|
||||
Nr 11 (808) Neljapäev, 15. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Maaelu arengukava 2007–2013 eelistab suurtootjaid
Kui pöördusin hiljaaegu ESA põllumajandusstatistika osakonda, et saada teada, palju on Eestis talusid, tegi ametnik suured silmad. EL-i statistika järgi neid ei olevatki, tegeldakse vaid väikeste ja suurte majapidamistega. Väikeste, alla 10 hektari suuruse põllumajandusmaaga majapidamiste arv on vähenenud 23 700 võrra, kuid nende osatähtsus majapidamiste koguarvus on veel suur – 65%. Ka keskmise suurusega (10–50 ha) majapidamisi on 2001. aastaga võrreldes vähem, suuri (üle 50 ha) aga rohkem. Uus mõõtmine, uued ühikud Viimasel ajal on saanud eluõiguse uus klassifikatsioon. Väikesi üksuseid nimetatakse kodumajapidamisteks. Neid on umbes 170 000, nende osatähtsus põllumajandussaaduste tootmises langeb. Loomakasvatus on välja suretatud, koduaedades kasvatatakse oma tarbeks kartulit, köögivilja, puuvilja ja marju. Need on valdavalt endised väiketalud, perefarmid, mis Eestile ajalooliselt omased ja olulised. Taasiseseisvumise järel pandi nendele suuri lootusi, lubati tõsta haljale oksale. Poliitikute pluff ei kandnud ega saanudki kanda reaalset vilja. Praegu loendame väikesi majapidamisi 21 000 ringis, mõnede andmete järgi 19 000. Need on tegutsevad talud. Nende valduses on 16 % kasutatavast põllumaast, keskmiselt 6,5 ha majapidamise kohta, 8 % veistest, 3 % sigadest ja 35 % lammastest. Veiseid on 34 %-l, keskmiselt 3 sarvlooma majapidamise kohta, sigu 14 %-l, keskmiselt 3 siga majapidamise kohta, ja lambaid 11 %-l, keskmiselt 10 lammast majapidamise kohta. Traktoreid on vähem kui pooltel. Omanikest on 58 % vanemad kui 54-aastased, 33 % vanemad kui 64-aastased. Viimase 5 aasta jooksul on väikeste majapidamiste arv vähenenud enam kui kaks korda. Keskmiseks majapidamiseks loetakse seda, kelle aasta standardkogutulu vastavatest koefitsientidest lähtudes Euroopa suurusühikutes (ESÜ) on vähemalt 37 550 krooni ehk 2 ESÜ-d. Üks ESÜ võrdub 1200 euroga (18 768 krooniga). See eeldab, et talul on vähemalt 6 lehma või 20 ha teravilja kasvamas. Et standardkogutulu iseloomustab majapidamiste suurust paremini kui kasutatava põllumajandusmaa pindala, kasutab EL seda põllumajanduslike majapidamiste suu- ruse iseloomustamiseks. Meil on tavaks jagada majapidamised väi- kesteks (majanduslik suurus alla 2 ESÜ), keskmisteks (2–16 ESÜ-d) ja suurteks (üle 16 ESÜ). Euroopa Komisjoni metoodika kohaselt loetakse Eestis ärilisteks ettevõtjateks majapidamised, mille majanduslik suurus on vähemalt 2 ESÜ-d. Seega on 2005. a andmete kohaselt meil vaid veerand (24 %) professionaalsed ärilised ettevõtjad. Keskmise suurusega majapidamisi oli 2005. a struktuuriuuringu järgi 5600 ehk 20 % majapidamiste koguarvust. Nende käes oli 24 % põllumaast (keskmiselt 35,8 ha majapidamise kohta), 18 % veistest, 7 % sigadest, 53 % lammastest. Nad andsid ühtekokku 20 % riigi standardkogutulust. Keskmiselt oli ühes majapidamises kaks traktorit. Viimase 5 aasta jooksul on keskmike arv vähenenud veerandi võrra. ESA andmetel oli meil suuri majapidamisi 1100 ehk 4 % majapidamiste koguarvust. Nende valduses oli 59 % kasutatavast põllumajandusmaast, keskmiselt 443 ha majapidamise kohta, kusjuures umbes pool maast on rendimaa. Suurtes farmides peetakse 73 % veistest, 90 % sigadest ja 13 % lammastest. Suurte arvele läheb 68 % riigi standardkogutulust. Igal neist on keskmiselt 317 veist, 1683 siga, 186 lammast ning 6,6 traktorit. Et need majandid on valdavalt spetsialiseerunud, on tootmine efektiivsem, tööjõukulu väiksem, toodangu omahind madalam. Järjest suuremat tähelepanu pälvivad ülisuured majandid, mida rahvas euromõisateks kutsub. Neid oli viimase loenduse järgi 67, ainult 0,2 % majapidamiste koguarvust, kuid nende arvele tuli 24 % riigi standardkogutulust. Viimase viie