|
||||
Nr 11 (808) Neljapäev, 15. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Eile oli emakeelepäev. Äsja tähistas Eesti Keele Instituut oma 60. sünnipäeva. See ajendas keeleteadlase Eevi Rossiga juttu ajama. Paljud peavad eesti keelt teaduskeelena mõttetuks. Mida aeg edasi, seda enam räägitakse meie emakeele hääbumisest. Samas on tekkinud seto keel, võro keel, ehk tuleb varsti kihnu keelgi. Mis on mis? Meie ülim rikkus on see, et meil on eesti kirjakeel oma kõigi võimalustega. Kas keele kandjad peavad oma keelt keeleks või murdeks, on nende endi sisetunde asi. Me võime ju rääkida ka muhu keelest, hiiu keelest, jõelähtme või tallinna keelest. Mis aga seto keelesse ja Setomaasse ning võrokestessegi puutub, siis tuntud keeleuurija Mari Musta arvates on setu keel üks võru murrakuid. Muidugi ei saa me ülikaugesse aega tagasi minna, et teha kindlaks, kuidas ja kes need hõimud olid, kes sealmail end elama seadsid. Üks väike keeleline nüanss tahab aga meenutamist: eesti kirjakeel ei tunne järgsilbi o-d ning seetõttu on õige rääkida ikka Setu ja Võru asjadest, maast ja murrakutest. Kui murrete elust rääkida, siis paremini säilinud ja elusamad on nad äärealadel. Esikohale võib panna Lõuna-Eesti murded ja murrakud, eriti Võru alal. Kõnekeelena on murre säilinud ka Kihnus. Aga muidugi mõjutab murrete säilimist elu. Võib ju otsida Narva ümbrusest vana rannamurret, kuid seda enam ei leia. Sõda hävitas külad, elanikud viidi lahingute eest ära, ent üksikuid jooni on kõnes siiski jäänud. Kõiki, kes on sündinud alal Narvast Jõelähtmeni, võib tunda selle järgi, et nad räägivad natuke nagu soome keelt. Oli lõbus kuulata, kuidas Riigikogu esimees Pikka Hermanni tornist rääkis. Need on sellised reetlikud keelenüansid, millest ei vabane elu lõpuni. Murded kaovad, kuid õnneks on säilinud rikkalikult kirjapanekuid. Praegu annamegi Emakeele Seltsis välja neid murdetekste, mida on saatnud kõige tavalisemad inimesed. Hiljuti ilmus “Kuiss vanal Võromaal eleti”, paks raamat, kaunid pildid kindamustritest, tanukirjadest, tööriistadest, kõik korrespondentide endi töö. Miks seda vaeva nähtud on? Seda on üks meie paljudest kirjasaatjatest seletanud nõnda: “Ma rohkem nagu vanaduse sisustuseks, sest vanaduse üksildus kisub vahest nagu mõtted elu tühisusse. Tihti istun pargipingil ja segades varisenud sügislehtedes kepiga otsiks nagu kaugete aastate jälgi.” Sel aastal peaks valmis saama “Ennemuistitsel Mulgimaal”, koostatud koos Mari Musta ja Helju Kaaluga. Eesti keele tumeda tuleviku kuulutajaid murderikkus ei lohuta, meie elav emakeel on aga suures ohus. Keeli on maailmas tuhandeid. Eesti kirjakeeles saab väljenduda nii lastekeeles, tavakeeles, kõrgstiilis kui ka õpetus- ja teaduskeeles ning selliseid keeli, mis niisuguseid võimalusi pakuvad, on sadakond või mõningal määral üle selle, mitte rohkem. Aga muidugi muutub keel kogu aeg. Võtame näiteks lause “Paar kelmi kokka proovisid naabri köögikapist sülti.” Mis keel see on? Eesti keel, eks ole?! Kuid siin on ainult alamsaksa keelest laenatud sõnad. Need on nii loomulikult meie omad, meie meeles ja keeles, et nende laenulisus ei tule pähegi. Uusi sõnu tuleb juurde pidevalt ja tavaliselt tulevad nad niisugusest keelest, millel on kultuuriline eelis või mis on lähinaabruses. Koos uute teadmistega tulevad uued sõnad ning see on loomulik. Ohud keelele on muidugi mitmesugused, kuid praegu ei ole meil küll vaja karta. Meie emakeel toimib igal alal – lapsed õpivad eesti keeles, teadlased teevad teadust eesti keeles. Keele tulevik oleneb sellest, kuivõrd me tahame üleilmastuda, kui kiire meil sellega on, kas suudame rahulikult omakeelset teadust teha või ei. Kahjuks hindab meie teadusbürokraatia ainult neid töid, mis on ilmunud suurtes rahvusvahelistes väljaannetes. Siin on nüüd küsimärgi koht — miks see peab nii olema? Niipea kui kaob teaduskeele osa, niipea hakkab vähenema ka õpetuskeele osa ülikoolides. Kui oskussõnavara on teiskeelne, tekib juba lumepalliefekt, üleminek muukeelsele õppele, ning emakeel jääbki ainult köögikeeleks. Kõige olulisem keele tuleviku suhtes on teadus- ja õpetuskeel. Kui need on kaitstud ja nende eest seistakse, siis ei ole midagi karta. Muidugi oleme väga keerulises keelesituatsioonis. Mitte ainult inglise keele surve, vaid pigem see, et meil on nii palju teise keele rääkijaid. Omamoodi oht on siis, kui ei räägita riigikeelt, aga samuti siis, kui räägitakse. Kes päris väikesest peale on omandanud eesti keele, sellel ei jää häälduskoormat, intonatsiooni. Muidu aga on kõnelejal ju eesti keele sõnad, kuid hoopis võõrast moodi. Kui selliseid kõnelejaid on väga palju, on see keelele suur koormus. Ajaloos on ju keelevahetused tuntud, põhjused sealjuures väga erinevad – heitlik aeg sunnib teistega ka keele kaudu samastuma, teine keel võib tunduda auväärsem, äkki tundub nooremale põlvkonnale teine keel suupärasem ja kutsuvam. Minul on õnnestunud jälgida eesti keele muutumist läbi paljude aastakümnete — oma emakeel Järvamaalt, ülikooliaeg, töö murdesektoris, Keele ja Kirjanduse toimetuses, laste ja lapselaste släng, üliõpilaste oma... Eesti keele elu on olnud põnev, kuid teadlikud keele kandjad ning hoidjad peame olema kõik. Vahendas
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||