|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
2002. a – 2003. a kevadeni valitsuses olles ja sotsiaalministri keerulist portfelli kandes tõstsime keskmist pensioni 355 krooni e ligi 20 % võrra. Eelnenud 1999.–2001. aastal ei tõusnud pension krooni võrragi, vastupidi — Eesti tollane valitsusjuht plaanitses hoopis pensione kärpida. Ees seisab 1. aprilliks ette valmistatud pensionitõus, keskmine vanaduspension tõuseb 400 krooni võrra ehk siis 3518 kroonini. Riigikogusse on antud keskfraktsiooni eelnõu, mille kohaselt muudetakse õiglasemaks aasta koefitsiendi arvutamise metoodika, vähendades madalapalgaliste vaesusriski pensionipõlves. Põhiseaduslik riive tuleb lõpetada Kuid muutmist vajab veel üks ebaõiglus. Nimelt, kui kogumispensioni (nn II samba) seadus vastu võeti, kinnitasid nii tollane rahandusminister Siim Kallas kui ka sotsiaalminister Eiki Nestor nagu ühest suust, et II sambasse ülekantavat raha (viiendik pensionivahendeist) ei võetavat pensionilejäänute pensionirahast, vaid stabiliseerimisreservist ja/või riigieelarvest. Ometi teame, et toimiti just vastupidiselt lubatule. Ka pensioni valem oma koefitsientide ja indeksiga koostati selliselt, et tänaste pensionäride arvelt jääks raha tuleviku pensionifondi tarbeks. See ebaõiglus ja põhiseadusliku õigustatud ootuse põhimõtte rikkumine tuleb lõpetada. Seadust tuleb muuta, et neile, kel puudus võimalus liituda kogumispensioniga, tagataks pensioniraha 20 %-lise sotsiaalmaksu ulatuses, s.t maksumäära ulatuses, mida nad on tasunud töötades ja millest riik on alates 1991. aastast lubanud ka pensione arvutada. Ettevalmistusi olukorra parandamiseks on praegune valitsus teinud, riigieelarvest on pensionifondi kantud juba 5,5 miljardit krooni. Nii et rahapuuduse taha muudatused jääda ei saa. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Just sellest tuleb lähtuda ka erinevate põlvkondade elutöö väärtustamisel. Ühiskond, kes ei hinda järjepidevust ning ei pea hinnas solidaarsuspõhimõtteid selle sõna kõige otsemas tähenduses, on sisemiselt nõrk. Elu viivad edasi inimesed — vanad, noored, naised ja mehed, eestlased ja teiste rahvaste esindajad. Ja see ei tohiks olla sõnakõlks, vaid tegutsemisjuhend. Aeg on kehtestada lesepension Hiljutine meeste ja naiste palga uuring näitas, et lõhe naiste ja meeste palkade vahel ei kahane, vaid suureneb (2005. aastal 2 %) ning naiste palk on meeste omast veerandi võrra madalam. Madalam palk tähendab aga ka madalamat pensioni, see aga omakorda eakana materiaalset puudust. Samas teame, et meie naised elavad meestest keskmiselt 11 aastat kauem. Kuidas aga lesepõlves oma väikese pensioniga toime tulla? Kas tõesti tahame, et eakas inimene oleks pidev abipaluja sotsiaalosakonnas, või lahendame olukorra eaka inimväärikust alandamata? Riigi ülesanne on probleeme ennetada, võttes tarvitusele abinõud sotsiaalse tõrjutuse ärahoidmiseks. Seega on nn lesepensioni kehtestamine igati õigustatud samm. Enamikus Euroopa Liidu riikides selline võimalus ka toimib. Tehniliselt on küsimus lahendatud küll erinevalt, mõnes riigis on võimalus saada surnud abikaasa suuremat pensioni, loobudes oma pensionist, mõnes lisatakse lesele teatav protsent lahkunud abikaasa pensionist. Võimalikele vasturääkijatele toonitan, et lesepensioni ei saa võrdsustada toitjakaotuspensioniga, need on kaks täiesti erinevat pensioniliiki oma erinevate tunnustega. Lesepensioni maksmine on igati põhjendatud ka meie ühiskonnas juurdunud ühise leibkonna ja abielulise ühisvara põhimõtetega. Ja kui abikaasa on seaduse järgi kohustatud ülal pidama oma töövõimetut abikaasat, siis peaks ka vanaduspensionärist lesel tekkima õigus osale abikaasa pensionist. Keskerakonna valimisplatvorm näeb ette lesepensioni kehtestamise. Oma sõna me peame. Siiri Oviir |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||