|
||||
Nr 13 (810) Neljapäev, 29. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Alma-Alide Vaus-Nõmm on sündinud 3. aprillil 1907. aastal Läänemaal Asukülas. Tema ema kandis ilmale 14 last, täiskasvanuks sai neist 11. Läänemaa Õpetajate Seminari Uuemõisas lõpetas Alma 1926. aastal. Esimene töökoht oli Kärdla koolis, siis tuli Noarootsi. Ja hiljem, kui juba pere loodud, vanemate sünnipaik Hiiumaa. 1951. aastast elab Alma Nõmm Paliveres. Sealgi on ta olnud õpetaja ja kasvataja. Päriselt pani ta ameti maha 1982. aastal. Alma Nõmmel on kolm last, viis lapselast ja kümme lapselapselast. Tütar Reet Ratassepp: “Kõige enam iseloomustab teda suur sallivus ja mõistmine, oskus kõigis asjus parema poole peale toetuda. Iga inimesega leiab ta ühise keele. Kogu tema elu on käinud kodust välja. Ka kodus elas ta kooli või siis laulukoori elu, tegi sedagi, mida oleks võinud, lausa pidanud teiste teha jätma. Miks pidi just tema peaaegu terve laulukoori rahvariided tikkima? Ta on ennast väga palju teiste heaks kulutanud. Tänu leplikule isale olid kodused asjad alati korras. Isa seltsielust ei hoolinud. Kui palju on ema puid istutanud! Kõikjale, kus töötanud on. Mänspäel meenutavad teda suured elupuud, Jausas kased ja kuused. Suure armastusega on ta oma aeda harinud — igas mõttes. Nüüd on elu tubane, on meenutamise ja mälestuste aeg. Ja ta mäletab ning meenutab paljusid.” Tema nime “Eesti kooli biograafilisest leksikonist” ei leia. Koostaja Heino Rannap on raamatu saatesõnas kirjutanud: “Sajandite jooksul on Eesti koolipõllul töötanud tuhandeid õpetajaid. “Eesti kooli biograafiline leksikon” hõlmab neist vaid väikese osa. Koostajal tuli teha valik. Märksõnastikku võeti pedagoogid, kelle tegevus ulatus igapäevasest õppetööst kaugemale.” Alma Nõmm nende hulka ei mahtunud. Muidugi on “igapäevasest õppetööst kaugemale ulatuv tegevus” ebamäärane ja veniv mõiste. Muidugi on neid, kelle tööd-tegemised on kogu Eesti hariduselu kujundanud. Ent on teisedki, keda teatakse vaid lähikonnas, kuid nad on oma tööelus suutnud anda palju rohkem, kui õppeplaanis ette nähtud. Anda mitte ainult oma õpilastele, vaid kogu paikkonnale. Enne sõda oli mööda lahe kallast veniv sopiline Jausa küla Hiiumaa suurim, rohkem kui sada suitsu. On teada, et igatahes 1850. aastal said lapsed juba ühes suuremas taluperes koolitarkust. Koolimaja ehitati Jausa jõe kaldale 1867. aastal. Seal kalurite lapsed õpetust saama hakkasid. Küla elas. Punaliivased põllud, kadakased karjamaad, palju tööd ja vähe rikkust. Lapsed kasvasid ja läksid seatud ajal kooli. Õhtuti õpiti koolitükke. Esialgu tattnina valgel. Juba sõja ajal panid hakkajad mehed veski juurde generaatori ja nõnda sai paar-kolm tundi õhtul elektrivalgustki. Alma Nõmm tuli Jausa kooli direktoriks 1940. aastal. Sõda käis Hiiumaast üle. Kõik poisid, kes Venemaale viidi, ei tulnud tagasi. Mõned pered oli küüditamisega tühjaks tehtud. Hulkuvad kuulid olid paari pere lapsed emata vaeslasteks jätnud. Aga elu pidi edasi minema. Olen vahel mõelnud, kust võtsid küll toonased õpetajad selle jõu, mis aitas keerulisel ja raskel ajal iga lapse vaimuilma luua. Kuid