aasta jooksul on nende arv kasvanud kolmandiku võrra ja kasv jätkub. Selline tendents on iseloomulik ka teistele EL-i riikidele, kuid Eestis on see protsess tunduvalt kiirem. Märkigem, et EL-is on keskmine piimakari 23–24 lehma suur, meil aga on tunduvalt suuremad karjad. Mis saab Eesti talust? Maaelu arengukava aastateks 2007–2013 kutsus esile palju pingeid. Eesti Talupidajate Keskliidu (ETKL) juhtide arvates on suurettevõtjad väikestega võrreldes eelistatud olukorras. Investeeringutoetusi antakse suurtele sama mõõduga kui väikestele, arvestamata esimeste niigi head konkurentsivõimet. Nad saaksid läbi ka ilma maaelutoetusteta. ETKL-i peadirektor Kaul Nurm kinnitab, et tootmismeetmed tuleks suunata neile 5700 ettevõttele ja talule, kelle konkurentsivõime pole veel piisav. Ent investeeringutoetusi hakkavad saama üksnes 2100 põllumajandustootjat. Taluliit võitleb aga selle eest, et toetust saaksid mitte üksnes ettevõtted, kelle käive on väiksem kui 31,2 mln krooni, vaid ka need talud ja ettevõtted, kelle käive on aastas väiksem kui 3 mln krooni. Eestis on veel järel 1532 tegutsevat piimakarjatalu või ettevõtet, neist alla 100-pealise karjaga 1298 (põhiliselt talude karjad). Eeskätt viimased peaksid saama investeeringutoetusi esmajärjekorras, et kasvatada oma konkurentsivõimet. Lõviosa läheb meil aga suurtele, nn efektiivsetele tootjatele. Me tahame, et talu oleks normaalne ja konkurentsivõimeline üksus, aga mitte mingi viie lehma talu, teatas ETKL-i juhatuse esimees Arvo Veidenberg. Kusagil arengukavas ei ole kirjas talude lõpetamine ning seda ei saagi olla, väitis Põllumajandus-ministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai. Deklaratsioonid jäävad aga õõnsateks, kui neid ei toeta üldine põllumajanduspoliitika. Tootmise kontsentreerimine on nii intensiivne, et talud võivad tulevikus hääbuda. Suurmajandid on tähelepanu keskmes, taludest ei taha midagi positiivset öelda ka kolletunud meedia. ETKL-i statistika järgi on meie 7000 põllumajandustootjast 6300 talud. Nende peremeesteks on valdavalt eakad Oru Oskarid või tädi Maalid, kui kasutada president Lennart Meri terminoloogiat. On välja arvestatud, et 2013. aastaks jõuab nendest pensioniikka ligemale 3600 (58 %). Arengukava vaatab aga sellest faktist mööda: põlvkondade vahetumist toetatakse üksnes 280 (?!) talus. Järelikult tuleks noortalunike koolitamiseks ja järeleaitamiseks anda palju rohkem raha, kui on planeeritud. Kui vaadata probleemi laiemalt, siis tõdeme, et taludel on laiemad funktsioonid kui üksnes tootmise efektiivsuse saavutamine. Maa asustuse säilimine, külade, iseloomuliku looduskeskkonna püsimine — kõik see ja veel palju muud sõltub ju suurel määral talude käekäigust. Väiketootjad, talunikud taha- vad, et neile antaks EL-i abiga võimalus karja suurendada. Eesmärgiks on 100 lüpsilehmaga talu keskmise väljalüpsiga 7000 kg piima aastas. Sellises talus saab hakkama üks pere. Maal on veel palju inimesi, kes tahavad ise oma maad harida ja karja kasvatada ning olla oma õues peremehed, on veendunud Arvo Veidenberg. Muide, tema Pajumäe talu Viljandimaal on üks nendest. Pajumäel peetakse 80 lüpsilehma, talul on oma meierei, kust tuleb aastas 94 t kohupiima ja 48 t jogurteid, kõik mahetoodetena. Internetiküsitluse järgi sai peremehest rahva põllumehe tiitli omanik. Tooni annavad suurettevõtted Aasta põllumehe valimistel esinesid mullu sügisel edukalt ka mitmed talud. Aasta parimaks piimakarjakasvatajaks tunnistati näiteks Luha talu Rägavere külas Lääne-Virumaal, perenaine Mairi Soosalu. Talu karjas on 28 lehma keskmise piimatoodanguga 9417 kg lehma kohta. Huvi äratab ka Arukülas Hellema talu pidava Ivo Eenpalu töö. Ta harib üksi ligi 120 ha põllumaad, kasvatab nisu, rapsi ja otra, kusjuures keskmine saak on 3,5–4 t/ha. Mätiku talu Pärnumaal Koonga vallas on tuntud mahetootmise