|
||||
Nr 13 (810) Neljapäev, 29. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Viin hävitab kodu ja isiksuse. Viin jätab su tööta ja sa kaotad kõik. Selline on teekond, mida on astunud need, kes praegu elavad Kuressaare Sotsiaalmajas. Maja avati 31. augustil 2002 ja algusest peale on seda juhatanud Katre Koit. Siin on head elamistingimused — mugav köök, pesuruumid, tualettruumid, raa- matukogu. Küllap loob see elanikele hea tunde, sest nemad on siia tulnud tänavalt. Kas nad on õnnetud inimesed? Katre Koit: “Oh ei! Nende õnn ongi see sotsiaalmaja!” Sotsiaalmajast käib aastas läbi keskmiselt 20 inimest. Põhiosa neist töötab, valmistab ise endale sööki, koristab. Siin on nii üksikuid inimesi kui ka perekondi. Kõige noorem on 3-aastane koos oma vanematega ja kõige vanem 75-aastane. Viimase juures käisin ka juttu ajamas. On tõheda iseloomuga, ei taha ennast avada. Aga vastab siiski siiralt mu küsimustele. “Kas teil on siin võimalik ka ajalehti lugeda?” “Mis seal ka on! Puha poliitika! Loen ainult surmakuulutusi...” “Mida te teete kõik need pikad päevad?” “Ei midagi, istun.” “Te olete üksik inimene?” “Jah. Üksi nagu hunt!” Keskpäeval on maja tühi. Hoolealused on tööl, 3-aastane lasteaias. Mõned siinsetest elanikest saavad poole aastaga jalad alla ja muretsevad endale üürikorteri — teenistust jätkub. Teistega on tegemist. Ikka see viinaviga, mis ei jäta raha üüri maksmiseks... Sotsiaalmajas on teenindajad ja perenaised. Maja on kogu aeg järelevalve all, õhtuti peavad korda korrapidajad. Siin ei tohi viina juua ega kakelda. Samas ei ole sotsiaalmajas hooldustöötajaid: inimene peab ise endaga hakkama saama. Juhuslikud hädasolijad, kes põgenevad kodust perevägivalla eest, magavad siin paar ööd ja lähevad tagasi koju. Sotsiaalmajas elamine ei ole hoolealusele kallis, maksma peab vaid elektri, vee ja kanalisatsiooni eest, ülejäänu tuleb Kuressaare linnavalitsuse eelarvest. Sotsiaalmajas pakutakse rehabilitatsiooniteenust, s.t inimesi harjutatakse tööd tegema. Alustatakse lihtsast, näiteks praegu tehakse kaltsuvaipasid. Tööle mineku mõttega on sotsiaalmaja asukatel raske harjuda. Nii ei saadagi “jalgu kõhu alt välja”. Samal ajal on maakonnas töökäsi puudu. Sotsiaalmajas ei elata ainult viinavea või perevägivalla pärast. Näiteks ei saa 3-aastase lapsega perekond nii palju raha kokku, et üürikorteri eest maksta. “Igal hoolealusel on omad põhjused, miks ta siia sattus! Mõned perekonnad elavad sotsiaalmajas koguni koos oma täiskasvanud lastega,” selgitab Katre Koit. Kas siis lapsed ei taha oma vanemaid toetada? “Ei, nad on ise puntras!” Jälle jõuame viinavea juurde. Sellepärast on sotsiaalmajas ka juhtumikorraldamise teenus. Juhtumikorraldaja alustab kliendiga kõnelust A-st ja B-st, et saada selgeks, kuidas inimene sattus praegusesse olukorda. Õnnetu, elule jalgu jäänud inimene on pihtimisaldis. Nii selgitatakse välja juhtumi põhjused ja püütakse leida lahendus — tuua inimene tööle tagasi. Miks mitte esialgu kas või siinsesse õppeklassi kunsti ja käsitöö juurde. Teekond sotsiaalmajja ei ole pikk. Kergest komistusest saadakse ise üle. Kui kukkunu aga ei suuda ise tõusta, tuleb teda aidata. Veendusin Katre Koiduga juttu ajades ning sotsiaalmajaga tutvudes, et siin tehakse kõik maaslamaja jalgadele aitamiseks. ENDA NAABER |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||