|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Jeesus ütles: “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Mt 22:21) Jeesusel tuli kogu oma tegevuse jooksul kokku puutuda provokaatoritega, kes pidasid endid vagadeks Jumala käskude ja kirjade tundjateks. Nii ka seekord, kui nad temalt küsisid: “Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” Jeesus mõistis seegi kord nende kavalust ja küsis, kelle pilt on maksurahal. Kui ta sai vastuseks “Keisri”, siis vastaski ta neile ülaltsiteeritud sõnadega. Tegelikult on nende tähendus laiem: igaühele tuleb anda talle kuuluv. Ja siit järgneb, et ka rahvale tuleb anda see, mis kuulub rahvale. Kui ligemale kümme tuhat kodanikku on andnud oma allkirja Sakala Keskuse lõhkumise vastu, siis tähendab see seda, et seda keskust ei tohiks lõhkuda. Seda enam, et see on unikaalne nõukogude ajal ehitatud sakraalehitis. Just nimelt sakraalehitis, sest oma välisilmelt kopeerib ta kirikut, ehkki miniatuuris, vastavalt tookordsetele võimalustele. Arvata võib, et selles mõttes on ta unikaalseim hoone Baltikumis ja vahest kogu Euroopas. Ja selles seisnebki tema ehitaja, hilinenult autasustatud eesti julgeima arhitekti andekus. Kristliku koguduse liikmena olen seda hoonet imetlenud ja minule on ta jäänud nõukogude ajal püstitatud jumalakojaks. Ma ei saa otsustada Jumala eest, aga küsida ju võib: võib-olla meeldib see omapärane kirikuhoone ka Jumalale? Mäletan poisikesepõlvest üht varajast hommikutundi lapsepõlvekodus Tartu agulis, kui kohutava plahvatuse kaja mul une silmist viis. Õue joostes silmasin südalinna kohal kõrgumas tumedat suitsusammast. Kohale jõudes nägin siiani ununemata pilti — Kivisilda ei olnud enam. Tema asemel olid kivilasud jõekaldal ja Raekoja platsil, armetud kivirusud jõel endise armsa silla asemel. Emajõe vastaskaldal askeldasid kaevikuis vene sõdurid. Ja nüüd, mil meil pole sõda, tahavad eestlaste käed lõhkuda Tallinna südalinnas seda, mida eestlaste käed on sinna ehitanud. Kolmekordselt peaks häbi olema! Me elasime viiskümmend aastat proletariaadi diktatuuri all ja oleme nüüd pea viisteist aastat võinud näha, kuidas see diktatuur on asendumas kaukameeste diktatuuriga, uue keiserkonnaga, kelle ülbus läheb aasta-aastalt üha hullemaks — hakatakse lõhkuma tõelisi arhitektuuritaieseid, raiutakse maha tammikuid! Nende juhtmõte on lihtne: minul on raha, teen, mida tahan! Sinul raha ei ole, sa ole vait ja vaata pealt, mida mina teen! Sinu kohus on anda keisrile, mis talle kuulub — oma hääl valimispäeval —, sest mina, keiser, annan sulle ka aasta algul näpuotsaga veidi raha ja mõni kuu hiljem natuke pensioni lisaks! Sina aga ole vait, kui mu käte ja ekskavaatorikoppade all hakkavad kivid majaseinast lendama ja tammetüved kirveste löökidest oigama. Jumal on aga hoopiski unustatud. Talle ei anta enam midagi, sest teda ju pole olemas, vähemalt nende jaoks, kes on endale leidnud uue jumala — raha, mis sellest, et see polegi õige jumal, vaid ebajumal, aga ikkagi vajalik selleks, et teha tegusid, mida Jumal ja tema austamine ei lubaks teha. Aga kuidas ikkagi jääb selle võimalusega, kui Jumal tahab endale Sakala Keskust, kus Teda tõeliselt mitmeid aastaid teeniti? Kuidas mõeldakse end välja rääkida suurel aruandmise päeval? JÜRI RAUDSEPP,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||