|
||||
Nr 8 (805) Neljapäev, 22. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Intervjuu Ants Tammele Kas linnapeal kiire eluviisi juures ikka vanemate, aeglase-mate inimeste jaoks tähelepanu ja aega jätkub? Mida on linnavalitsus suutnud teha, et eakamatel oleks parem, turvalisem Tallinnas elada? Kindlasti olen ma seda meelt, et linna juhtimises tuleb silmas pidada kõiki valdkondi ja kõiki linnakodanikke, olgu nad siis noored või eakad, naised või mehed. Peame arvestama seda, et kui me teeme linnas midagi korda, nagu näiteks hiljuti sai valmis Jüriöö park, siis on see mõeldud nii noortele kui ka eakatele, eestlastele ja teistele linnakodanikele. Teine näide — meil sai Harku metsas valmis kaheksa kilomeetrit valgustatud rada, kus saab käia jalutamas, jooksmas või suusatamas, see rada pole mõeldud vaid ühe vanusegrupi inimestele. Meie eesmärk on, et Tallinnas oleks hea ja turvaline elada kõigil. Kui aga rääkida konkreetsemalt eakatest, siis tahaksin tuua ühe positiivse näite. Nimelt käisin paar nädalat tagasi Mustamäel kultuurikeskuses Kaja pärastlõunasel memme-taadi tantsupeol. Saal oli täis särasilmseid eakaid inimesi, kellest oli näha, et nad tunnevad elust rõõmu ja tulevad igati kaasa nende üritustega, mida nendele mõeldes korraldatakse. Oleme asunud üha rohkem toetama eakate toimetulekut ka rahalises mõttes, näiteks tõstsime igale pensionärile mõeldud ühekordse rahalise hinnatõusukompensatsiooni 500 kroonilt 700 kroonile. Kui inimesed siiski enam iseseisvalt toime ei tule, siis on üheks väljapääsuks elu hooldekodus. Praegu on asjad seatud nii, et hooldekodukulud maksab reeglina kinni inimene ise oma pensionist, teda toetavad mõnikord ka sugulased ja omavalitsus. Paremat süsteemi praegu vist ei ole? Mingit uut jalgratast pole vaja siin leiutada, see on toimiv süsteem. Mõned on pidanud õigeks linnale kuuluvate asutuste ja vara mahamüümist, aga seda ma ütlen, et nii kaua, kui mulle antakse võimalus siin linnavalitsuses tegutseda, näiteks Iru hooldekodu erakätesse kindlasti ei müüda. See võib ehk tunduda imelikuna, aga olgem ausad, sellelaadseid mõtteid on siin linnavalitsuse hoones Vabaduse väljak 7 mõned aastad tagasi siiski mõlgutatud. Kui rääkida konkreetsetest numbritest, siis praegu maksab Iru hooldekodus üks kuu 6426 krooni ja sellest kompenseerib Tallinna linn 3482 krooni, ülejäänu tasub kas klient või tema sugulased. Heaks näiteks, kuidas me püüame hooldusasutusi korda teha, on see, et investeerime umbes 15 miljonit krooni sellesama Iru hooldekodu rekonstrueerimisse. Ja mis on veel väga oluline – tuleb suurendada hooldusravikohtade arvu linna haiglates. Kui vaatame näiteks Ida-Tallinna või Lääne-Tallinna haiglaid, siis endises Järve haiglas oleks põhimõtteliselt võimalik ülemised korrused hooldushaiglaks välja ehitada, aga selleks vajaksime sinna riigi finantstoetust. Milles väljenduvad teie kui linnapea arvates Tallinna sotsiaalprobleemid? Ma olen seda meelt, et sotsiaalvaldkonda ei tuleks näha vaid toetuste süsteemina, vaid erinevate tegevustena, mida praegu on sotsiaalvaldkonnas väga vähe. Investeerimist sotsiaalobjektidesse, mis on suunatud sellele, et inimestel oleks rohkem tegutsemisvõimalusi, peab laiendama, tegevused ei tohi jääda