seda nad ju tegid. Mäletan, kui Alma Nõmm pärast märtsiküüditamist klassi tuli... Siis kuulsime esmakordselt sõna deporteerimine. Mä- letan Alma Nõmme tunde. Ei mäleta, kas ta kunagi naeratas, aga mäletan, et tema pilgus, kogu tema olekus oli midagi julgustavat ja sisendavat. Kuidagi märkamatult õpetas ta meid kõike kaunist armastama, raamatuid lugema, muusikat kuulama. Ei olnud tol ajal külaperes raadiot. Alma Nõmm pani lapsed ise pilli mängima. Ja mitte ainult lapsed. Koolipidu ei olnud kunagi ainult õpilaste pidu. Suurde klassituppa, mida sel puhul saaliks nimetati, ei mahtunud külarahvas hästi äragi. Poisid laulsid “Kalurite laulu” ning naabrimees müksas teist: “Kuule, Aksi, see ju sinust. Sul ka võrgud täis helkivat, hõbedast vilja ja mereveed helded!” Ja vana kalamees Nuudi Aksi, üheksa lapse isa, äigas häbelikult silmanurgast midagi niisket. Lapsed laulsid, poisid tegid püramiide, esitati luuletusi. Siiani on mul suur tükk Puðkini “Poltaavat” peas, Gustav Suitsu, Mart Raua, Juhan Sütiste, Aira Kaalu, Juhan Smuuli luulest rääkimata. Ja muidugi lugesime Tuglase “Merd”. Ei mäleta, et keegi ei viitsinud, kui õpetaja midagi käskis. Aga mäletan, et kui ei osanud, siis ütles Alma Nõmm: “Õpi! Õppimine teeb meistriks!” Et me õppisime, oli loomulik. Et me tunnis hiirvaiksed olime, oli ka loomulik. Tegelikult ei tea ma Alma Nõmmest väga paljut — ei tea, kuidas temal, kolme kasvueas tütre emal, jätkus kooli ja peretöö kõrvalt aega kõigeks. Arst oli üks ja ainuke, kümmekonna kilomeetri kaugusel. Tervisehädaga läks laps kooli kantseleisse, sinna läks laps ka siis, kui vihikut ei olnud, pliiats oli ära kulunud või jalavarjud said otsa. Pätakatega me koolis siiski ei käinud, mingite talongidega kingi-saapaid jagati, vähemalt kõige suurematele ja vaesematele peredele. Muidugi ei olnud Alma Nõmm Jausa kooli ainuke õpetaja. Oli sõjavangist tulnud Tõnu Paomets, toosama, kes hiljem Haapsalu 1. Keskkooli kogu vabariigis tuntuks tegi, oli mainekas kodu-uurija Volli Mäeumbaed, olid Maimu ja Hillar Laanepuu, oli teisi toredaid õpetajaid. Kõik nad andsid koolile oma mündi. Et Jausa koolis oli vaimu ja väge, peaks kinnitama seegi, et Alma Nõmme allkirjaga lõputunnistuse on saanud kunstiteadlane, TÜ emeriitprofessor Kaalu Kirme, varalahkunud kunstnik Mall Sooster-Valk, hiljuti ärateele läinud tuntud maadleja Meinhard Niglas, paljud mainekad tööinimesed, näiteks Baltika juhtkonda kuulu- nud Valbe Vähejaus-Luup, Henn-Olav Remmelgas, andekad poisid Lembit ja Eimar Vaus, raamatute autor Esta Kalm-Aksli, nimekas sportlane Arvi Vähejaus, elupõline koolimees Ilmar Oja ning tema kaasa Õie Vähejaus-Oja, pedagoog Helja Mikk-Rauk, ka tema oma tütred, muusikud Valve Jürisson ja Reet Ratassepp ning ökonomist Mari Mihelson. Alma Nõmm lahkus Hiiumaalt 1951. aastal. Pärast teda on Jausa kooli juhtinud veel paljud. Nüüd ei ole enam kooli, tühjaks kipub jää- ma külagi. Ent ikka meenutatakse seda, kuidas oli “Nõmme Alma ajal”. Midagi erilist peab selles inimeses ju olema, kui tema kunagised “lapsed” toimetusse helistavad, et öelda: õpetajal tuleb 3. aprillil suur juubel. Me tervitame ja