|
||||
Nr 8 (805) Neljapäev, 22. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Valimiseelsest lollitamisest Kui uskuda poliitikuid, siis Eestis olevat inimestel hea elada, areng olevat nii kiire, et 15 aasta pärast jõuame järele Euroopa rikastele riikidele, ametnike kuupalk tõuseb 25 000 kroonini, pension kahekordistub jne. Eriti väljakutsuv on Reformierakonna loosung — Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Viies on praegu aga Soome, kellest tuleb mööda minna. Spetsialistid kinnitavad, et Eesti majandus on praegu seesugusel tasemel, kus Soome oli 1978. aastal. Veel kümme aastat tagasi oli võimalik ühe soomlase palgaga võtta tööle kümme eestlast. Nüüdseks on palgavahed küll vähenenud, kuid meie töö tootlikkus jääb Soome omale enam kui poole võrra alla. Kui Eesti tööline annab ühe tunniga riigi SKP-sse 20 dollarit (237 Eesti krooni), siis soomlane 45 dollarit (536 Eesti krooni) 2006. aasta vääringus. Naabritele pole kerge järele jõuda. Palju oleneb sellest, millised sektorid majanduskasvu kindlustavad. “Kui need ei ole kapitalimahukad kõrgtehnoloogilised majandusharud, ei pruugi Eesti tööviljakus 20 aastaga järele jõuda isegi Soome tänasele tasemele,” kinnitab tuntud investeerimispankur Joakim Helenius. Kohvifirma Paulig omanik võrdles aga Soome ja Eesti majandusvõistlust jänese ja kilpkonna vahelise võidujooksuga. Olgu kuidas on, aga üks on selge — niikaua, kuni keskendume põhiliselt töövõtule, välisfirmade tellimuste täitmisele, teeme neile odava hinnaga suurt tööjõukulu nõudvaid vidinaid, kõikvõimalikke detaile, jääme suurte Euroopa firmade sulasteks. Ainult suure lisandväärtusega töö võimaldab saada kõrgemat hinda ja järelikult tõsta ka töö tootlikkust, on veendunud ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum. Töö tootlikkust mõõdetakse ju rahas, mitte aga pelgalt töölise käteosavuse tasemega. Mullu täheldati ka Eestis tootlikkuse kasvu. Mõningate esialgsete andmete põhjal koguni 7,4 % võrra. Siin on aga tegu mitte niivõrd tööviljakuse kasvu kui toodangu üldise hinnatõusu ja inflatsiooniga. Võrreldes mulluse jaanuariga tõusid kaupade ja teenuste hinnad 5,1 % võrra. Aastaga kallinesid kulutused eluasemele (14,6 %), toidule (7,9 %), alkoholile ja tubakale (4,1 %). Aga veel aastapäevad tagasi kuulutas peaminister, et inflatsioon ei olevat nii suur, et takistaks meie üleminekut eurole, teiste sõnadega — rikaste riikide klubisse. Mõned asutused, kaubandusettevõtted hakkasid hindu väljendama eurodes, pidades krooni juba vanamoeliseks, oma aja ära elanud maksevahendiks. Nüüd on aru saadud, et EL-i seatud tingimused inflatsioonitaseme osas tuleb vastuvaidlematult täita ja selleks kulub mitte aasta või kaks, vaid pikem periood. Päästerõngaks ei passi ka Keskerakonna loosung “Rikas riik, suurem palk”. Kui keskmist palka tõstetaks kaks korda praeguse töö tootlikkuse taustal, siis tõuseksid järsult ka hinnad, riigieelarve oleks puudujäägis ja krooni tuleks devalveerida. Jooksevkonto puudujääk on juba praegu murettekitavalt suur. Investorid küsivad meie pankuritelt aina sagedamini, millal kroon devalveeritakse. Meie majanduse põhilised valupunktid on jätkuvalt palkade kiire kasv, tööjõupuudus, ekspordi aeglane suurenemine, eluasemelaenude suur kasv. Kon- kurentsivõime ja efektiivsuse suurenemine on need hoovad, mis võimaldaksid riigil loota jätkusuutlikule majanduskasvule, rahva elatustaseme tõusule. Oleks väär arvata, et võimukoalitsiooni kuuluvate erakondade ideoloogid ja majandusvaatlejad ei oleks valitsevast pingelisest olukorrast teadlikud või peidaksid oma pead jaanalinnu kombel liiva alla. Nende tulevikunägemused jäävad aga statistilisteks illusioonideks. Neid kasutatakse valijate häälte võitmiseks. Usutavad tunduvad need inimestele, kes majanduse arengu (keerulistesse) probleemidesse kas ei suuda või ei viitsi süüvida. Rahva lollitamisega kaugele ei jõua, edu on illusoorne, lühiajaline, nagu tõestas veenvalt “äraostmatute” respublikaanide lauspopulistlik kogemus. LEIDUR RANNAMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||