|
||||
Nr 12 (809) Neljapäev, 22. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Ühel talveõhtul kaua aega tagasi pesin puhtaks oma just valmis saanud valged punasetäpilised käpikud. Et Tartusse kooli viiva rongi peale minekuni oli aega vaid paar tundi, panin käpikud kuuma pliidi äärele kuivama. Ja sellepärast see juhtuski — üks kinnas kõrbes õige pea pruuniks! Mis siis nüüd saab, kas tuleb need paar kilomeetrit jaama ja hiljem terve nädal Tartus ühe kindaga läbi ajada? “Ei ole midagi,” ütles ema ja hakkas kohe uut käpikut kuduma. See kasvas tema virkade käte vahel silmanähtavalt suuremaks ning uskuge või mitte, kodunt lahkudes olid mul mõlemad käpikud käes. Kord oli jälle nii, et tollases nn rauakoolis (praeguses Tehnikaülikoolis) õppiv ning meeskooris laulev vend tuli nädalavahetuseks koju, kaasas kaasvõitlejalt laenatud mustriline kootud vest — meeskoori lauljate vormiriietuse vältimatu koostisosa. Mõte oli selles, et ema kooks talle tagasimineku ajaks, pühapäeva õhtuks, samasuguse. Ma ei tea, kuidas see ühe öö ja ühe päevaga võimalik oli, kuid valmis see sai. Nii saadeti ja saadetakse kindlasti ka praegu maalapsi kooli. Midagi, mida on tarvis teha, ei peeta ilmvõimatuks. Tähtis on pühendumus lastele, oma elule, tähtis on tahtmine asjad korda saada. Ilma et vanemad suuri sõnu teeksid, saab neist nende tegude kaudu lastele eeskuju. Ja nii, nagu vanemate lodev eluviis võib järglastele kergesti külge hakata, nii on nakkav ka vanemate elujaatus ja tahe iga hinna eest oma eluga hakkama saada. Eestimaal on alati raske õppida olnud. Lugemishuviline teab, et näiteks Karl Ristikivi teenis endale edasiõppimiseks raha ise, ikka vaheldumisi töötades ja siis jälle teenitud raha eest võimaldatud aja koolipingis istudes. Temal ei olnud abiks vanemate tuge. Vene aeg pakkus (vaeste) kolhoosnike, nagu ka kõigi teiste lastele koolitamiseks küll tasuta ühiselamut, küll stipendiumi. Kui sul oli pead ja tahtmist, ei keelatud sul õppida, takistuseks võis aga saada päritolu, vanemate “patud” nõukogude võimu vastu. Kirikuõpetaja laps, kes tahtis pärast keskkooli lõpetamist ülikoolis näiteks bioloogiat tudeerida, ei saanud koolist selleks vajalikku soovitust, sest “igaks juhuks” keeldus direktor talle seda andmast. Praegusele koolilapsele paistab see naeruväärne, kuid nii see oli. Väga palju (või ma eksin?) õppis tol ajal kõrgkoolides neid, kes ei märkinud ankeeti oma vanema(te) praeguses mõistes represseerimist. Nii tuli kõik viis ülikooliaastat vastu pidada andmete väljatulemise hirmus. Nüüd siis oleme juba mõniteist aastat elanud vabaduses. Koolihariduse omandamisel on ikka esikohal lapsevanemate pühendumus järeltulijatele, nende aitamine nõu ja jõuga, omaenda eeskuju ja põhimõtetega. Kui mitte rahaga, siis vähemalt õppelaenu käendamisega. Ja tragide noorte endi töölkäimine endale koolitamisraha teenimiseks. On ju nii, et kui ka perel on ärioidu ja seega raha rohkem, ei pane raha olemasolu iseenesest ühtki last või noorukit rohkem õppima. Küllap jääb see nõnda ja küllap on see olnud nõnda läbi aastasadade. Praegu ei kiusata lapsi ega seata tõkkeid nende õpingutele vanemate poliitiliste vaadete pärast, küll aga on vanemate tööd ja teenistust mõjutanud mõned poliitikud. Näiteks siis, kui lapsevanem on suhteliselt tähtsal ametikohal, kuid ühe või teise valitsuse ajal ei kuulu “õigesse” erakonda. Nii on mõned perekonnad olnud sunnitud töökoha muutudes koguni elukohta vahetama. Ja on hea, et viimasel ajal on rahvas julgenud niisuguse poliitiku suhtes ausamalt käituda. Olen ikka mõelnud, et inimeste põhiolemus on aegade jooksul samaks jäänud. Küll on olnud muutlikud poliitikute meeled. Otsekui nemad polekski meie hulgast pärit inimesed, otsekui nende isade või vanaisade kindad polekski kunagi pliidiserval kõrbenud ja nad poleks uusi vastu saanud või ei oleks nad kunagi mingis ühenduses kandnud ühesuguseid emade või vanaemade soojade kätega kootud kaunite kirjadega veste. Veel peavad valimistel meilt poolehoidu saanud poliitikud nõu kinniste uste taga, tõrkudes meile seal arutatavast täpsemalt aru andmast. Kas me valisime seekord endi hulgast välja õiged naised ja mehed? See selgub nüüd juba õige pea, kui nad peavad oma kaardid lauale panema. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||