täname teda! IMBI TIIK-JELETSKY Kohtusin Alma Nõmmega esmakordselt väga keerulisel ajal — 1940. aasta sügisel. Olime kolinud Tallinnast Hiiumaale ja läksin Jausa kooli neljandasse klassi. See kool oli väike — umbes 70 last ja kaks õpetajat, õigemini kooli juhataja ja üks õpetaja. Juhataja oli Alma Nõmm. Eesti kooliõpetajad olid oma kodumaale solidaarsed, nõukogude hirmuvalitsuse ajal tuli aga rääkida hoopis muud, muidu võis üpris halvasti minna. Alma Nõmm tuli sellest dilemmast päris hästi välja. Ta ei kõnelnud midagi nõukogudevastast, aga ei kiitnud ka uut võimu suurte sõnadega. Me lihtsalt õppisime ja varjasime, mida me tegelikult mõtlesime. Olin püüdlik ja lahtise peaga poiss ja kord märkasin, et Nõmme Alma tegi tahvlil mingis matemaatilises tehtes vea. Ajasin käe püsti ja juhtisin eksitusele tähelepanu. Nõmm kiitis väga ilusate sõnadega minu tähelepanelikkust ja tarkust. See lõi mulle pähe ja edev, nagu ma loomupoolest olen, jäin ootama, millal ta jälle vea teeb, et ma saaksin veel kord sellist hingekõditavat kiitust nautida. Lõpuks arvasin selle tabanud olevat (praegu kahtlen, kas seal üldse viga oli) ja ajasin jälle käe püsti. Kui ma juba tõusnud olin ja rääkima hakkasin, tundsin, et midagi on viltu. Alma ei häbis- tanud nipsakat mehehakatist, aga tema ilmest ja hääletoonist tajusin, et ta ei ole minuga rahul. Ja siis tundsin sügavat häbi — sellepärast, et oma meelemõnu igatsedes oma õpetaja vigu otsisin, ja sellepärast, et ma ei austanud vanemat inimest. Seda olen siiani silmas pidanud ja olen väga tänulik Alma Nõmmele, et ta mulle selle õppetunni andis. Kui puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ja 1941. aasta sügiseks oli kogu Eesti manner ja ka Saaremaa Saksa vägede poolt vallutatud, oli Hiiumaa ainuke asustatud Eestimaa nurk, kus kehtis nõukogude võim. Ja nii avati 1. oktoobril 1941 Hiiumaal nõukogude koolid. Kui olime mõned päevad koolis käinud, lõpetati siiski õppetöö. Sõjajuhtumeist veel üks, mida ma ise ei näinud, aga sellest räägiti külas. Nimelt olla Krüsteni August hommikul randa läinud ja binokliga merele vaatama hakanud. Seda nägi üks Punaarmee komandör, haaras nagaani ja käratas: “Ah sa ootad Saksa sõjalaevu!” Õnneks oli lähedal Alma Nõmm, kes rääkis küllalt hästi vene keelt. Nõmm seletas, et siin elavad puha meremehed, kel kõigil on binokkel ja kes on harjunud igal hommikul merele vaatama — olgu sõda või rahu. Nii rahustas ta komandöri maha ja August pääses eluga. Meenutan Alma Nõmme alati kui toredat ja mõistvat õpetajat, kellele olen mõndagi võlgu. KAALU KIRME Esimene meeldejäänud kokkupuude Alma Nõmmega oli lipulugu. Oli 1944. aasta sügis, mina esimese klassi poiss ja meil oli joonistustund. Joonistasin auto ja auto ninna ka väikese lipukese. Minu suur viga oli selles, et lipp oli sinimustvalge, kuid aeg juba selline, et Vene väed olid Hiiumaal ja Jausa külas sees. Õpetaja Nõmm korjas tööd kokku. Ja siis ta seletas, et lipp võib küll autokapotil olla, kuid nüüdsest on see punane, viisnurga ja sirbi-vasaraga. Hoolimata vaesest ajast korraldas direktor Nõmm lastele üht-teist huvitavat. Sügisel käisime Jausa küla