|
||||
Nr 12 (809) Neljapäev, 22. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Rahvaliit on tagasi saamas nišipartei mõõtmeid, kaalu ning vastavalt sellele ka oma kohta ja mõjujõudu ning -välja Eesti paraku küllaltki kirevalt muutlikul poliitilisel maastikul. Seesuguse järeldusega sundis reporter oma läbimõeldult kavalate küsimustega teisipäeva lõuna paiku Vikerraadio saates nõustuma Rahvaliidu üht juhtivtegelast, endist ministrit Margus Leivot. Raadioajakirjanik nentis tabavalt, et seoses teeneka EME esimehe Arnold Rüütli tõstmise või surumisega presidendiametisse tõusis Rahvaliit küll mõneks ajaks kõrgemale pisipartei tasandilt, kuid on nüüd, mil presidenditool ega -kantselei ei toeta Rahvaliitu enam ei otseselt ega kaude, pidanud taas ühiskonnas oma endise, loomuliku ning erakonna ajupotentsiaalile vastava koha sisse võtma. See koht näidati Rahvaliidule kätte viimatistel Riigikogu valimistel, kus RL sai vaid hädised 6 parlamendikohta senise 13 asemel. ... Meenub, kuidas (mäherduste ebaausate trikivõtetega Villu Reiljani enda isiklikul dirigeerimisel) endine Eesti Pensionäride ja Perede Erakond (ligi 9 aastat tagasi) Rahvaliiduga mehaaniliselt liideti. RL-i peaeesmärk oli, nagu hiljem selgus, lihtsalt oma liikmete arvu kasvatada, sest pensionäride ja puuetega inimeste eluliste huvide kaitsmisel pole Rahvaliidul mitte midagi märkimisväärset ette näidata olnud. Seeasemel on Rahva- liidust aasta-aastalt saanud üha tegusam suurpõllumeeste huvide kaitsja Riigikogus, väiketalunik ja võrgukalur ning tema äraelamisvõimalused pole Rahvaliitu üldsegi huvitanud. Kuigi erakonna pretensioonikalt valitud nimi — Rahva Liit — viitab otseselt sellele, et justkui tahetaks (või taheti) esindada kogu rahvast, nii maal kui ka linnas. ... Kui siinkirjutaja (üks endisi EPPE aseesimehi) ei pooldanud EPPE kunstlikku kokkutraageldamist Rahvaliiduga, siis hakati Rahvaliidu kord kuus ilmuvas teabelehes mind kui Videviku toimetajat kujutama koos oma lehega hämarusse uppuvana. Et ainult vaimu- või meelehaige inimene ei mõistvat Rahvaliidu edumeelsust, edukust, tegusust (ja kes teab mida kõike veel) pensionäride ja invaliidide huvide kaitsmisel. Iseäranis järjekindel minu isikule selles infolehes (küllap Villu Reiljani ja Mai Treiali soovitusel) laimu loopima oli Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit. Lootuses, et Rahvaliit siiski püüab midagi ka nn riskirühmadesse kuuluvate inimeste heaks ära teha, soojendasin vahepealseid solvanguid unustada püüdes selle erakonnaga suhted kuidagiviisi üles. Koos andsime ühel aastal välja isegi Videviku seinakalendri, mille trükkimiskuludest lõviosa Rahvaliit kattis. Ka oli mul mõnikord juttu Rahvaliidu juhtidega sellestki, et nende kuubülletäänist Teataja oleks hea tahtmise ja mõnevõrra asjatundlikuma lähenemise korral võimalik päris kena ja ennast põhiliselt ise majandav nädalaleht välja arendada. Selle soovituse või minu mõtteavalduse peale kostis peasekretär Lea Kiivit napisõnaliselt (justkui kätteõpitud kõnekäändu taasesitades): “Meie leht on praegu täpselt just nii hea, kui meil tema jaoks raha on olnud.” Tõsi — lehe väljaandmine maksab, ja mitte vähe. Ning keegi peab need kulud ka kandma. Aga ometi on ühe korraliku ajalehe tegemisel peale raha tarvis veel midagi, mille puudumisel ka mis tahes rahahunnik jääks lausjõuetuks isegi Rahvaliidu kuulehe üllitamisel. Selle asja nimi on ... m õ i s t u s. Aga just mõistusega, nn ajukapatsiteediga näikse Rahvaliidul olevat algusest peale väga tõsiseid probleeme. Oleks selle erakonna juhtidel pisutki enam mõistust, poleks nad koos Keskerakonnaga kokku käkerdanud Arnold Rüütli tagasivalimiseks Kadriorgu kurikuulsat Kera lepingut, milles presidendi erapooletu institutsioon oli tobedal moel seatud kogunisti nende kahe erakonna vankumatu liidu ja edukuse garandiks. Või veel üks näide poliitilisest või inimlikust tarkusevaegusest ehk tobedusest — Villu Reiljani enda allkirjastatud kurikuulsad maadevahetustehingud, millega sõna otseses mõttes kullati riigi kulul üle oma äri- või koolisõbrad või nende lähisugulased. Olnuks Villu Reiljan pisutki targem, ta suutnuks oma kelmusteni kalduvat tegutsemiskihku mõnevõrragi ohjeldada ning ministritool jäänuks talle sedapuhku alles. Nüüd aga on juba ilmselt liiga hilja olematut poliitilist tarkust taga nutta ja arutleda, et kui oleks, tuleks... Nüüd on halastamatu tegelikkus sättimas asju sedasi, et kui oled mõistusevaegur nagu Rahvaliidu paljud senised juhid, siis võid mitmeski mõttes isegi keskmise suurusega erakonna allavett lasta. Ja seda vaevalt et kogemata. Ka raamatute raamatus on mitmel pool kinnitatud: kes ennast ise ülendab, seda alandatakse. Et Villu ja tema ajupotentsikaaslased on ennast korduvalt ja jabural moel ülendanud (sealjuures paljusid ülbelt solvates), siis on nad praegused alandavad poliitilised vitsad igati ära teeninud. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||