|
||||
Nr 8 (805) Neljapäev, 22. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
24. veebruar 1918. aastal osutus päevaks, mil kolmeliikmelisel Päästekomiteel avanes võimalus avalikult ette lugeda “Manifest Eestimaa rahvastele” ja kuulutada selle läbi välja Eesti Vabariik, esimene riik eestlaste ajaloos. Meie perekond on sündmusega vahetult seotud. Tõsi, sama manifesti oli Pärnus Endla teatri rõdult päev varem ette lugenud advokaat H. Kuusner, kuid mingeid muid riigikorralduslikke samme sellele ei järgnenud. Tallinnas järgnes, ja kuigi järgmisel päeval alanud Saksa okupatsioon ei lasknud just väljakuulutatud riigil toimima hakata, oli eestlaste riik ikkagi tõsiasi. Riiklikku ülesehitustööd sai jätkata üheksa kuud hiljem, ja sugugi mitte kergetes oludes. Vaevalt tegutsema hakanud Ajutine Valitsus, kelle peaministriks oli minu vanaisa Konstantin Päts, põrkus nii tollal Eestis valitsenud sõja- ja okupatsioonijärgsele korralagedusele kui ka punase Venemaa kallaletungile. Ajutine Valitsus mõistagi tegutses — nii mõnigi ajalooallikas ütleb, et hakkas tunduma valitsuse kätt —, kuid suurim mure oli ikkagi alanud sõda. Ei ole praegu kerge ette kujutada, millistele ja mil määral tegutsevatele valitsemisasutustele Ajutine Valitsus toetus. Eestile on siiski siiani iseloomulik, et alati midagi toimib ning piisava leidlikkuse ja ettevõtlikkuse korral saab ühte-teist korda saata. Ajal, mil mina sündisin, ei olnud sündmused, mis olid vahetult seotud Eesti riigi sünniga, Vabadussõjaga ning Tartu rahu sõlmimisega, veel väga kauge ajalugu. Ma ei saa muidugi öelda, et kõik, mis on seotud vabariigi aastapäevaga, oleks minuni jõudnud juba lapsepõlves. Aga ühte-teist siiski. Vahetult osavõtjatele, ja neid meie peres leidus, oli aastapäev alati pidulik sündmus. Polnud vahet, kas seda tähistati riiklikus ametis olles või mitte. Isa mäletas Tallinnas toimunut üsnagi hästi, muidugi kaheteistaastase poisikese arusaamade kõrguselt. Sõdurid, orkestrid ja muu selline. Ema tunduvalt vähem. Ta oli noorem ja elas Viljandis, kus kõik oli vaiksem. Hoogu meenutustele andis alati vanaisa, kes oli olnud 24. veebruari sündmuste keskpunktis. Kui ta just parasjagu riigivanem ei olnud ning aastapäeva kodus tähistas, oli meil alati külalisi. Kes nad juhtusid olema, on mul tagantjärele muidugi raske öelda. Vaatasime vennaga nende tulekut kõrvalt ja läksime seejärel oma tegemiste juurde. Kui kodus vaikseks jäi, läks vanaisa tavaliselt Raekoja platsile Vabariigi Ohvitseride Kasiinosse. Seal jätkus vabariigi aastapäeva tähistamine kaasvõitlejate keskel, kes olid olnud vahetult tegevuses riigi väljakuulutamise ning Vabadussõja aegadel. Muide, samas majas pidas oma ajaloolise koosoleku novembris 1918 ka Ajutine Valitsus, kus otsustati, et kommunistlikule agressioonile hakatakse relvadega vastu. Aastapäeva pidulikust tähistamisest võtsid mitmeti osa ka isa ja ema, käies sel puhul korraldatud ballidel ning muudel seltskondlikel koosviibimistel. Mis korraldamist nõudis, oli asjaolu, et vanaisa sünnipäev oli 23. veebruaril. Tuli sobitada avalikud ja kodused ettevõtmised. Kui vanaisa presidendiks sai, pühitseti vabariigi aastapäeva — ei tea, et seda siis iseseisvuspäevaks oleks nimetatud — Kadrioru lossis. Selles oli poisikestele, vennale ja mulle, alati midagi erilist. Asi algas juba kodus riietumisega peo puhuks. Polnud üldsegi kõige lihtsam tegevus, sest raske oli aru saada, miks seekord peab olema teistmoodi kui tavaliselt. Pealegi, riietumine talvel on alati keerulisem kui soojemal aastaajal. Suurema osa muredest hajutas autosõit Toompea kodust Kadriorgu läbi talvise pealinna suure sõbra, autojuhi juhitud autos. Kadrioru loss oli nii ilus vabariigi aastapäeva ilutuledes. Kes ka all fuajees ei olnud, kõik olid pidulikult riietatud. Eriti on meelde jäänud ohvitseride pidulikud mundrid. Ema viis meid vanaisa ruumidesse, sinna pidimegi jääma. Tegevust leidus alati. Kord avasime — ma arvan, et see olin mina, olin vanem — riidekapi ukse ja leidsime sealt hulga karpe. Karpides olid vanaisale annetatud mitmesugused teenetemärgid. Kas võis leida veel huvitavamaid mänguasju? Kui ema suurest saalist oma poegi vaatama tuli, oli tekitatud segaduse kõrvaldamisega tükk tegemist ja küllap oli ka kõnelemist. Kadrioru lossi suurde saali avanevad kolmandalt korruselt sisemised mattklaasidega külgaknad. Üks nendest ka sealtpoolt, kus vanaisa eluruumid olid. Akna avamine oli keelatud, sest halva õnne korral võis sealt ka saali kukkuda. Korra olen ma seda akent