|
||||
Nr 11 (808) Neljapäev, 15. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Valdek Mikkal, EPÜL-i esimees:
Eesti pensionärid ühinesid juba mituteistkümmend aastat tagasi. Pensionäride Ühendus hakkas tegutsema Lembit Vihvelini juhtimisel. Pensionäride Liit sündis veidi hiljem ning juhatuse esimeheks valiti Harri Kärtner. Miks tookord üldse kaks organisatsiooni tekkis? Mida aeg edasi, seda kummastavam see tundub. Õnneks teeb aeg oma tööd, paljud pooltõed on valedeks osutunud, paljud toonased valed aga tõdedeks saanud. Nõnda on poliitiliste hoiakute ja erinevate suhtumiste tõttu kahte suunda kiskunud pensionäride liikumine lõpuks üha enam ühte voolusängi koondunud. Juba mitu aega on räägitud, et õige oleks Pensionäride Ühenduse ja Pensionäride Liidu ühinemine. Koostöö on olnud aasta-aastalt tihedam ning tululikum, juhtkonnad järjest enam ühiselt probleeme arutanud ja lahendanud. Ammuilma räägitu on teoks saanud, kaks eakate katusorganisatsiooni ühinenud. Loodi MTÜ Eesti Pensionäride Ühenduste Liit. Mis selle tingis? Me oleme aastate vältel aru saanud, et töötades kõrvaltubades oleme teinud sama asja ning tulenevalt põhikirjast on meie tegutsemise eesmärgidki kokkulangevad. Juba aastaid tegime ühisüritusi, kuid tegime topeltaruandeid ja nägime kahekordselt vaeva. Muidugi oli lõpuks selge, et õigem on tegemised ühendada. Likvideerisime oma endised organisatsioonid ja lõime uue, meie ühinemine oli ühelt poolt formaalne, kuid siiski ka uusi eesmärke püstitav. Uus organisatsioon on niisiis samuti katusorganisatsioon, mis katab kõiki eakate ühendusi? Kõiki ta ei kata. Eestis on kõikmõeldavaid eakate organisatsioone, mis on erinevatel alustel loodud, on küll kudujate-ketrajate, küll vedurimeeste ja lauluhuviliste seltse, minu teada on neid 300–400 ümber. Meie ühendame suuremaid, kaasa arvatud ka maakondade omad, mida nimetame haruorganisatsioonideks. Tihti on need oma maakonna ulatuses ise katusorganisatsiooniks. Pensionäride Liidu organisatsioonid olid teisiti rühmitatud, nii et nüüd oleme veidi mitmekesisema sisestruktuuriga kui varem. Kui palju pensionäre teie liikmeskonda kuulub? Ühinemislepingut vormistasime kaua ja põhjalikult, et see oleks juriidiliselt vettpidav, ning esimene punkt selles lepingus on, et kõik liitu ja ühendusse kuulunud allorganisatsioonid lähevad üle uude organisatsiooni. Nii et kokku on meid umbes 30 000, teisisõnu umbes kümnendik Eesti vanaduspensionäridest. On seda vähe, parasjagu või üllatavalt palju? Eks see, kuidas vaadata, oleneb natuke ka meie eesmärkidest. On riike, näiteks Taani, kus kõik pensionärid kuuluvad ühte organisatsiooni, maksavad väikest liikmemaksu ja tegutsevad väga võimsalt. On ka selliseid riike, kus pensionärid on paljudesse erinevatesse organisatsioonidesse jagunenud. Aga muidugi on meie kümnendik kindlasti vähevõitu, kuigi peab rõhutama sedagi, et need 10 % on kõige aktiivsemad ja tegusamad inimesed. Kasvuruumi on aga kindlasti küllaga. Enamik eakaid võiksid organisatsiooni kuuluda küll. Muidugi mõista on see optimistlik eesmärk — aastad toovad haigusi ja hädasid, muudavad inimeste eluringi kitsamaks. On ka selliseid vaikselt kodus nokitsejaid, kes kunagi ei ole tahtnud millestki aktiivselt osa võtta, kes leiavad elusisu oma kitsamast harrastusest. Kas uus, suur ja loodetavasti endisest tugevam organisatsioon tahab poliitikasse astuda? Poliitikas on meie jaoks vaid üks oluline teema — eakate heaolu ja pensionipoliitika. Meie suur üldkoos- olek rõhutas väga kindlalt, et me ei hakka kunagi eelistama ühtki erakonda. Oleme riigi poliitika suhtes