metsas ekskursioonil. Pidev Jausa laste harrastus oli laulukoor, mida õpetaja Nõmm juhatas. Õpetaja Nõmme komplekteeritud laulukooris laulsid mitte ainult väljavalitud hääled, vaid kõik õpilased. Ja selle laulukooriga läks hästi. Olime parimad Hiiu- maal ja koor esines isegi koolinoorte olümpiaadi lõppkontserdil Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Siis tuli õpetaja Nõmmel idee lavasta- da paremate lauljatega Samuil Marðaki libretol põhinev lasteoo- per “Kelleks tahan saada”. Esitasime ooperit algul Jausas ja siis ka Kärdla keskkooli suurel laval. Kevadel tuli korraldus, et tuleb pidada ka kergejõustiku võistlusi. Järgmine võistlus pidi olema Rebasselja kooli spordiväljakul, kus üks kohustuslik ala oli teatejooks. Lapsed ei olnud niisugust ilmaimet näinudki. Alma käsutas jooksjad koolimaja taha siledamale platsile, mida nimetati Seltsikarjamaaks. Ja seal algas laste treeningutund, kus tuli teatejooksu pulgavahetus selgeks saada. Direktor Nõmm treeningutunnis eriti sportlik välja ei paistnud. Tal ei olnud mingit treeningudressi, küll aga kitsavõitu sirgelõikeline seelik. Almal olid jalas kõrge kontsaga kingad. Siiski tegi Alma ette, kuidas teatevahetus õiges teatejooksus käib. “Aja käsi taha sirgu ja sõrmed harki! Hakka jooksma, ma jõuan sulle järele küll! Võta nüüd pulk!” Tegime Rebasseljal oma teatejooksu uhkesti ära ja ei jäänudki viimaseks. Tooma Peedu, uppunud meremehe maja, oli minu kodu vastas.Sügise hakul tuli Alma Nõmm mõttele seda internaadina kasutada. Kuid enne tuli Peedu maja korrastada ja sellega oli omajagu tegemist. Ta oli hankinud kusagilt põrandavärvi, millega laiadest laudadest põrandad üle tõmmati. Lõpuks kohendas ta isegi elektrijuhtmestikku. Mingite kummilappide ja villase lõngaga paljaid juhtmesooni isoleerides kordas ta tihti: “Elekter on üks ohtlik asi, aga kummilapi sees ilusasti vagane.” Et ema oli internaadi kokk, tähendas seda, et teda tuli ka kontrollida. Alma vantsis pea iga päev kilomeetri jagu maad Toomale ja teise kilomeetri tagasi, et iga tassitäis kruupe või lihakillud, mis potti läksid, õiglaselt vastavasse kaustikusse kirja panna. Endise Ühtri kooli laste kodudesse oli vähemalt 6 kilomeetrit, mõnel isegi 8 kilomeetri kanti metsateed. Iga päev seda maad jalgsi edasi-tagasi käia oli võimatu. Aga internaadis ei olnud pea mingeid meelelahutusi ja lastel läks igavaks. Pidevalt lastega tegeleva Alma silmale ei jäänud see märkamata. Alma otsustas, et tuleb midagi ette võtta, et lapsi ergutada ja nostalgiat vähendada. Ühe koolipäeva lõpul oligi jutt lahti, et direktor Nõmm kutsub kõik internaadilapsed enda juurde koju teeõhtule. Ma ei olnud internaadilaps, aga tundsin, et minus võtab võimust vastupandamatu uudishimu: “Mida seal teeõhtul küll tehakse ja mis juttu räägitakse? Äkki on mingid huvitavad mängud või mingi salajutt ainult Ühtri lastele?” Ja poetasingi ennast internaadilaste hulka. Aga direktor Nõmm ei teinud asjast väljagi ja Alma koduküpsetatud kohupiimakook, millel oli ilus pruun jume ja ristuvad taignaribad peal, maitses imehästi. AIN EINBERG |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||