kindlasti avanud, et näha, mis aastapäeva aegu all saalis tehakse. Käis vastuvõtt. Nagu praegugi, inimesi mitmetelt elualadelt. Mitte kunagi nii palju kui praegu. Külalisi protokolli kohaselt ning vanaisa isiklikke sõpru ja tuttavaid. Kui vastuvõtt läbi sai, läks vanaisa, nagu juba eespool on juttu olnud, ohvitseride kasiinosse ja meid sõidutati koju. Omariikluse lõpuaastail oli mul võimalus ka aastapäeva paraadi vaadata. Tänaval külmetada polnud siiski vaja. Perekonna hea tuttav, Tšehhoslovakkia suursaadik Jaroslav Šejnoha, võttis poisikese alati lahkelt enda juurde. Saatkonna aknast oli Vabaduse väljak väga hästi näha, saatkond asus tollal praeguse Tallinna linnavalitsuse maja seismendal korrusel. 1939. aasta paraad on veel praegugi silmade ees. Enne seda olin liiga noor, et paraadi vaatama minna, ja kas 1940. aastal paraadi peeti, ei oska öelda. Eestis olid juba Nõukogude Liidu sõjaväebaasid, käis Talvesõda ja oli ka väga külm. Pärast ränkrasket õnnetust 1940. aasta suvel kõike seda, mis kogu südamest vääris tähistamist, mille pärast nii palju vaeva oli nähtud, Eesti riiki enam ei olnud. Meie pere küüditati Eestist Venemaale. Kellelgi perekonna täiskasvanud liikmetest, ei vanaisal ega isal ja emal, polnud vähimatki ettekujutust, kas kodu — Eestit — enam kunagi näebki. Saatus tahtis nii, et tagasi Eestisse pöörduda avanes võimalus vaid nende ridade kirjutajal ja tema emal. Aga enne pikki ja süngeid vangilaagrite ning lastekodu aastaid oli Ufaas 1941. aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi 23. aastapäev. Viimane, mida pere veetis tagasihoidlikult kaetud söögilaua ääres koos. Sedapuhku oli see juba meenutamiste aeg. Ma muidugi ei mäleta, mida vanemad omavahel rääkisid, aga kui mälu päris alt ei vea, siis vanaisa ütles, et “poiss, kui sa vähegi saad, ära seda päeva unusta”. Või midagi taolist. Jääb teadmata, kas ta pidas silmas päeva, mil ta oli ette lugenud “Manifesti Eestimaa rahvastele”, või perega koos veedetud vabariigi aastapäeva kaugel Venemaal. Ma ei ole päris kindel, kui palju mulle lastekodu aastatel meie riigi sünnipäev meelde tuli. Vahest meenus mõnikord. Oli väga raske, kogu meie olemine seal oli kaetud räige kommunistliku kasvatusega, mille üks kulminatsioone oli Punaarmee aastapäev. Et käis sõda, oli armeega seotu alalõpmata päevakorral ja aastapäeva pühitseti 23. veebruaril. Tagantjärele tundub siiski, et midagi oli meelde jäänud. Igal juhul oli olukord väga keeruline. Tuleb tõdeda, et varases lapsepõlves kujundatud isiksuse alusmüür peab vastu ka kõige suurematele raskustele. Jõudsin tagasi oma unistatud Eestisse 1946. aasta kesksuvel. Kui erinev see ka raskesti haavatuna võrreldes Venemaaga oli! Suuremate raskusteta asetus elu vaimselt endistele rööbastele. Läksin eesti kooli ja tahtsin omariikluse aegadest teada saada nii palju kui võimalik, viimase üksikasjani. Kommunistlike kasvatajate pingutused olid minu osas küll tühja jooksnud: tõin Venemaalt kaasa täieliku immuunsuse kommunistliku ideoloogia suhtes. Paljud, kellega elu mind kokku viis, olgu siis kodus või koolis, maal või linnas, tehases või instituudis, ei keelanud kunagi mulle oma mälestusi, kogemusi ja elutarkust läinud aegadest. Minu tänu, mida alati südames kannan, ei jõua enam nendeni, sest paljusid pole elavate kirjas. Minu sügav kummardus kõikidele, kes on minuga jaganud oma mälestusi ja teadmisi, kes on mind õpetanud, toetanud, juhtinud. Oleme kitsamas pereringis, kunagi emaga kahekesi, hiljem lastega, ikka tähistanud oma riigi sünnipäeva, püüdes sisse elada kaugete aegade meeleoludesse, inimeste mõtetesse ja tunnetesse, kes sündmustes vahetult osalesid. Oleme püüdnud mõista, kuidas ühiskondliku mõtte areng viis aegade jooksul otsuseni kuulutada välja eestlaste oma riik. Riik, millest unistas J. Liiv ja mille kohta ütles kindral J. Laidoner, et ühel rahval ei saa olla ilusamat paleust. “Manifest Eestimaa rahvastele” sattus minu kätte, kui olin koolipoiss. Olin selle sisust ja keelekasutusest lummatud, mis püsib tänini. Keegi pole hilisematel aegadel suutnud koostada sama jõulist ja kaunist dokumenti. Olen kindel, et manifesti koostajad polnud asja juures vaid kainetel poliitilistel kaalutlustel. Siit kumab läbi tugevaid tundeid. Iseseisvuse kuulutamiseks kõlbaks manifest ka praegu, kõlbaks läbi aegade. Kui peaks vaja olema, loeme oma iseseisvuse manifesti ikka ja jälle uuesti ette. Sellega on Eesti Vabariigi aastapäev lahutamatult seotud. Matti Päts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||