erapooletud ning meie põhimõte on: igal demokraatliku riigi kodanikul on valikuõigus ja valikuvabadus. Millisesse erakonda meie liikmeist keegi kuulub või kas üldse kusagile kuulub, see on igaühe enda asi. Üks peab kõige olulisemaks saada võimalikult suurt pensioni, teine peab tähtsaks, et ta lapselapsed saaksid hea hariduse, kolmandale on tähtis ehk hoopiski välispoliitika. Mina ei kujuta ette, et taas võiks tekkida pensionäride poliitiline partei, mis kandideeriks valimistel. Mis on EPÜL-i eesmärk? Meie eesmärgid on sõnastatud deklaratsioonis, mille võtsime vas- tu koosolekul. Päris uut ja tavatut meil palju ei ole — endiselt võitleme pensionitõusu nimel, endiselt nõuame Euroopa sotsiaalharta eakate kindlustatust käsitlevate artiklite ratifitseerimist ning seda, et pensioni II sammast ei rahastataks sotsiaalmaksu arvelt. Eesti vabaühenduste manifestis deklareeriti, et riigi juhtimisse tuleb kaasata vabaühendusi. Ka meie deklaratsioonis on punkt eakate kaasamisest omavalitsuste komisjonidesse. See tähendab, et meie organisatsioonid peaksid olema kõigi eakaid puudutavate küsimuste arutamise juures. Mõnel pool see nii ongi — näiteks Viimsis, Tartus, ka kohati Tallinnas. Ega meid ei ignoreerita, kuid eakate kaasamine peab muutuma endastmõistetavaks. Vähemalt enne valimisi erakonnad seda toetasid. Meie tegevust juhib 15-liikmeline juhatus, inimesed paljudest eri paikadest. Kindlasti tagab see eakate osatähtsuse kasvu kõikjal. Tasuta lõunaid ei ole. Milline on EPÜL-i majanduslik seis? Kas meie pensionärid maksavad liikmemaksu? Meie katusorganisatsioon liikmemaksu ei võta, kuigi see oleks loogiline. Töötame sotsiaalministeeriumi toetusel ning üksikprojektidega, selle raha, mis saame, jagame maakondlikele organisatsioonidele. Mitmesuguste suuremate ettevõtmiste jaoks saavad need toetust ka kohalikelt omavalitsustelt. Kõik meie organisatsioonid on ju vormistatud mittetulundusühingutena. Mõnel neist on tõepoolest ka väike liikmemaks. Põhirõhk on vabatahtlikul tööl. Kogu sisuline tegevus toimub meil ju ainult vabatahtlike entusiasmi toel, raha läheb ruumide küttele, valgustusele, kantseleikuludele. Meile on ministeeriumi majanduslik toetus väga oluline ning just äsja saimegi väikese šoki. Nimelt teatati meile, et uus toetus on üles ehitatud hoopis teistel alustel, kui olime seni harjunud. Ministeerium on lähtunud kogu riigi üldsuundumusest e-teenustele. Ka eakate puhul peetakse seda väga oluliseks. Mingis mõttes on see tõepoolest hea, ent siis tulnuks seda ette valmistama hakata ammu, leida raha eakate arvutikursuste jaoks, samuti arvutite ostmiseks. Meile antav summa katab praegu vaevalt meie igapäevategevuse vajadusi, kogu see raha ainult e-teemaga siduda ei ole küll põhjendatud. Sel juhul meie muu tegevus likvideeruks, isetegevus ja kõik muu, mis inimesi kaasa haarab, jääks ära. Maainimesed ei saa oma igapäevaelus ainult e-maailmas elada, kuid hakkavad elust maha jääma, kui nad ei ole nende võimalustega kursis, mida pakub internet. Nii et põhimõtteliselt ei ole see uus hoiak vale, aga vaja olnuks pikemat ettevalmistust. Praegu saame tegutseda e-alal ainult tänu sellele, et Hansapank kinkis meile 25 arvutit. Liikmeid on meil 30 000. Need on Eesti maa sool, kõige aktiivsemad eakad inimesed. Kohtumisi on mul maal olnud paarkümmend ja ma tean, et e-asjast ollakse huvitatud. Meie maakondade juhid on juba ilusasti e-ilma lõimitud ja tegevus selles osas jätkub. Kuidas internet siiski iga metsataluni jõuab, näitab elu. Aga jõuab ta sinna kindlasti. Küsitles IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||