|
||||
Nr 10 (807) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Kui seisate peegli ees ja endaga tõtt vaatate, keda siis näete? Kui ma peegli ees seisan, näen kõigepealt üht vanaema. Kui ma võtan noorepõlve pildid, näen seal kõigepealt üht ema. Mul on kolm poega ja kaheksa lapselast ning saan end iginooreks emaks pidada. Mu esimene poeg abiellus väga noorelt, mu esimene lapselaps sai nüüd 19, kõige noorem on praegu kaheaastane. Mu pojad ja miniad on tõelise järjepidevuse eest hoolt kandnud, nii et mulle on antud pikk aeg olla ema ja vanaema. Kui teised teid vaatavad, näevad nad tuntud keeleteadlast. Kui sellele mõtlete, mida ise oma töös kõige tähtsamaks peate? Oma elus pean ma ikkagi kõige tähtsamaks seda, et ma olen ema. See oli imelikul kombel mulle juba väikese lapsena sisse kodeeritud. Ma rääkisin ikka oma emale, et kui mina lapsed saan, siis... Mu ema oli kombeline naisterahvas, kes tahtis, et ka tema tütar oleks kombeline. Ta ütles ikka, et kallis laps, tütarlaps niimoodi ei räägi. Aga mina vastasin, et kas ma mehele saan, seda mina ei tea, aga et ma lapsed saan, seda ma tean. Ma olen õnneliku kodu ema, meil on suur pere, suured suguvõsad mõlemalt poolt. Aga et pere ühte hoiaks, et suguvõsad kokku tuleksid ja tahaksid koos olla, selleks peab tööd tegema ja vaeva nägema. Kogu minu elu ongi olnud allutatud emaks olemisele. Selle kõrval, vastavalt sellele, kuidas on olnud võimalust, olen teinud tagasihoidlikult oma ametitööd. Ma lõpetasin Tartu Ülikoolis eesti filoloogia soome-ugri eriharu, aga tööle tulin Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituuti, mis kannab nüüd Eesti Keele Instituudi nime ja sai äsja 60-aastaseks. Tulin tööle murdesektorisse. Seal avanes mulle täiesti uus maailm. Seni olime olnud prof Paul Ariste jüngrid ja käinud Venemaal hõimurahvaste juures, näinud seda hirmu, milles nad elavad, kuulnud keele muutumist, näinud, kuidas mõne keele kõnelejaid jääb järjest vähemaks. Nüüd, kui tulin murdesektorisse, tuli mul tegemist teha palju rohkema arvu keeltega, sest eesti murrakuid on üle saja. Keeli on maailmas tuhandeid. Niisuguseid, milles saab väljenduda lastekeeles, tavakõne keeles, kõrgstiilis, õpetus- ja teaduskeeles, niisuguseid keeli on natuke üle saja. Ja eesti keel on selline kõiki võimalusi pakkuv keel. See on uskumatu, kuid nii see on. Kui mõtleme sellele, siis alles saame aru, mis asi see meie emakeel on. Mida tähendab teile naistepäev? Kui mina olin väike, siis oli loomulikult emadepäev. Emale toodi metsalilli või oma koduaia õisi. Praegu tundub, et kindlasti peavad olema roosid. Nii et natuke on see emadepäeva südamlikkus kahanenud. Ühel ajal tuli emadepäeva asemele naistepäev. Miks? Ma ei teagi, kuid arvan, et kui oleks väga-väga tahetud, oleks emadepäev suudetud säilitada. Mõnigi tähtpäev oleks tulnud ajast läbi. No ei tulnud emadepäeva, me saime naistepäeva. Ma ei mäleta oma pikast kooliajast kuni ülikooli lõpuni ühtki naistepäeva, küll aga siis, kui juba tööle läksin. Mehed hakkasid algul areldi, siis aasta-aastalt julgemalt meile lilli tooma. Ja meie pidime siis vastu ka mõne kohvijoomise korraldama. Isiklikku ellu tuli naistepäev ikka koos lastega. Ja selles osas ma ei näe suurt vahet, kas see oli ja on emadepäev või oli ja on naistepäev. * * * Eevi Ross seab lauale õnnitluskaardid. Püüdlikult joonistuspaberist välja lõigatud, lilletatud ja mustriliseks värvitud. Lapsekäega kirjutatud: “Ema, kallis ema, oled nõnda hää...” Ja neid kaarte on mitu, salmid vahelduvad. Kord on kirjatööd teinud Märten, teinekord Peeter või Tanel, nimed all, vahel ka isa oma. Ja siis tulevad lastelaste kaardid, ikka omatehtud ja liigutavalt südamlikud. “Poisid tegid ikka südamest ja olid väga õhevil, et mida ema ütleb. Kui nad olid juba teismelised, siis tehti hommikuks kook valmis. Praegu nad küll köögilembusega silma ei paista, aga siis oli see auasi ning kool toetas seda igati. Minu meelest on õpetajad läbi aegade koolis väärtustanud ema ja perekonda. Nad oskasid pereväärtusi lastele omaseks teha. Eesti aja algul naistepäeva veidike nagu häbeneti, kuid mäletan, olin õppejõud, loengu ajal tormas sisse noormees, süli kollaseid nartsisse täis, ja hakkas neid jagama. Ise ütles, et arvatakse, et naistepäev ei ole enam tähtis, kuid alati on tähtis naisi meeles pidada. Me kõik olime uhked ja õnnelikud. Mina olen küll sellel seisukohal, et eesti naine on tubli naine, ta on osanud koduelu hästi korraldada, hoida eesti keelt ja meelt.” Emadepäev ei ole enam kaugel. Uus tubli naine saab aasta ema tiitli kandjaks. Mida see tähendab? Emaks olemise ja pere väärtustamist küll, ent selle tiitliga võiks kaasneda midagi väga olulist. Küsisin Eevi Rossilt, kas tal on aasta emana mingeid kohustusi. Ei, ei ole kunagi olnud. Ent võinuks olla. Aasta isa olevat koolidesse kutsutud rääkima sellest, milline on hea isa. Ju on isaroll meie igapäevaelus taandunud, ju on liiga paljud kodud isata. Ema peetakse aga endastmõistetavaks tegijaks, hoolijaks, murepidajaks. “Olen mõelnud, et võiks aasta ema tiitli kandjad kokku kutsuda ja aru pidada. Ehk peaks seda õpetama, kuidas emaks kasvada. Liiga paljud noored naised on katse-eksituse meetodil oluliste asjadeni jõudma pidanud, liiga paljud vanaemad tunnistavad, et kui saaks otsast alata, siis oskaks.” Mida Eesti Naisliit õigupoolest teeb? Ehk võiks naiste-emade tarvis midagi välja mõelda? Ja muide, Eevi Ross meenutas, et slaavi kultuuris öeldakse emale teie ning ungarlane pöördub ema poole ainult kõrgstiilis. Vestluskaaslane oli
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||