|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
Postkast on iga päev rämpsu täis. Mõnel saadetisel isegi minu nimi ja täpne aadress peal. Kust saatjad mu aadressi said? Mind peaks turvama ju isikuandmete kaitse seadus! Loen ja hing läheb täis. Kõik lubavad palka ja pensioni, head haridust ja mida kõike veel. IRL-i ettevõtmiste lõigust: Haridusvalitsus. Haridus prioriteediks. Hr T. Lukas viis HM-i Tartusse, kulutades selleks rohkem kui 50 miljonit. Nüüd makstakse maja eest kallist renti ja sõidetakse veel miljonite eest iga päev Tallinna vahet. Nõutakse Tallinna–Tartu maantee sirgeks ja laiaks tegemist, et saaks kihutada. Mis kasu haridus sellest saab? J. Parts ilutseb kandidaatide esireas. Aga ta on tõestanud, et tema võimu juurde lubamine on ohtlik. Respublikaanist haridusminister oli suurtes raskustes, kui küsiti, kuhu kadus õpetajate palgatõusu raha, mis pidanuks juba koolis olema. Ta vaatas tükk aega kõnepulti ja vastas: “See hajus HM-is ära.” Kohtu alla teda ei antud. M. Laar räägib, kuidas nende tipp-poliitikud nüüd külast külasse inimestega kohtumas käivad ja lubadusi jagavad. Palju nad nelja eelnenud aasta jooksul seda tegid? Mida Laar ise loodab? Majandid lõi üleöö laiali, nagu Stalin neid omal ajal tegi. Tänu temale sai suures seadusetuses mõni kolm kombaini, teine sai palja maa tagasi ning lõpetas oma taluelu ootused. Raudtee ja Vene rublad said maha müüdud, Iisraelist vanametalli ostetud, kõlvatuks konkurentsiks kõik tingimused loodud. Mida tal veel teha oleks? Aitab! Üks partei laseb oma ahnel liikmel riigi kortereid enese tasku huvides müüa. Ei heida parteist välja ega lase raha tagasi maksta. Teise partei minister laseb PRIA tegelastel ühel aastal ühe kaardi järgi toetusi maksta ja teisel aastal nõuab teise kaardi järgi selle raha tagasi. Oma vead määritakse talunike kaela. Mõned inimesed on seetõttu juba majandamisest loobunud. Ühe reklaamlehe viimasel küljel on kaheksa inimese näod. Seitse neist üsna kindlalt Riigikogusse ei saa. Üks juba on ja selle eest ka hoolitsetakse, kui vähegi võimalik. Ülejäänud on rahva petmiseks ja häälte korjamiseks. Tegelikult on valimisseadus üpris kavalasti üles ehitatud. Anna oma hääl ja rohkem kellelgi sinuga asja ei ole. Sinu hääl ei vii sinu kandidaati Riigikogusse, vaid läheb kellelegi teisele, keda sa ei tunne ega tea. Tema sinu ees ei vastuta ega anna oma tegudest aru. Kui tahab hääletada, läheb ning vajutab nupule, muul ajal võib puhvetis istuda ja pead parandada. Tema eest mõtleb partei ladvik. Ja kui ei jaksa mõelda, võetakse vastu vigane seadus, mida tuleb seitse korda parandada. Õnneks on meie pere kaks häält läinud inimestele, kes jõudsid kohale ja loodetavasti pole rahva arvel end rikastanud. Aga keda siin üldse usaldada, kui presidendi nõunikuks on inimene, kes käe riigi tasku ajas — s.o riigi pangakaardiga iseend rõõmustas! Ehk tuleks valimisseadust muuta? Meie maakonna saadikud tuleks valida meie kandidaatide hulgast ja panna neile kohustus valijaile aru anda. Võib-olla tuleks ka maavalitsus muuta valitavaks? Praegu on ta Tallinna parteiline ripats ja ilma õiguseta otsustada. Häid valimisi kõigile! Pensionär T. A.,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||