|
||||
Nr 12 (809) Neljapäev, 22. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Ülo Tulik, Võru maavanem:
Kui lülitada sisse raadio, vaadata televiisorit või lugeda päevalehti, siis torkab silma ning jääb kõrva, et kõik on justkui kõige paremas korras ning maapealne paradiis on kohe-kohe käe-jala ulatuses. Uudised keskmise palga kasvust, Euroopa jõukamate riikide perre jõudmisest ning meie majandusedust tänu laenurahale on saanud niivõrd iseenesestmõistetavaks, et unustatakse ära elu põhiväärtused: perekond, kodu ning õigus väärikale elule, sh vanaduspõlvele. Perekond kui side mineviku ja tuleviku vahel Viimastel aastatel on plahvatuslikult kasvanud nende perede arv, kust pereisa on sunnitud töötama enamiku ajast Soomes, Rootsis või Iirimaal — Eestis ei ole tal võimalik leida võimetekohast ja tasuvat tööd. Kindlasti ei sünni need otsused kergesti ning perekonnast eemal oldud aeg on üsnagi valulik nii abikaasale kui lastele. Üha sagedamini on olnud kuulda, et selle tagajärjel on purunenud mitmedki tublid perekonnad või süvenenud perekondlikud probleemid. Olgu siis selleks alkoholi liigtarbimine, mille poolest oleme Euroopas ja ka maailmas ühed “edukamad”, või perevägivalla kasv, mida iseloomustab üha enam uute varjupaikade avamine naistele kogu riigis. Nii on igal asjal oma hind ning rääkida sellest, et elame päev-päevalt aina jõukamalt, on naeruväärne — maksame selle eest ju üsna rängalt. Kui kiiremas korras ei võeta midagi ette meie inimeste riigist lahkumise vähendamiseks, ähvardab see kokkuvõttes lammutada riigi alustalasid. Just perekond on riigi üks alustala ning selle lõhkumisega hävitame oma mineviku ja tuleviku. Selle poolest on meie olevik sarnane neljakümnendate ja viiekümnendate aastate küüditamiste ja väljasaatmistega, mis lõhkusid kümneid tuhandeid perekondi. Muidugi, õnneks pole täna asi nii hull, kuid ärevaks teevad praegused märgid küll. Kui rääkida lahendustest, siis nendeks on perekondlike väärtuste toetamine ning tasuvate töökohtade loomine kodupaika. Võrumaal on selleks viimastel aastatel tõsiselt vaeva nähtud. Mul on hea meel, et minu kodumaakonnas lisandub uusi töökohti just väikevaldades nagu Meremäe. Kodutundeta jääme kodutuks Rääkides perekonnast ja selle olulisusest, ei saa üle ega ümber kodust. Iga inimene vajab igapäevases elus toimetulekuks lähedaste, pereliikmete toetust, ta vajab kodu. Just kodu on see koht, kus eestlane on saanud rahulikult hingata raskest tööst ning kandnud edasi esivanemate tarkusi ja tõekspidamisi. Ajaloos on meie valusaimad hetked ikka ja jälle olnud need, mil meid on kodumajast välja aetud ning sunnitud jalge alla võtma näiteks ränga Siberi-tee. Sellest julmast teost ei jäänud puutumata pea ükski meie kodu ega pere. Siiski ei ole me tagakiusamisele ja maalt väljasaatmisele vaatamata kunagi unustanud, kes me oleme ja kus on meie kodu. Just väärtustades olnut, hindame seda, mis meil on ja kuhu oleme jõudnud. Ükski asi pole enesestmõistetav. Oma hind on ka meie praegustel kodudel. Meenutades neid, kes aeti välja kodust, aitame jäädvustada mälestust eesti kodust ning ühtlasi loodan, et nüüdsetes turumajanduse tuultes ei unusta omanikud, et neil on lisaks õigustele ka kohustused, nii nagu lisaks kohustustele on õigused. Õigus väärikale vanaduspõlvele Me kõik teame, et 90-ndate aastate muutused puudutasid eeskätt meie vanemaid elanikke ning lastega peresid, eriti suurperesid. Mitmedki tänased kõrged Euroopa Liidu ametnikud rääkisid sellest, et lapsed peavad toetama vanemaid ning et riigil on ainult öövahi roll. Need olid ja on ilusad sõnad, kuid kahjuks ei olnud sellel midagi pistmist tegelikkusega. Ei olnud sellepärast, et riigi iseseisvuse taastamisel läbi viidud reformid nõudsid sageli üsna suurt pingutust ennekõike noortelt peredelt ning kahjuks ei jätkunud neil võimalust ega aega toetada seejuures piisavalt oma väärikas eas vanemaid. Aegamisi on asi paranenud, kuid heaoluühiskonnani, kus kõik elanike grupid sõltumata ametist, vanusest ja haridusest ennast täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena tunneksid, on veel palju maad ja selleks, et sinna jõuda, peame veel palju tegema. Praegu on Võrumaa probleem elanikkonna vananemine ja vähenemine. Maakonna jaoks on määrav, et kõik vanemad inimesed, kes vajavad hooldusteenust, seda ka korralikult saaksid. Meil on seitse hoolekandeasutust. Suurim neist on MTÜ Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskuses, millele järgneb AS Lõuna-Eesti Haigla Hooldusravikeskus. Lisaks on hoolekandeasutused Rõuge, Vastseliina, Lasva, Antsla, Sõmerpalu, Misso ja Meremäe vallas. Teisedki omavalitsused (näiteks Võru vald) kaaluvad lähiajal oma hooldekodu avamist, sest sinna soovijaid on sageli rohkem kui praegu kohti. Just hooldekohtade nappus on üks probleem, mis vajab kiiret lahendamist. Selles, et eakatel oleksid nüüdisaegsed elamistingimused ning laitmatu vanaduspõli, saavad riik ja omavalitsus kaasa aidata. Toetades ning aidates vanu ja noori, perekondi ja üksikult elavaid inimesi, aitame muuta oma riigi inimnäolisemaks. Praegune edukultus ning rahanumbritega manipuleerimine on viinud selleni, et unustatakse põhiväärtused ning see, et tänane riik on rajatud meie vaarisade ja -emade raske tööga. Et see võlg saaks tasutud, peame väärtustama nende tegusid, ning selleks, et meie riik kestaks sajandeid, soodustama perekondlike põhiväärtuste püsimist. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||