai Hargla rahvarõivaste tegemine. Virgad on oldud näituste korraldajatena. Praegu juhatab käsitööringi Valve Pruuden. Tema meenutab suure tööna seltsile Võrumaa sümboolikaga lipu valmistamist: “Materjal on ostetud lipuvabrikust. Mina tegin vapiosa, Eva Metsallik õmbles peale Tallinna Võru Seltsi tähed ja külge narmad. Lipu õnnistamisel oli küll tunne, et oled osaline.” Tegeldud on portselanimaaliga, valmistatud pärlitest ehteid jne, aga kõige rohkem on au sees kudumine. Käpikutesse “päikese kudumine” läheb usinatel sõrmedel ladusalt. Prantsusmaa jäi südamesse Eespool mainitud Prantsusmaal käimine jääb üsna auväärses vanuses seltsilistele elu lõpuni meelde. Külli Müürsepp võttis enese peale sõidu korraldamise. Oli arvata, et Chambray-les-Tours saab Võru sõpruslinnaks, sestap korraldati laeva- ja bussisõit just sinna. Teel nähti Soomet, Rootsit, Saksamaad, Belgiat, nurgakest Hollandist. Võõrustajate juures üles pandud käsitöönäitus jäi sinna mitmeks kuuks, sest meeldis prantslastele nii väga. Kohalikele käsitööhuvilistele õpetati oma oskusi, näiteks kübarakujuliste nõelapatjade meisterdamist. Südamlikul õhtul lauldi ühislaule, näidati “Perändüse” teist vaatust ja esinesid Liiso lauljad. Kui kõlas prantsuse viisiga “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt”, siis oli kaasalauljaid publiku hulgas palju, ikka prantsuse keeles ja oma sõnadega. Viiendal reisipäeval tutvuti varahommikust hilisõhtuni Pariisiga, vaadati ära Jumalaema kirik ja Eiffeli torn. Võrukad arvasid, et õige on tornis ikka kõige kõrgemale minna, aga sealt ei näinud kuigi kaugele, sest tipp oli pilve sees ja linnatuled paistsid jaaniussidena. Torni enese tulede ilu aga nähti hästi. Kokkuvõttes olid Tallinna võrukad Prantsusmaal käimisega väga rahul. Nali paneb naerma Tore seik juhtus siis, kui Liiso ESTO 2004-le sõitis. Oli kokku lepitud, et “Karla katedraali” juures võtab hommikul kell kolm valge 12-kohaline mikrobuss nad peale ja viib Tartusse, kust juba suurema kultuuriseltskonnaga Riiga sõidetakse. Kui kella kolmeks kokkulepitud kohale jõuti, oligi seal valge väikebuss, numbergi sama, mis olema pidi (juurdekuuluvad tähed polnud kellelgi meeles). Kibekähku sätiti ennast kõigi kimpsude-kompsudega peale istuma ja siis avastati, et bussis on ainult kaheksa kohta. Täiesti juhuslikult oli samuti valge ja sama numbriga buss nii vara seal, kus võrukate sõiduvahend olema pidi. Õnneks tuli ka õige buss varsti kohale ja sõit võis alata. Niisugused juhtumised teevad elu lõbusaks ja meele ning tervise heaks. Pealegi läks ESTO-l esinemine ja osalemine hästi. Noori oodatakse alati lisaks Mõistagi tahetakse, et TVS-i kuuluks rohkem noori. Aga Tallinna kiusatusterägastikust oma juurte leidmine võib vahel väga raske olla. Kavatsetud on teha võrukeelne luuleklubi. Aga see ei mahuks koos käima Kultuuriseltside Teabekeskusse (Sakala 14), kuhu peavad mahtuma kõik Tallinna seltsid, mis enamasti tegutsevad õhtusel ajal. TVS saab seal käia kaks korda kuus teisipäeviti ja seda võimalust kasutavad käsitööring ning ansambel. Seltsi ühisüritustel noori siiski käib. Igatahes oli neid silmahakkavalt palju Liiso kontserdil ja uhkust võrukeseks olemisest paistsid nad lauludele kaasa ümisedes ka tundvat. Linda Järve |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||