|
||||
Nr 10 (807) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Oleks minu olemine...
Alustaksin kõigepealt kultuuriteemal. Olen siiani olnud seda meelt, et alati on võimalik vigadest õppida. Iseasi, kas vigu tunnistatakse. Kui Pärnu Kontserdimajas RAM-i mehed püstipäi lavalt minema astusid, sest oli hakanud toimuma midagi õõvastavat — tegevuskunstnikud hakkasid klaaspudeleid üksteisele vastu pead puruks taguma —, siis, usun küll, tõeline nauditav kunstielamus jäi inimestel saamata. “Kahvli” saates püüdis Hannes Võrno asjaosalistelt selgitusi saada, sest antud “kultuurisündmus” tekitas ebameeldiva järelkaja. Oleks produtsentki vabandanud meeskoori esindaja ees! Ei. Pudelipeksjad, kes nägid oma poolenisti paljaks pöetud peade ja salkus karvatortidega õudsed välja, kordasid aina, et kõik olnud superlahe. Poolpaljad ilmatüdrukud ja paljudel saatetegijatel või külalistel nii suured dekolteed, et piinlik vaadata. Kuhu on jäänud inimeste väärikus? Mida selle paljastamisega taotletakse? Inimesed peaksid endast ja teistest lugu pidama ja mõõdutunne määraku, mida võib, mida mitte. Praegustele noortele eriti on vaja selgitada, mis on hea, mis paha. Ega ikka ei ole nii, et tehku igaüks, mida tahab, ja öelgu, mida sülg suhu toob. Ega loosung “JULGE OLLA ISE” ei keela arukat elamist ja mõistlikku suhtumist. Edasi puudutaksin liikluskultuuri. Kui maanteel võib sõita 90 km tunnis, siis olgugi nii. Miks peab keegi kiiremini sõitma? Kui palju õnnetusi juhtub möödasõitudel! Hiljuti keegi rääkis, et tal oli juhus liigelda Rootsimaal. Kui oli lubatud 90-km tunnikiirus, siis nii sõideti. Temast ei sõitnud mitte ükski auto mööda. Miks meil ei austata teisi liiklejaid ega järgita eeskirju? Kas on veel rohtu, mis aitaks? Kui trahvide määramine pole aidanud, ehk peaks siis eeskujulikke roolikeerajaid premeerima hakkama? Kuidas seda teha — jäägu liikluspolitsei välja mõelda. Järgmine oluline märksõna on alkohol. Naeruväärne on asjaolu, et Eesti riigimehed ei suuda kehtestada tulemuslikku alkoholipoliitikat. On siililegi selge, et noored tuleb alkoholist eemale hoida. Kui inimene pole 21. eluaastani alkoholi tarvitanud, siis ei saa temast tulevikus alkohoolikut. Kas seda on siis nii raske saavutada? Ikka kodu ja kool käsikäes. Ärgu mingid ärimehed oma saamahimus vahele segagu. Igasugune alkoholireklaam olgu keelatud. Olgu ka see teada, et neljas põlvkond alkohoolikute peres ei saa enam järglasi. Sureme niigi välja, miks siis seda veelgi kiirendada? Pidurdama peab. Olgu võimalikult palju alkoholivabasid perekondi! Ei ole mõtet loetleda, missuguseid pöördumatuid tervisekahjustusi tuleb alkoholist. “Reporteri“ saatejuht kommenteeris Eesti Ekspressi kultuuripreemia suurust 50 000 krooni umbes nii: “Noh, selle eest saab korraliku peo maha pidada.” Miks ta ei oleks võinud öelda, et selle eest saab olulisi raamatuid, spordivahendeid või majatarbeid muretseda? Meedia peab võtma endale vastutuse püsiväärtuste kujundamises. Oleks minu olemine, korraldaks televisiooni jutusaadete toimetajate vahel konkursi, kes annab rohkem positiivset infot, mis aitaks inimestel halbadest harjumustest vabaneda ja rohkem positiivseid tegusid teha. Kiita tuleb neid saatejuhte, kelle saated tekitavad õigeid väärtushinnanguid ja tahtmist kaua terve ja tugeva rahvana püsida. Ma ei saa aru sellest, kui kardetakse oma arvamust ja seisukohta välja öelda. Ei usu, et enamikule meeldiks ainult seksikate vipide nägemine saatest saatesse. Midagi veel. Meie kauni eesti keele kaitsmine — kelle asi? Meie kõigi, aga eelkõige meedia. Kaua võib? Saatejuhtidel olgu oma tekst ikka korrektselt ette valmistatud. Televisiooni hea käekäigu eest vastutavad ja kena palka saavad juhtkonna liikmed võiksid hakata fikseerima parasiitsõnu ja nõudma korrektsemat keelekasutust. Kaua võib raadios Elmar kuulata igahommikust “Köögist kostub raadio Elmar”. See on sõna kasutamine täiesti vales tähenduses. KOSTUB — see tähendab pehmeks muutuma, üles sulama. Suundugem filmiloojate töömaile. Viimasel ajal on mitugi päris head Eesti filmi, koguni seriaali valmis tehtud. Kui siis filmi lõppedes tahaks tegijate nimesid lugeda, ei osutu see peaaegu võimalikuks, sest nimed jooksevad ahvikiirusel üle ekraani. Kas oleks palju paluda, et vaatajad saaksid näitlejate ja miks mitte ka helilooja, kunstniku ja operaatori nime teada? Ja nüüd lõhkeb pomm. Meie vanuses inimesed võtavad ikka kõike päris tõsiselt. Küllap ei saa me noorte naljadest aru ja poliitilistest mängudest ammugi mitte. Aga üks on kindel — eesti rahvale soovime küll kõige paremat tulevikku. Oleks meid veel mitusada aastat! Et see soov täituks, peaksid naised rohkem sünnitama. Ikka kolm last võiks peres olla. Pätsi ajal peeti vajalikuks, et oleks neli last — üks ema eest, teine isa eest, kolmas järelkasvuks ja neljas igaks elu ootamatuseks. Mis oleks, kui kehtestataks tervetele, vastavas vanuses olevatele naistele, kes pole emakohust täitma asunud, lastetusmaks? See on meil kunagi ju olnud. Küllap natuke ikka aitaks. Nii et kui ma oleksin avaliku elu tegelane, julgeksin sellegi mõttega välja tulla Kes ei saa lapsi, saab arstitõendiga end lastetusmaksust vabastada. Nüüd oleks aeg ette kanda, mida ma ise olen teinud, et miski muutuks, mida kritiseerisin. Helistasin Elmari raadiosse, et nad parandaksid väärkasutatud sõna, aga ei midagi. Ilmselt helistan varsti uuesti. ELLE-VAIKE KIIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||