toetustega võrreldes tagaplaanile. Üldse on Tallinnas umbes 40 erinevat sotsiaaltoetust, mis pole küll kõik suunatud otseselt eakatele, kuid eakad saavad nendest samuti kasu nagu teisedki linnakodanikud. Külastasin hiljuti kõiki linna lastekodusid. Seal elavate laste hulgas on ka selliseid, kes oma puude tõttu vajavad erilist hoolitsust. Tallinna Kommunaalamet on püüdnud muuta kõnni- ja sõiduteed sellisteks, et ka nägemis- ja liikumispuudega inimesed saaksid suuremate raskusteta liikuda. Teeme seda tööd koos Liikumispuuetega Inimeste Liiduga, nemad oskavad nõu anda, kuidas vastavaid objekte paremini ehitada. Tegelikult peaks linnavalitsus selles osas alustama omaenda majast. Kui siia tuleb ratastooliga inimene, siis pole tal siin kuigi kerge liigelda. Esimesel korrusel, teenindusbüroo tasandil on selleks võimalused olemas, aga kõrgemale ta küll niisama lihtsalt tulla ei saa, sest liftid on siin majas väga kitsad. Seega peame linnajuhtidena kõigepealt vaatama peeglisse ja endale probleemid selgeks tegema. Lahendus saab olla üks – oleme hakanud planeerima uut linna haldushoonet, millele juurde- ja sissepääs oleks kõigile lihtne. Püüdsime puuetega inimeste vajadustega arvestada ka siis, kui rekonstrueerisime Tartu maanteed. Võtsime eesmärgiks, et märgi- ja kompamissüsteemid oleksid võimalikult paigas. Ka Harju tänava äärde oleme teinud küllalt korraliku kõnnitee. Kui vaatame Vanaturu kaela ristmikku, siis seal oleme püüdnud viia sõidu- ja kõnniteed samale tasandile, et tekiks betoonplaatidest riba, millel inimesed saaksid kas ratastooli või lapsevankriga rahulikult liikuda ning traditsiooniline munakivisillutis ei segaks. Me ei hakka munakivisillutist vanalinnas ära kaotama, lihtsalt osa teest peab olema siledam. Uuemate projektide puhul arvestame kindlasti puuetega inimeste vajadusi senisest rohkem – platvormid tuleb rajada nii, et nendelt oleks parem ühistranspordivahendisse, näiteks bussi või trammi astuda, samuti on juba paljud uued bussid ja trammid madalapõhjalised. Kui inimesel on mingi üht liiki puue, aga muus osas on temaga kõik korras, siis peaks ta ju suutma töötada peaaegu samal tasemel nii-öelda tavaliste inimestega. Töökohti peab puuetega inimestele kindlasti juurde looma, sest mõnedki neist on nagu linnud puuris – kui nende eest kõik ära teha ja neid toita, siis nad enam tööle ei kipu, enda eest ei hoolitse ja oma toidu pärast muret ei tunne... Meie linnavalitsuse süsteemis töötab inimesi, kellel on mingi puue. Neid on transpordiametis ja mujalgi. Oleme teinud põhimõtteks, et kui puue ei sega töötamist näiteks arvutil, siis tulekski puudega inimesi võtta tööle samadel alustel teiste inimestega. Arvuti taga on puudega inimesed sageli korralikumad ja kiiremadki. Mida vähem on paatost, loosungeid, ametkondlikku upsakust ja bürokraatiat ning mida rohkem tavakodanike vajadusi rahuldatakse, seda paremini peaksid asjad laabuma... Mul oli võimalus Rahvusooperis Estonia esineda Estonia Seltsile. Seal oli kohal erinevas vanuses inimesi, aga enamalt jaolt olid siiski eakad. Mis mulle tundus huvitav – kui nad esitasid küsimusi, siis puudutasid need tavalisi linnakodaniku muresid, näiteks seda, miks pole igal pool lumi tänavatelt ära koristatud, miks on mõnikord