arendajana. Peremees, kuue lapse isa Aivar Pikkmets harib 480 ha maad, talu karjas on 50 lüpsilehma. Keskmine aastatoodang lehma kohta 7000 kg. Juba 20 aastat ei ole maad kunstväetisi näinud. Taolisi näiteid leidsin ka varasemate aastate aasta põllumehe üleriigilise konkursi nominentide seast. Võitjateks on aga tunnistatud ikka suurte ettevõtete juhte. Nende majandid paistavad silma suuruse ja efektiivsuse poolest. Üheks koloriitsemaks näiteks on Laheotsa talu Harjumaal. Selle peremeest Johannes Valku tuntakse kui kartuli- ja roosikasvatuse liidrit. Kartulit kasvatatakse 165 ha, teisi köögivilju 75 hektaril, saagid on head. Kartulit ja köögivilja müüakse umbes 10 000 t aastas, kõik töödeldakse ja pakitakse oma töötlemistsehhis. Laagri roosikasvatusest läheb müüki aastas umbes 4 miljonit õit. Valgule kuulub kaks kaubamärki: “Laheotsa talu” ja “Laheotsa roos”. See talu annab pidevalt tööd enam kui 80 inimesele. 2006. aasta põllumeheks nr 1 valiti samuti suure haardega mees — AS Sagro juht Kalle Reiter Harjumaalt Saue vallast. Arvude keeles näeb suurmajand välja nii: Tallinn saab iga päev 10 t töödeldud köögivilja, ligi 40 eri toodet pestud, keedetud, tükeldatud kujul. Köögivilja aastatoodang on 4100 t, lisaks katmikalalt 500 t tomatit ja 290 t kurki. Tööl on 127 inimest. Kanarbiku talu Harjumaal on omanik Ants Paki sõnul spetsialiseerunud mahlade tootmisele. Köögiviljade kasvatamiseks kasutatakse 500 ha maad, aastas toodetakse köögi- ja aiavilja 10 000 t, millest enamik töödeldakse kohapeal. Tööd saab 52 inimest. Pae Farmer OÜ juhataja Ülo Flaur harib Raplamaa viies vallas 4000 ha maad. 800-pealine piimakari võimaldab müüa aastas 5070 t piima. Ettevõte annab tööd 64 inimesele. OÜ Sigwar juhataja Kaido Jäger annab tööd 56 inimesele. Kasvatatakse üle 5000 sea, valmistatakse enam kui 30 vorstitoodet. AS-i Laatre Piim juhataja Edda Vahtramäe käe all töötab 56 inimest. Loomi on 1900, maad 1700 ha. Põliselanikud ja välisomanikud Jaanuaris 2004 sai teatavaks, et aasta põllumehe konkursi üks nominentidest, OÜ Revino juhataja Kalev Mae Ida-Virumaalt on müünud ettevõtte Soome AS-i Trigon Capital ärimeeste firmale Trigon Farming. Revino näol oli tegemist edukalt areneva ettevõttega, ta müüs aastas välismaale 1,5 miljonit suvelille, kasvatas puukoolis 80 liiki ilupuid-põõsaid, pidas oma moodsas karjalaudas 124 lehma ja paarisada noorlooma, haris 1130 ha maad ja andis tööd 44 inimesele. Üks Soome firma omanikke, investeerimispankur Joakim Helenius selgitas Maalehele antud intervjuus, et maa hind on Eestis Soome omaga võrreldes madal ja seepärast on mõtet investeerida Eesti põllumajandusse. Odavat piima eksporditakse Helsingi piirkonda, 2,4-ha kasvuhoonete miljonid lilled saadetakse Soome ja Rootsi. Revino saadi kätte odavalt, umbes 30 miljoni krooni eest. See oli Trigon Farmingu esimene samm. Kõigil edukatel piimafarmidel hoitakse silm peal. Kes piimatootjatest annab järele, müüb oma maa ja karja? Ja suur oli põllumeeste imestus, kui Trigon Farmingule müüs oma 530 lüpsilehma ja 700 ha (koos rendimaaga 1500 ha) haritavat maad Raplamaa Kaiu LT, üks suuremaid maakonnas. Pikantsust andis juurde fakt, et üks suurosanikke, ettevõtte nõukogu esimees Tiit Tammsaar oli hiljaaegu vabariigi põllumajandusminister. “Eestis oleme ostnud kaks farmi Ida-Virumaal, ühe Raplamaal ja ühe Saaremaal. Tahame oma tegevust siin laiendada, otsime soodsaid juhuseid, et veelgi farme kokku osta,” teatas pankur Joakim Helenius mullu sügisel. Kapital ei tunnista rahvuspiire, firmal on 5 farmi Ukrainas ja üks Venemaal. See äri olevat väga tasuv. Omanikud tahavad osta endistes N Liidu maades veel rohkem kui 100 000 ha maad ja 40 000 piimalehma. Neid välismaalt pärit valgeid paruneid kutsutakse mitmel pool ka euromõisnikeks. LEIDUR RANNAMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||