|
||||
Nr 7 (804) Neljapäev, 15. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Mõnedki meist mäletavad veel üpris hästi, kuidas omal ajal lõikas (sulatas) meie hinge Marlene Dietrichi saksakeelne (või kaveritegijatel enamasti ingliskeelne) laul eestikeelse tõlkepealkirja- ga “Kuhu kõik need mehed jäid?”. Vastus teadagi oli, et ju nad kõik ikka sõtta jäid, kuhu siis mujale. Nüüd aga pressib mulle miski üldine vägi peale, et peaks omamaa rahvale suht ühekorraga ära rääkima, kuhu ma ikka need kurikuulsad kümme miljonit dollarit olen pannud. Ja need mõned muud suht väiksemad rahad teadagi ka. Alustan algusest, mida mina kui revolutsionäär rahaasjades, riigiasjades aga kõigepealt, olen mõelnud ja ette võtnud toimetada, teha, olla, sisse sulatada ja tasku pista muidugi ka. Esimene minu, Siimuel Rahakalda esiotsa päris edukas rahategemistihide jada oli Tartu Riiklikus Ülikoolis aspirantuuris õppides, kus ma arspirantide ametiühingu gruppenfüüreriks olin sättunud. Neil, sunnikutel, läks enne ikka tükk aega, kui nad viimaks mõikama hakkasid, kuhu ja kellele miski rublake jäi. Aga viimaks, kui nad taipama hakkasid, üritasin sellest loost (takkajärele) teha justkui poliitilise tagakiusamise stoori või näidisjuhtumi. Nüüd, jah, ei võta naljalt enam keegi kinni, kas aspirant Rahakallas löödi rektor Arnold Koobi käsul aspirantuurist välja rahanäppamise või siis hoopiski nõukogude ideoloogiale sobimatu mõtlemise ja isevõitlemise pärast... Teine rahatihi (õigupoolest tihide jada) oli minu Hoiukassade haldamise kuldperiood, sest polnud ju mingi kunst välja mõelda midagi Gogoli surnud hingede taolist ulmekat. Sest mitte igal Hoiukassa (pärastise Hoiupanga, nüüdse Hansapanga ühe eelkäija) konto hingusele läinud omanikul pole olnud ju pärijat. Ja seal minu rahaveskike ilusti jälle krõbistama hakkaski... Ainult et mitte üle mõne kuldse eha- ja aoaja see veski ei kerinud, siis pandi mulle miskipärast sulg sappa. Maandusin jumeka-perspektiivika majandusteadlasena ja rahandusspetsina EKP Keskkomitee häälekandja Rahva Hääl toimetuses, kus kirjeldasin peatoimetaja asetäitjana leheveergudel oma aspirandiaegu nii imeosavasti, et mind lausa stagnantide suurohvriks tehtud Ülo Vooglaiu enda peamiseks võitluskaaslaseks ning mitte paraku aspirantide ametiühingu liikmemaksude näppajaks arvati. Lausa revolutsionääriks hakati mind pidama. Justament. Aga siis tuli aeg maa ja mere peal, kus silm nii mõndagi seletama hakkas ja näpukesed esialgu rublakesi, siis aga kroone ja eurosid kiiresti ligi tõmbama asusid. Minust sai üleminekuaja ametiühingujuht Eestis. Kui Moskvas tehti ära see hale putšike, kuulutasin (mis sest, et pärast putši läbikukkumise teatavakstegemist!) Eestis välja ametiühingute üldstreigi. Kui aga ametiühingute majade-puhkekodude-hotellide-kontorite- laagrite ja muu seesuguse erastamise-ärastamise tehingutuludest rääkida, siis käis teadagi kõik minu kui rahanduse asjatundja teadmise ja kogemuse kohaselt: jagajale ei pea jääma tingimata üksnes paljad näpud. Aga mis neist rahadest nüüd on saanud? Kui keegi teab, siis pigem mina, Siimuel Rahakallas, mitte sina, Videviku lugeja, kes sa loed seda lehekest raamatukogus või päevakeskuses, suutmata seda ise endale koju tellidagi. Aga mis nüüd nondesse õnnetutesse (õnnelikesse?) kümnesse miljonisse dollarisse puutub, mis ma meeltesegadusallkirjaga euroringlusse suunasin, siis... olen juba ammu, nagu isegi teate, Eesti Vabariigi kohtu poolt süütõendite ilmse nappuse tõttu ilmsüütuks tunnistatud. Ja veelgi enam. Mina, Siimuel Rahakallas, pole mitte põrmugi ühte meelt nendega, kes arvavad, et ma pidanuksin Eesti Vabariigi peaministri portfelli hoides esitama kohemaid taotluse Interpolile: kus need 10 miljonit siis ikkagi on, pagan võtaks! Aga... ma ei teinud seda mitte. Sest polnud ju põrmugi ei minu ega minu aatekaaslaste — raharevolutsionääride — huvides, et nood kenad asjalood lõpuni klaariks saaksid. Siit võite igaüks edasi mõtelda või hoopiski mõtlemata jätta. Nüüd aga on lood ju saatuse lahkel tahtel ja minu nutika revolutsionäärimõistuse toel mõistagi sedasi, et enam ei vingu siin Brüsseliski mitte ükski Suurbritannia ega Saksa kiuslik eurosaadik: kuhu kõik need rahad jäid? Mis on neist nüüd saanud? Peale seniste tehingutega talletatu võtan lahkesti-libedasti vastu koduigatsustasu ning jagan ka omamaa pööblile selgitusi, kuidas euroga liitumine peaks minema või mitte minema. Es geht alles vorüber, Es geht alles vorbei... (Kõik läheb mööda, kõik läheb üle) Kõik siiski ei lähe üle ega saa kohe otsa ka, midagi jääb ikka taskusse ka. SIIMUEL RAHAKALLAS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||