|
||||
Nr 12 (809) Neljapäev, 22. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Tõesti, õpetajaid ei jätku. Puuduva õpetaja koormuse jagab direktor ajaloolase, muusikaõpetaja, tööõpetuse õpetaja või kehakultuurlase vahel ära. Nii saavad need veidi korralikumat palka. Vahel õnnestub värvata ka raamatukoguhoidja või ajalehe toimetuse töötaja mõneks tunniks. Väga hea, kui saadakse pensionärist vastava aine õpetaja, kes juba mõni aasta pole töötanud. Kui mureliku näoga vallavanem pensionärile külla tuleb, on karta tööpakkumist, mõnikord isegi direktori kohale (nagu allakirjutanul juhtus). Miks siis õpetajaid ei jätku? Neid ju koolitatakse kusagil mõningal määral. Tegelikult on nii, et iga inimene ei sobigi kooliõpetajaks. Seepärast peaks õpetajaid koolitama rohkem, kui neid puudu on. Inimene võib olla tark, suurte teadmistega, aga ta ei suuda klassi valitseda, “ei näe klassi”. Seda saab küll töö käigus veidi õppida, aga enne, kui see selgeks saab, võib noor inimene koolist läinud olla, närvid rikkis. Ja õpilastel tekkinud veendumus, et õpetaja on loll, nagu aeg-ajalt meedias väidetakse. Ja see vaene õpilane ei teagi, kui huvitavalt õpetaja rääkis, sest õpilane ise tegeles sel ajal mingi tobedusega. Üks ajakirjanik tunnistas küll, et tegi tunnis tegusid, mille eest teda õigusega karistati või sunniti isegi koolist lahkuma. Aga õpetaja on ikkagi halb — miks ta ei kannata sõimamist, pidevat korrarikkumist, miks nõudis oma aine õppimist? Miks ta ei kannata ropendamist ja solvamist, kui seda teatris ja teleris iga päev tehakse? Kuidas käitutakse, kui algklassi poiss kuritahtlikult oma tooli ära lõhub ja uut nõuab? Direktor ei kutsu isa kooli, sest see võib olla teatava partei esindaja. Õpetajate Leht ja kuulus Postimees otse sõimavad noort õpetajat, kes ei oska tooli remontida. Ja poiss keeldub teise tooli peale istumast, sest temale meeldib see lõhutud tool. Õpetaja mingu minema, kui ta tooli kiiresti ära ei remondi! Õnneks leidus veel lapsevanemaid, kes oma laste juttude alusel isade koosoleku kokku kutsusid ja poisi koos isaga paika panid! Aga mõnikord sunnitakse õpetaja veel vabandama õpilase ees, sest ta rikkunut õpilase demokraatlikke õigusi! Õpetajal on ka demokraatlik õigus — mine ära paremale tööle, kus saad ka paremat palka! Eelmisel sügisel kohtusid endised koolijuhid meie haridusministriga. Kui küsiti, mida teeb HM õpetaja kaitseks, kas on olemas mõni eelnõu sel eesmärgil valmimas, vastas minister: “Kahjuks ei ole midagi. Õpetaja võib kutsuda politsei, kui kallale tullakse, anda kohtusse.” Kas õpetajal on nii palju raha, et enda kaitseks advokaati palgata? Poisi isal võib-olla on! Paar talve tagasi koolijuhtide aastakonverentsil küsiti tolleaegse respublikaanist haridusministri käest, kuhu kadus õpetajate palgatõusuks mõeldud raha. See vaikis veidi aega ja tunnistas siis: “See raha hajus Haridusministeeriumis!” Teda ei antud kohtu alla. Kas siis õpetajaid ongi ikka vaja? Las lapsed hulguvad! Tallinnas on juba üks Viru Keskus ja varsti tuleb teine veel — juhtivad parteid hoolitsevad selle eest. Eriti rikaste lastele on eliitkoolid, kus need saavad hariduse. Rohkem meile pole vajagi? TIIT ARUSTE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||