|
||||
Nr 9 (806) Neljapäev, 1. märts 2007 |
||||
Arhiiv |
President T. H. Ilves rõhutas Tartus Eesti Vabariigi aastapäevakõnes, et kõrgeim võim on rahvas: “Ja kuigi me usaldame igapäevaste otsuste tegemise oma volitet esindajaile Riigikogus ja valitsuses, on meil õigus anda iga nelja aasta tagant rahvaesindajate tegevusele oma hinnang.” Seda võimalust anda oma hinnang saame kasutada 4. märtsil. Valimiskampaania kohta ütles president Ilves: “Mind teeb murelikuks ja kurvaks, et valimisloosungid ja reklaamid pigem alahindavad kui informeerivad oma lihtsameelsete väidetega Eesti valijat. Kampaaniasse tiritud teemadel ja kujudel on üsna vähe pistmist nende tõsiste küsimustega, mille ees me rahva ja riigina seisame.” Seekordne valimiskampaania on tõesti imeline — valijatele kingitakse huulepulki, kaardipakke, tikutopse, õhupalle, kompvekke ja muud pudi-padi. Mõned poliitikud loodavad isiklikele kontaktidele, nii tülitavat Ken-Marti Vaher iga päev ligi kolm tundi oma valimisringkonna inimesi nende kodudes. Mõned erakonnad on kutsunud appi kiidulaulikuid kaugetest maadest, näiteks tõi Isamaa ja Res Publica Liit teleekraanidele klipid, kus Georgia president Mikheil Saakašvili, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi tulevane peaminister David Cameron ning Rootsi välisminister Carl Bildt kutsuvad üles valima Mart Laari. Ühiskondliku arvamusega manipuleerijaid on meil küllaga ja president Ilves juhtis ka sellele tähepanu, öeldes: “Valimispäev on see aeg ja koht, kus igaüks meist võib anda oma hinnangu küünilisusele ja manipulatsioonidele.” Kaunis võigas on näha, kuidas isegi poliitikud, kes on seni käitunud igati soliidselt, pöörduvad TV kaudu rahva poole lihtlausetega, just kui koosneks rahvas üksnes debiilikutest. Reklaamitootjate ettekirjutuste õnge on ilmselt läinud paljud — Peeter Kreitzberg, Mart Laar, isegi Andrus Ansip klipis, kus ta justkui kohtub pensionäridega. Omaette nähtus on dirigent, režissöör, raudteel marssija, sõna “Tehtud!” korrutaja, keda varasematest aegadest mäletame veel poksija ja maletajana. Reformierakond lubab kergitada pensionid kahekordseks. Aga kus on selgitused, miks ei saanud pensione varem tõsta ja mille arvelt see raha nüüd peaks tulema? Jutt maksuvabadest reedetest tundub esmapilgul muhedana, aga kui järele mõelda, siis jääb lõpuks mulje, et Reformierakond on maksude sissenõudja (“Aeg on makse maksta, mats!”). Mõned Isamaa ja Res Publica Liidu reklaamklipid on nagu õudusfilmidest — endine TÜ rektor lendab ekraanile, uimerdab trääni täis riiulite vahel ja lubab lastele muudkui arvuteid. Olümpiavõitja seisab keset kalmisturiste, kuulsa näitleja selja taha on kuhjatud lastega täidetud lavatsid jne. Kuidas usaldada inimesi, kes teleriekraanide kaudu meie kodudesse ilmudes ei esita oma mõtteid, vaid lühitsitaate erakonna valimisprogrammist? Selle vastu, kust erakonnad oma reklaamklippide ja trükiste tootmiseks raha on saanud, hakkas huvi tundma õiguskantsler Allar Jõks. Nii mõnigi küsib: “Miks laristate enesekiitusele tohutuid rahasid selle asemel, et midagi tähtsamat ära teha? Kas neid kümneid, ehk isegi sadu miljoneid kroone poleks saanud mõistlikumalt kulutada?” Häälte püüdmisse on kaasatud ilmselt kõik eluvaldkonnad, sealhulgas suhtumine mälestusmärkidesse. President Ilvese hinnang Tõnismäe pronkssõdurile (ta andis selle intervjuus venekeelsele BBC-le) kutsus kohe esile reaktsiooni Venemaal. Nimelt märkis Ilves, et Tõnismäe pronkssõdur solvab eestlasi, sest see on massimõrvadele pühendatud ausammas: “Natsistidest vabastamisest rääkiv Moskva unustab, et eestlastele, lätlastele, leedulastele ja poolakatele tähendab see sadade tuhandete deporteerimist, kümneid tuhandeid hukatuid, Katõni. Grupp bandiite — Nõukogude sõjavägi — ajas meie riigist välja teise samasuguse — natsistid.” Ilvese väljaütlemistele järgnes liikumise Noor Venemaa meeleavaldus Moskvas Eesti saatkonna juures. Meeleavaldajad tõid kaasa Eesti presidenti kujutava topise, mis aktsiooni lõppedes jalge alla tallati. Kõik eespool kirjeldatu sunnib küsima, kes sellises sogases vees valimistel puhtana välja ujub. T. H. Ilves rõhutab: “Eesti rahvas võidab valimised, kui võimalikult paljud hääleõiguslikud kodanikud valima lähevad. Eesti rahvas kaotab valimised, kui valimisaktiivsus on madal... Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.” PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||