|
||||
Nr 7 (804) Neljapäev, 15. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Oma visaduse, uurijavaistu ja inimlikkusega laialt tuntud korravalvur Mikk Puhalainen sai valmis raamatu. Ta üllatas paljusid tuttavaid dokumentaaljutustusega “Detektiivi märkmed”. Neljakümnes loos pajatab ta korravalvurite igapäevatööst. Väidetavasti on Mikk Puhalainen esimene Eesti korravalvur, kes on selletaolise raamatu üllitanud. Mees ise ütleb, et ta astus esimese sammu selles suunas siis, kui ta ajakirja Politsei lugedes mõtles: miks ei võiks minagi selles heas ajakirjas sõna võtta? Põlvamaa mees Mikk Puhalainen hakkas korravalvurina tööle 1971. aastal pärast kümneaastast tööd teistes valdkondades. Ilmselt oli ta üks neid inimesi, kes mõistavad, et korrakaitsja töö on kõigi ausate inimeste teenimine. Mikk Puhalaineni tuttavad mundrikandjad Võrumaal ütlesid talle, et temasugused mehed peaksid korravalves töötama, kuid teoks sai see siis, kui pere kolis Elvasse, et pereema võiks kaugõppes ülikooli käsile võtta — väikse pojaga polnud see Tartust kaugel elades võimalik. Mees läks ülikoolilinna miilitsaosakonda: kas minutaolist oleks teile vaja? Vastus oli pikemata jaatav, esimeseks töökohaks sai Tartu arestimaja. “Seal sai puututud kokku kaugeltki mitte ainult viinaninadest laamendajatega, vaid ka mõrtsukate, röövlite ja vägistajatega, ühesõnaga — kogu kuritegeliku seltskonnaga. Kes tahtis seda kontingenti ja korravalvuri tööd mõista, see sai seal selleks hea võimaluse.” Mikk Puhalainen tahtis. Kulus 10 aastat, enne kui samm-sammult kriminalistide töömaile kaasatuna näitas mees ennast sedavõrd võimekana, et tast sai kriminaaljälituse vaneminspektor ja hiljem Elva politseijaoskonna vaneminspektor. Mikk Puhalainen oli tuntud mehena, kes ei küsinud aja- ja energiakulust, oli siis tegemist pisinäppaja või mõrtsukaga: seaduserikkuja ei tohi vastutusest pääseda. Kusjuures see ei tähendanud püüet iga korrarikkujat trellide taha saata — väga inimlik Mikk Puhalainen on teinud vahet paadunud kaabaka ja selle vahel, kes sai aru kordasaadetud seatembu lubamatusest ja tahtis siiralt kahetsedes teha kõik, et see jääks viimaseks ta elus. Esimeseks looks ajakirjale Politsei oli ülevaade Pikasillal olnud punkri avastamisest, millest pärast Voitkade tabamist palju räägiti. Vendadele metsavendade aupaiste külgekleepimist taotlejad on seda episoodi Mikk Puhalainenile pahaks pannud, unustades ühe asja: kuidas saaks ükskõik milline korrakaitsja leppida nendega, kes ei allu seadustele ning sooritavad vara- ja isikuvastaseid kuritegusid? Esimene kirjapala Politseile ilmus nii, nagu see oli kirja pandud, ja tollane peatoimetaja Kaido Liiva ütles vilunud sulemehena: “Sul on selleks soont, nii et järgmised kirjatükid on meie ajakirjas oodatud.” Ning Mikk Puhalainen kirjutaski igal aastal mitu lugu oma tööst. Need on nüüd “Detektiivi märkmetes” taas ära trükitud, ülejäänud kirjutas mees pärast pensionile jäämist 27-aastase töö järel korrakaitses. M. Puhalaineni raamatut lugedes tasuks mõtelda, miks ei tabanud mõni uurija, et õige mitme lausa väljakutsuva varguse käekiri viitab noorukile, kes kandis juba vanglakaristust teiste taoliste tegude eest. Need vargused puudutasid mitmeid autoriteetseid isikuid ja asutusi ning neid oli sedavõrd palju, et üldsus hakkas tõsist rahulolematust ilmutama ja ülemused usaldasid nende varguste uurimise Mikk Puhalainenile. Kriminalist analüüsis asja põhjalikult ja otsustas trellide taga istuja käsile võtta, sest oli vägagi tõenäoline, et just tema oli need vargused toime pannud. Hoolimata sellest, et vangi etapeerimiseks Tartusse sai Mikk Puhalainen tollase peaprokuröri asetäitja Jüri Kasesalu enda loa, venis see paar nädalat. Et kiiremini edasi jõuda, sõitis kriminalist esimeseks vestluseks vangiga