|
||||
Nr 13 (810) Neljapäev, 29. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Inimesed on peaaegu kogu oma ajaloo vältel muudkui ehitanud ja ehitanud. Võiks arvata, et tegemist on küllaltki lihtsa tegevusvaldkonnaga. Võib-olla kunagi tõesti nii oligi, kuigi isegi endale, oma perele või hõimule koopa kaevamine ja sisustamine eeldas mõttetegevust, vilumusi ja kogemusi. Tänapäeval seostuvad ehitamisega sellised mõisted nagu kinnisvaraprojektide arendamine ja valdamine, investeeringud, finantseerimine ja kindlustus, planeeringud ja projekteerimine, ehitusgeodeesia, projektijuhtimine, järelevalve, ekspertiis, keskkonnamõjude hindamine, ehitusmaterjalide tootmine, avatäidete (uste, akende, vaheseinte, treppide) tootmine, sanitaartehniliste toodete tootmine, elektritoodete ja valgustite tootmine, elektri-, sooja-, gaasi- ja veevarustus, ehitusmasinad ja -tööriistad, töörõivad, töökaitsevahendid, üldehitustööd, insenerivõrkude ja keskkonnarajatiste ehitamine, elektri- ja sideliinide ehitamine, katuste ehitamine, põrandate ehitamine, sanitaartehnilised tööd, gaasitööd, kliima- ja külmatehnika, ventilatsioon, elektritööd, kommunikatsioonisüsteemide ehitamine, mööbel, heakorra- ja haljastustööd, jäätmekäitlus jne. Keeruline, eks? Veel keerulisemaks läheb, kui hakkame küsima mitte seda, kuidas ja millest ehitada, vaid seda, kellele ja milleks neid ehitatavaid hooneid tegelikult vaja läheb ning kui kaua nad oma funktsioone suudavad täita. Meie põhjanaabrid on hiljuti avaldanud arvamust, et sellistele küsimustele vastamiseks tuleks mõne kõrgkooli juurde luua vastav õppetool koos professuuriga, sest tavaliselt ei mõtle ei tellijad ega ehitajad kaugemale kui paari aasta peale ette — just nagu valitsused ja parlamendidki ei tee arengukavu kaugemale kui oma võimuloleku piirideni. On vaid üksikuid näiteid sellest, kuidas asumite rajamist võetakse perspektiivitundega, juba olemasolevate ja tulevaste elanike elukaart ning selle kaare kulgemise käigus toimuvaid vajaduste muutusi arvestades. Näiteks Soomes Heinolas on rajatud polüfunktsionaalne elukaaremaja, mis esindab elukeskkonda, kus ruumilahenduse üsnagi lihtsa muutmise abil peaksid mitmesugused eluliselt vajalikud teenused jõudma igas eas inimesteni. Sama katuse all või vähemalt sama asumi piires on lastesõim, lasteaed, kool, päevakeskus, spordisaalid erinevas vanuses inimestele, ruumid, kus eakad inimesed saavad rahuldada oma spetsiifilisi vajadusi. Nii, lähestikku elades, jõutakse eri põlvkondade omavaheliste sidemete kinnistamiseni. Tähtis on seegi, et inimesed ei peaks pidevalt kolima, vaid võiksid jätkata oma elu tuttavaks muutunud ja turvalises keskkonnas. Lisaks aitab korterite ja majade polüfunktsionaalsus kaasa inimeste muutumisele oma kodukoha patriootideks. Selliste asumite ehitamine lisab sotsiaalset mõõdet ning on ka majanduslikult tulusam. Eestis peaks ehituspoliitika kujundamisel tingimata arvestama, et meie elanikkonna keskmine vanus kasvab kiiresti, lapsi ei tule ega tule kuskilt nii palju peale, et võiksime tõdeda, et jah, oleme jätkusuutlikud. Kui normaalse demograafilise struktuuriga rahvastik näeb välja nagu tihe kuusk või püramiid, siis meil Eestis pole ammu tegemist rahvastikupüramiidiga, vaid männiga, millel vaid ülal veidi tihedam võra. Kuidas riik ning omavalitsused peaksid kahanevat, vananevat, urbaniseeruvat elanikkonda silmas pidades käituma? Ega kõike ju turumajanduse meelevalda anda ei saa, sest kui kuskil maakohas või väikelinnas mõni eakale inimesele vajalik asutus suletakse, pikeneb see aeg, mis inimestel kulub asjaajamisele. Bussiliiklus on mõnelgi pool väga harv, mitmete busside astmed on endiselt eakate jaoks liiga kõrged. Mida teha, kui sugulased kaugel ja sotsiaaltöötajate abi igal hetkel kättesaadav pole? Ehitusbuumi tagantpiitsutajad on suunanud oma pilgud eelkõige maksujõulisele, nooremale, laenukõlblikule põlvkonnale, kõigile vanusegruppidele rahuliku ja turvalise keskkonna loomine ei tundu olevat eesmärk. Ometi peaksid inimeste vajadusi üheskoos arutama riigi ja kohalike omavalitsuste töötajad, projekteerijad, ehitajad, liikluskorraldajad, tervishoiutöötajad, hoolekandespetsialistid, kultuuri ja kehakultuuri asjatundjad. Kihistumine on Eestis suur ja see protsess jätkub, sest riigi- ja ka kohaliku võimu juures tegutsejate seas on ülekaalus hoiak, mis tõstab aukohale indiviidide ja gruppide erihuve (mõelgem näiteks Sakala Keskuse saatusele). Valitseva neoliberaalse ideoloogia seisukohalt on tähtis vaid kasum, kõik muu on sellele allutatud, müüdav ja vahetatav, edu mõõdupuu on raha. Ühishuvid on tagaplaanil ja maha surutud. On näiteks küsitud, kellele ehitame spordisaale, kui isegi laste sportimisvõimalused üha ahenevad, sest saalidesse sportima pääseb vaid raha eest. Sotsioloogide uurimuste põhjal võib väita, et ei kasva mitte aktiivselt sportijate, vaid hoopis tugitoolisportlaste arv. Ometi võiks arvata, et kui maksumaksjate raha on läinud mingi spordihoone ehitamiseks, siis peaksid kohalikud inimesed kas või iga päev saama seal ennast tasuta liigutada. Jääbki lõpuks vaid retooriliselt küsida, millal jõuame olukorrani, kus ehitades ei unistata mitte kinnisvara edasimüümisest ning kiirtuludest, vaid ühiskonnast, kus kõigil oleks hea, tervislik ja turvaline elada. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||