|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Vastuse leidmiseks otsustas Võrumaa eakate õpetajate selts Astra külastada oma maakonna endisi kolleege, kel aastaid 80 või enam. Kuid ilma kingipakita ei sobi ju minna. Selleks on aga tarvis raha. Sponsori otsimine ei ole kergete killast. Võrumaal ei ole rikkaid ettevõtjaid. Pöördusime endise õpilase Aigar Pindmaa poole, kes lahkelt lubas meid toetada. Igatahes ühel varahommikul seisis maavanema saadetud auto Kalevi kaupluse trepi ees. Laaditi pakid peale ja sõit läks lahti. Suund võeti Antsla poole, sest sealkandis elas kõige rohkem endisi kolleege. Esimene nimekirjas oli Eha Kongo. Pärast väikest seiklust olimegi kauni Võhandu jõe perve peal, Eha koduõuel. Me pidanuksime vähemalt tunnikese pühendama vestluseks üksi elava Ehaga. Oma külaskäiguga tekitasime parasjagu elevust ja tänutunnet. Kolleeg Asta Veri meenutas tööpäevi Kurenurme koolis loodusainete ja kunstiõpetuse õpetajana. Oli ju Kurenurme kool aastaid maakonna parimate hulgas. Imetlesime tema kunstikogu, Asta elujõudu ning aktiivsust. Üksikvanuritel ei ole kerge talvel maal toime tulla. Nad on aga rahul vallapoolse hoolitsuse ja abiga. Neile on headeks seltsilisteks lemmikloomad. Selles eas inimestele on loomulik, et esineb mõningaid terviseprobleeme. Varstus elav Maimu Pallon, kel aastaid üle 90, oli vaatamata kuulmispuudele täis optimismi. Ta jätab päeval korteriukse lahti, et soovija saaks vabalt sisse astuda. Maaõpetajaid ei ole saatus kunagi hellitanud, nad on kõik oma eluga rahul ja võtsid meid vastu särasilmi. Loomulikult elavad nad tagasihoidlikes eramutes või korterites. Luksus ja rikkus ei tee inimest veel õnnelikuks, kuid asetab ta sellele astmelauale, kust võib valju häälega hüüda: “See siin, mida te näete, on mu elutöö ja vaev!” Meie elutöö ei tekita mitte alati uhkustunnet ühegi kandi pealt, kui nüüd Aigar Pindmaa taolised välja arvata. Endisi õpilasi tegutseb nii Riigikogus kui ka valitsuses, nii ETV-s kui ka Brüsselis. On kirjanikke, muusikuid, äri- ja põllumehi. Enamik neist on oma õpetajale rõõmu valmistanud, kuid mõne oleks nurka pannud ja käskinud järele mõtelda sõnade üle, mis on suust välja lennanud. Pool Võrumaad on läbitud, seisame Krabil ühe karpmaja trepikoja ees, kui sealt astub välja Volli Kiinoja. Pakk üle antud, märkame ta silmis rõõmu. Nursis kulgeb tee otse koolimajja, kust 2 aastat pole enam kostnud laste suminat. Nad on üle viidud Rõugesse. 82-aastane Virve Viljari on elanud ja õpetanud lapsi siin 58 aastat. Ei ole kordagi vahetanud oma elupaika, jäänud tänapäevani majavaimuks. Õpetajad olid ka ta abikaasa, vend ja õde. Tütargi töötab Tormas juba üle 20 aasta õpetajana. Ilusaid tänusõnu kaasa võttes suundume otsima Kasaritsa küngastelt Ludvig Raudsepa kodu. 57 aastat tagasi, olles Kolepi kooli õpetaja, viibisin kolhoosi lõikuspeol, mis toimus Lõvaskil Raudsepa juures. Seal oli tol korral kolhoosi kontor. Ludvig Raudsepp tundis ära Rimmi Helgi, viimane oli Tartu Õpetajate Instituudis ta õpilane. Vaikele ulatati piiblipaksune külalisraamat, kuhu paluti kirjutada mõned tervitusread. Vaike tegi seda ja luges hüvastijätul Virve Osila luuletuse. Taheti meile pakkuda kohvi, kuid me loobusime sellest, sest aeg kippus õhtusse. Sõit kulges Vastseliina poole. Peagi oli pimedus käes. Ainult viimase paki kättetoimetamine osutus võimatuks, teeolud ei lubanud. Selle lubas järgmisel päeval kätte viia endise õpetaja Helju Müürsepa abikaasa. Järgmistel päevadel jagati pakid linnas elavatele vanadele õpetajatele. Jäi ära kohtumine spordiveteran Harry Neemega, kes on üle 90 aasta vana, kuid igal hommikul sõidab Haanja kooli, kus ta on viimased aastad tegutsenud. Elab üksi linna suures majas viiendal korrusel. Mööda linna liigub ta jalgrattal. Seegi kord polnud teda kodus. Tundsime sellest sõidust rõõmu. Toimetasime eakaile kätte 44 pakki. Suur tänu meie abistajatele Aigar Pindmaale ja maavanem Tulikule. LEHTE KETS,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||