avalehekülg

Nr 12 (809)
Neljapäev, 22. märts 2007
   




Arhiiv


Ülo Tulik, Võru maavanem:

Inimlikuma riigi poole



Kui lülitada sisse raadio, vaadata televiisorit või lugeda päevalehti, siis torkab silma ning jääb kõrva, et kõik on justkui kõige paremas korras ning maapealne paradiis on kohe-kohe käe-jala ulatuses. Uudised keskmise palga kasvust, Euroopa jõukamate riikide perre jõudmisest ning meie majandusedust tänu laenurahale on saanud niivõrd iseenesest­mõistetavaks, et unustatakse ära elu põhi­väärtused: perekond, kodu ning õigus väärikale elule, sh vanaduspõlvele.

Perekond kui side
mineviku ja tuleviku vahel

Viimastel aastatel on plahvatuslikult kasvanud nende perede arv, kust pereisa on sunnitud töötama enamiku ajast Soomes, Rootsis või Iirimaal — Eestis ei ole tal võimalik leida võimetekohast ja tasuvat tööd.
Kindlasti ei sünni need otsused kergesti ning perekonnast eemal oldud aeg on üsnagi valulik nii abi­kaasale kui lastele. Üha sagedamini on olnud kuulda, et selle tagajärjel on purunenud mitmedki tublid perekonnad või süvenenud perekondlikud probleemid. Olgu siis selleks alkoholi liigtarbimine, mille poolest oleme Euroopas ja ka maailmas ühed “edukamad”, või perevägivalla kasv, mida iseloomustab üha enam uute varjupaikade avamine naistele kogu riigis. Nii on igal asjal oma hind ning rääkida sellest, et elame päev-päevalt aina jõukamalt, on naeruväärne — maksame selle eest ju üsna rängalt.
Kui kiiremas korras ei võeta midagi ette meie inimeste riigist lahkumise vähendamiseks, ähvardab see kokkuvõttes lammutada riigi alustalasid. Just perekond on riigi üks alustala ning selle lõhkumisega hävitame oma mineviku ja tuleviku. Selle poolest on meie olevik sarnane neljakümnendate ja viiekümnendate aastate küüditamiste ja väljasaatmistega, mis lõhkusid kümneid tuhandeid perekondi. Muidugi, õnneks pole täna asi nii hull, kuid ärevaks teevad praegused märgid küll.
Kui rääkida lahendustest, siis nendeks on pere­kondlike väärtuste toetamine ning tasuvate töökohtade loomine kodupaika. Võrumaal on selleks viimastel aastatel tõsiselt vaeva nähtud. Mul on hea meel, et minu kodumaakonnas lisandub uusi töökohti just väikevaldades nagu Meremäe.
Kodutundeta jääme kodutuks
Rääkides perekonnast ja selle olulisusest, ei saa üle ega ümber kodust. Iga inimene vajab igapäevases elus toimetulekuks lähedaste, pereliikmete toetust, ta vajab kodu. Just kodu on see koht, kus eestlane on saanud rahulikult hingata raskest tööst ning kandnud edasi esivanemate tarkusi ja tõekspidamisi.
Ajaloos on meie valusaimad hetked ikka ja jälle olnud need, mil meid on kodumajast välja aetud ning sunnitud jalge alla võtma näiteks ränga Siberi-tee. Sellest julmast teost ei jäänud puutumata pea ükski meie kodu ega pere. Siiski ei ole me tagakiusamisele ja maalt väljasaatmisele vaatamata kunagi unustanud, kes me oleme ja kus on meie kodu. Just väärtustades olnut, hindame seda, mis meil on ja kuhu oleme jõudnud. Ükski asi pole enesestmõistetav. Oma hind on ka meie praegustel kodudel. Meenutades neid, kes aeti välja kodust, aitame jäädvustada mälestust eesti kodust ning ühtlasi loodan, et nüüdsetes turumajanduse tuultes ei unusta omanikud, et neil on lisaks õigustele ka kohustused, nii nagu lisaks kohustustele on õigused.
Õigus väärikale vanaduspõlvele
Me kõik teame, et 90-ndate aastate muutused puudutasid eeskätt meie vanemaid elanikke ning lastega peresid, eriti suurperesid. Mitmedki tänased kõrged Euroopa Liidu ametnikud rääkisid sellest, et lapsed peavad toetama vanemaid ning et riigil on ainult öövahi roll. Need olid ja on ilusad sõnad, kuid kahjuks ei olnud sellel midagi pistmist tegelikkusega.
Ei olnud sellepärast, et riigi ise­seisvuse taastamisel läbi viidud reformid nõudsid sageli üsna suurt pin­gutust ennekõike noortelt peredelt ning kahjuks ei jätkunud neil võimalust ega aega toetada seejuures piisavalt oma väärikas eas vanemaid. Aegamisi on asi paranenud, kuid heaoluühiskonna­ni, kus kõik elanike grupid sõl­tumata ametist, vanusest ja hari­dusest ennast täisväärtuslike ühis­konnaliikmetena tunneksid, on veel palju maad ja selleks, et sinna jõuda, peame veel palju tegema.
Praegu on Võrumaa probleem elanikkonna vana­nemine ja vähe­nemine. Maakonna jaoks on määrav, et kõik vanemad inimesed, kes vajavad hooldus­teenust, seda ka korralikult saaksid. Meil on seitse hoolekandeasutust. Suurim neist on MTÜ Lõuna-Eesti Eri­hooldusteenuste Keskuses, millele järgneb AS Lõuna-Eesti Haigla Hooldusravikeskus. Lisaks on hoo­lekandeasutused Rõuge, Vastselii­na, Lasva, Antsla, Sõmerpalu, Misso ja Meremäe vallas. Teisedki omavalitsused (näiteks Võru vald) kaaluvad lähiajal oma hool­­de­kodu avamist, sest sinna soovi­­jaid on sageli rohkem kui praegu kohti. Just hooldekohtade nappus on üks probleem, mis vajab kii­ret lahendamist. Selles, et eakatel oleksid nüüdisaegsed ela­mistingimused ning laitmatu vana­duspõli, saavad riik ja omavalitsus kaasa aidata.
Toetades ning aidates vanu ja noori, perekondi ja üksikult elavaid inimesi, aitame muuta oma riigi inimnäolisemaks. Praegune edukultus ning raha­numbritega manipuleerimine on viinud selleni, et unustatakse põhiväärtused ning see, et tänane riik on rajatud meie vaarisade ja -emade raske tööga. Et see võlg saaks tasutud, peame väärtustama nende tegusid, ning selleks, et meie riik kestaks sajandeid, soodustama perekondli­ke põhiväärtuste püsimist.
  
Reklaam:


Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme
Tel/faks 672 0986, tel 672 0985. videvik@videvik.ee
Aadress: 10612, Tallinn, Paldiski mnt 36a