|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Tulemas on Riigikogu valimised. Nõukogude ajal olid ka valimised väga pidulik sündmus. Kuigi valimiste asemel oli farss, oli valimisurni juurde minek ometigi tähtis — sel päeval sai tavaliselt ka midagi paremat hamba alla, et ikka pidupäeva mõõdu välja annaks. Eesti rahvale üldiselt meeldib pidutseda, sest põhjuse leiab ju alati. Ühel õigel peol (sünnipäev, juubel, riigipühad ja muud tähtpäevad) pole mossitamine kombeks. Kas on võimalik katku ajal pidu pidada? Või loodetakse, et ollakse immuunsed katkupisiku vastu? Kas Eesti Vabariigi kõrgklass (keskklassi minu arvates meil veel pole) ehk rahva esindajad ning (pseudo)ärimehed saavad pidu pidada, kui riiki laastab juba pikemat aega katk? Tundub, et saab, sest arvatakse, et pööbel peab ise katkuga toime tulema, ellu jääma, ennast kehtestama ja maksma panema (nii otseses kui rahalises mõttes), sest uppuja päästmine on uppuja enda asi. Kõrgklassil on õnnestunud koostöös “tõusikutega” maalida Eestist pilt kui superedukast majandusriigist, kes tiigrihüppel on jõudnud Euroopa Liitu ja NATO-sse, ning kui tiigri (loe: infotehnoloogia) jõud ei rauge, siis paarishüpetega olemegi varsti Euroopa viie rikkaima riigi hulgas ja siis on pidu hoopis vägevam koos Euroopa vägevatega. Tundub, et tiiger on nii võimsalt hüpanud, et polegi aega olnud oma käpakestega vahepeal emakest maad puudutada — graatsiliste hüpetega on riik (vastutustundetud riigimehed ja -naised) ja omakasupüüdlikud ärihaid ratsutanud tiigri seljas üle piirivalve- ja päästeameti töötajate, üle meditsiini- ja politseitöötajate, üle haridus- ja kultuuritöötajate. Selline pilt Eestist müüb väga hästi, kui meil poleks katku: HIV-i, alkoholismi, narkomaaniat, toksikomaaniat, kuritegevust, suurt hulka koolist välja langejaid, suitsiide, kanajalgadel sise- ja välisjulgeolekut, oskustööjõu puudust, ajude äravoolu, agooniat piirivalves, päästeametis, meditsiinisfääris jne. Millal saavad hakata eespool loetletud väärikate ametite esindajad pidu pidama? Kas pensionipõlves — vaevalt. Kahjuks on liiga palju noori mehi meie seast lahkunud, kustutades ise oma eluküünla, sest on avastanud end absurdisituatsioonis, kus puuduvad alternatiivid. Palka ei tõsteta, aga pere vajab ülalpidamist, maksud vaja maksta, laenud ja liisingud on kaelas. Kui enam ei jõua ega suuda, kui must masendus muutub süvenevaks depressiooniks, siis kaob eluisu ning sellega koos elu alalhoiu instinkt — see on minutite või sekundite “mäng”, kui aset leiab tragöödia, millel nimeks suitsiid. Kui ei tunne Jumalat ega ole usaldusväärseid sõpru, siis ongi “pidu” peetud. Eestis levib üha suurema kiirusega katk nimega ükskõiksus, egoism, individualism, pragmatism, demagoogia, relativism, skeptitsism, pessimism, ateism, silmakirjalikkus, vassimine ja petmine. Kui poleks seda tüütut pööblit, kes rikub peotuju, kes unistab ka millalgi piruka kallale pääseda! Toompea lossi paksud seinad lubavad seesolijatel turvaliselt pidu pidada, lepinguid sõlmida ning protokollidele alla kirjutada, kasulikke ostu- ja müügitehinguid sooritada — ikka kogu riigi ja iga selles riigis elava maksumaksja huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Turvaliste müüride vahelt välja tulles võib peotuju ära rikkuda mõni 6000-kroonist Eesti mediaani-keskmist palka saav inimene, kel pole peotuju ega ka ilmselt peorõivaid, sest iga päev tuleb võidelda katkuepideemiaga, et ise ja oma perega ellu jääda. Minu meelest katk ja pidu ei sobi kuidagi omavahel kokku, nagu ka tuli ja vesi. See tähendaks hea näo tegemist halva mängu juures. Valimiseelsed lubadused tunduvad siinjuures õõnsate, et mitte öelda õõvastavatena. Kui riigieelarve ülejääk eelmisel aastal on üle ühe miljardi krooni, siis miks selle summaga ei püüta leevendada revolutsioonieelset seisundit? Milleks oodata seda, kui arstid tulevad tänavatele või sõidavad Skandinaaviasse, piirivalveohvitserid lä- hevad autojuhiks, politseitöötajad Soome ehitajaks või bussijuhiks? Kas oodata ja vaadata, kus on eestlase psühholoogiline taluvuspiir — vaikse, lepliku, truualamliku ning flegmaatilise põhjamaa rahvana? Kas sellises olukorras on võimalik pidu pidada nii Tallinnas kui ka Brüsselis — esitades mitmeti tõlgendatavaid statistilisi (majandus)näitajaid? Kallid südametunnistuse häält aktsepteerivad kaasmaalased — Toompeal ning all-linnas —, on viimane aeg katkuviirust levitavad rotid kinni püüda. Maksku, mis maksab. Kas või üle miljardi Eesti krooni. Me tahaksime oma leivaisadega ning rahva (mitte raha) teenijatega üheskoos pidutseda — nii enne kui pärast valimisi, nii piirivalves kui päästeametis, nii meditsiinis kui kultuuris. Eneseimetlemine võib meie riigile kalliks maksma minna, sest lõpuks pole enam maksumaksjaid, kelle kulul end imetleda. Iga elanik Eestis on väga tähtis, mitte kellegi või millegi manipuleerimisobjektina, vaid ennast juhtiva subjektina. Selleks tuleb nähtusi ja protsesse riigi ja riikidevahelistel tasanditel nimetada õigete nimedega (mitte JOKK). Kui on katk, tulebki seda otse öelda. Kui on pidu, siis mitte väljavalitutele (rikastele ja ilusatele), vaid kõigile. RAMO PENER,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||