liikluses probleeme, kuidas püütakse lahendada maaomandiga seotud vastuolusid jne. Ma arvangi, et tähtis on üha rohkem kuulata erinevate elanikkonna gruppide mõtteid ja kriitikat ning kaasata linnakodanikke probleemide lahendamisse. Meil on sisse seatud infotelefon 1345, kuhu inimesed saavad helistada kõigi oma kui linnakodaniku muredega – siin on tänavavalgustus korrast ära, seal on jäetud koristamata jne. Me tahaksime, et vabatahtlikud liiguksid tänavatel ja oleksid piltlikult öeldes selle infotelefoni 1345 silmad ja kõrvad. Mulle on küll paljud öelnud, et Tallinna elanikud ei tule vabatahtlike liikumisega kaasa, aga ma olen veendunud, et ka meil leidub elanikke, kes on valmis panustama meie linna heasse käekäiku. Möödunud sügisel korraldasime talgud ja seal oli hästi palju osalejaid, näiteks ainuüksi Lasnamäel Pae pargis oli vabatahtlikke umbes nelisada, seega oma linna tunnet meie inimestel ikka jätkub. Vabatahtlik töö on eakate auasi. Nendel pole vaja end ehtida oma eluloo, CV jaoks, tulevase karjääri jaoks, nad lihtsalt tahavadki üksteist aidata, sest teavad, et siis ka neid endid vajaduse korral aidatakse. Aidates teist aitad ka iseennast ja saad parema enesetunde. Samas võib täheldada, et eakate väärkohtlemine nahaalsete, hingelt ebakultuursete, harimatute teenindajate poolt on hakanud süvenema. Mida teha selle nähtuse pidurdamiseks? Ma arvan, et Eesti ei tohiks muutuda tabeliühiskonnaks, kus tabeli ühel poolel on kulud, teisel tulud. Asju tuleb vaadata laiemalt, inimlikumalt. Mul tuleb sellega seoses meelde oma lastetuba. Meile on küll isa-ema korrutanud, et kui näed vanemat inimest bussi, trammi, trolli sisenemas, siis paku talle istet vabade kohtade puudumisel. See on kõige lihtsam ABC, aga sellisest suhtumisest kõik ju algabki. Teine tõde, mille ma olen saanud oma emalt-isalt, on see, et vanemat inimest tuleb alati ja kõikjal austada. Need on lihtsad tõed ja nõuded, aga nendest vaadatakse liikluses ja kauplustes mõnigi kord mööda. Minu eelkäijad linnapeana on olnud teiste hulgas näiteks Kallion, Norak ja Lumi, kes tegid minu meelest omas ajas linnapeadena väga head tööd – näiteks korraldasid olümpiamänge jne ning juba ainuüksi sellepärast ma neid austan. Sellistele meestele ei keera ma kunagi selga. Mida sooviksite lõpuks veel Videviku lugejatele öelda? Kui me vaatame meie tänast ühiskonda, siis meil on minu meelest liiga palju nii-öelda ärapanemist, üksteise ületrumpamist. Mulle tundub, et kui me 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul nii väga soovisime Eesti riigi taassündi, siis olime ühtsemad kui praegu. Nüüd on neid jõude, mis meie vankrit siia- ja sinnapoole tirivad, väga palju ja mõnikord, kui olen lugenud internetist mingite materjalide vastukajasid ja kommentaare, imestan, kuivõrd õelad need võivad olla. Ja siis ma mõtlen, et kes need õelalt kirjutavad inimesed küll on ja mida nad mõtlevad, kui selliseid kommentaare saadavad. Kas tõesti sellise õeluse kaudu muutuvad Eesti ja Tallinn paremaks? Pigem tuleks hoida rohkem ühte, hoida kõrgel Eesti lippu ja mitte häbeneda oma riiki. Ja loomulikult soovin ma kõigile edu ja õnne läheneva Eesti Vabariigi aastapäeva puhul! |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||