Tallinna. Noormees viskas kriminalisti jutu peale jalad ülbelt lauale ja lausus: “Eks tõestage ära, et need vargused on minu töö!” M. Puhalainen pani teise ülbusele vastu oma harituse, visaduse, kriminalisti meisterlikkuse ning aegapidi tunnistas noormees üles tervelt 40 vargust Tartus ja veel mitmes Lõuna-Eesti linnas. Kui vargapoiss näitas sündmuskohtadel, kuidas ja kust ta midagi võttis (ühes poes oldi kuni selle hetkeni tulikindlad, et neile pole sisse murtud ja puudujääke pole esinenud), olid asjaosalised sageli rõõmsad: “Arvasime, et sellega sai hakkame keegi kolleegidest, ja meie kollektiivi siseelu muutus talumatult pingeliseks. Me ei tulnud selle pealegi, et vargapoiss oskas märkamatult ringi kolada.” Või võtkem teiseks näiteks ühe mõrtsuka tabamine. Saadi teada, et üleliiduliselt tagaotsitaval on Alatskivil sõbranna. Too oli nõus korravalvuritele märku andma, kui mees peaks teda ta sünnipäeval külastama. Kui märguannet märgati, oli väidetavalt hilisööl korraks sisse astunud mees juba lahkunud ja jäi kadunuks kui vits vette. Lõpuks tehti Mikk Puhalainenile ülesandeks mõrtsukas tabada. Kuudepikkuse uurimise järel (ausad inimesed ei keeldu mõrtsuka tabamisel aitamast) sai talle selgeks, et mõrvari sõbrannal on tolle vastu palju sügavamad tunded, kui ta tunnistas. Naist hakati jälgima ja kuigi too vahetas kohtumistele sõites busse ja rõivaid ning sõitis Tartu südalinnast edasi peatuses ainsana olnud taksoga, tehti selgeks, et naine sõitis linnalähedasse suvilarajooni, kus tal keset metsatukka väljudes oli meesterahvas vastas. Kolm ööd olid suured miilitsajõud väljas, uuriti iga suvilat, kuid otsitavat tabada ei jõutud. Aga Mikk Puhalaineni sisetunne ütles, et roimar on seal. Ring ahenes järjest, kuni selgus mõrtsuka tõenäoliseks peidupaigaks oleva suvila omanik. Selgus, et une pealt tabatud kurjategija oli seal elanud päeval kütmata ja öösel tuld süütamata, mistõttu kõik pidasid seda suvilat tühjaks. “Nagu varem ja hiljemgi, ütlesin ma siis oma noortele kolleegidele: “Korravalvurid ei tohi karta musta tööd, ka vilunud kurjategija saadakse lõpuks ikka kätte, ja meid aitavad tema leidmisel ausad inimesed. Ning kui nood näevad, et politsei oskab ja tahab nende abiga kurjategijaid kinni nabida, siis kasvab usaldus meie vastu ja inimesed hakkavad meid veelgi meelsamini abistama, võttes rahuloluga vastu teate nende trellide taha minekust,” ütles Mikk Puhalainen. Pensionipõlves oma murdekeelte- ja loodushuvile rohkem aega pühendav Mikk Puhalainen aga ei saa midagi parata, et tal on endiselt politseiniku hing. Seepärast ei jätnud ta enne järele, kui “Detektiivi märkmed” jõudis lugeja lauale. Palju inimesi on juba autorile helistanud või kirjutanud ning teda tänanud: see raamat aitab neil mõista korravalvurite töö tähtsust ja eripära. Autori kodupaiga Elva raamatukogu töötajad korraldasid küsitluse, selgitamaks välja raamatut, mis rikastas lugeja elu kõige rohkem. Ülekaalukalt tunnistati selliseks raamatuks “Detektiivi märkmed”. Rõhutati, et oma ala meistri dokumentaaljutustus tõstab politsei mainet lugejate silmis. Praegusi politseinikke, kelle hulgas on palju tema õpilasi või nooremaid kolleege, peab Mikk Puhalainen heade kutseoskustega spetsialistideks. “Tahan siin öelda kõigile noortele politseinikele, nii selles raamatus nimetatutele kui ka neile, kellega puutusin kokku teiste kuritegude uurimisel, suur aitäh tulemusrikka koostöö eest, mis lubas kurjategijad tabada. Ja suur-suur aitäh kõigile meie abilistele, kes aitasid korralike inimestena meid võitluses kuritegevuse vastu — ka moosivargad häirivad ühiskonna elu ning toovad ohvritele ja nende lähedastele psühhotraumasid, mis siis veel rääkida mõrtsukatöödest ja röövimistest,” ütles Mikk Puhalainen. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||