|
||||
Nr 7 (804) Neljapäev, 15. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
“On sündmusi ja nimesid, mida ajalooraamatuis ei leia, vaid üksnes inimeste mälestustes ja südameis. Minu mälestused pole, nagu mu panuski ses rängas ajas, kuigivõrd tähtsad. Nad võrduvad vaid väikeste jalajälgedega lummetuisanud öisel sõjaaegsel Nevskil. Aga ma rõõmustan sellegi üle, et need, kes minust hiljem sama teed astusid, teadsid, et need kuuluvad mulle.” Nii kirjutab juubilar endast. Alustanud novellide ja jutustustega, kujunes Lilli Prometist kiiresti arvestatav kirjanik, kes on loonud teoseid paljudes žanrides. Ta kuulub sellesse põlvkonda, kes on sõja karmust ja raskust vahetult kogenud. Lilli Promet sündis 16. veebruaril 1922 Petseris. Tema isa, maalikunstnik Aleksander Promet töötas 1920-ndatel aastatel joonistusõpetajana mitmes Eesti väikelinnas. Nii oli tulevane kirjanik juba oma lapsepõlvekodu tõttu lähedane kunstile, aga ka raskustele ja muredele. Isa suri 1938. aastal; tema mõju tütre kunstikalduvuste ja eluhoiaku kujundamisel on olnud suur. Lõpetanud Tallinna 18. algkooli, astus Lilli 1935. aastal õppima keraamikat Riigi Kunsti-Tööstuskoolis, mille lõpetas kevadel 1940. Sügisel kutsuti teda Noorte Hääle toimetusse ajakirjandustööle, sõja puhkedes aga evakueeriti Tatarimaale. 1943. aasta suvel lähetati Promet blokeeritud Leningradi tööle eestikeelsete raadiosaadete toimetusse. Kirjandusharrastuses, mis vaheldumisi hoogustus ja loidus, oli algul esikohal luule. Kuid järjest enam hakkas teda huvitama proosa, milles tundus olevat suuremaid eneseväljendusvõimalusi. Avaldanud novelle ja jutustusi Loomingus, debüteeris Lilli Promet 1958. aastal kolme proosaraamatuga. Need olid novellikogu “Ainult puhtast armastusest”, jutustuste kogu “Püha kunsti jüngrid” (pühendatud isa mälestusele) ning reisiraamat “3 × pakitud kohver”, viimane neist kirjutatud koos abikaasa Ralf Parvega. Nende raamatutega astus Lilli Promet avalikkuse ette väljakujunenud autorina. Hea vormitaju ja isikupärane stiil andsid talle algusest peale väljapaistva koha eesti novellistide hulgas. Seda positsiooni kindlustasid kogud “Roosa kübar” (1961) ja “Lamav tiiger” (1964), mida üksmeelselt peetakse tema kaalukamaks koguks. See on küll žanrikirju raamat, aga jätab tervikliku ja hea mulje. Värvikad mälupildid elust ja tegelaste siseheitlused muudavad raamatu elavaks. Kuuludes põlvkonda, keda sõda puudutas kõige tundlikumas eas, on Promet oma lühiproosas andnud huvitavaid elukujutusi, kus paratamatult kerkivad esiplaanile sõjaaja motiivid painajaliku mälestusena. Sõja varjud saadavad tema tegelasi sageli elu lõpuni. Põhilise osa tema ulatuslikust loomingust moodustab lühiproosa, mis on koondatud valikkogusse “Üleannetu maa”. Raamat pakub koondpildi kirjaniku maailmanägemise omapärast, ideelistest taotlustest, vormiotsingutest ja kunstilisest stiilist. Eriti vormi suhtes on ta väga nõudlik, sest vorm peab olema mõttele nii paras nagu kristallkingake Tuhkatriinu jalale. Hea novellistina lähtub Promet dramaatilistest situatsioonidest, vastuolulistest nähtustest või inimestevahelistest konfliktidest. Paljude lugude sisu areneb raskes, kitsas ja hirmutavas ajas, markeerides ajaloo hammasrataste vahele jäänud rahvaste elutahet. Realistlikes elupiltides annavad tooni soojus, muhedus, huumor ning traditsiooniliste eluväärtuste hoidmine. Tema tüüpide galerii on mitmekesine. Tegemist on inimesega ajas ja ajaga inimeses. “Aeg saab oma näo inimese tahtel, ning inimest kasvatab, kujundab ja muudab aeg,” on kirjanik seda küsimust lahanud oma mälestustes. Prometi suuremad õnnestumised on seal, kus aine on talle üdini tuttav. Kõige tugevam, terviklikum ja usutavam osa on lapsepõlve ja neiuea kujutamine, näiteks “Ühe suve akvarellides” ja mitmetes autobiograafiliste sugemetega lugudes nagu “Üksi”. Isiklik kogemus annab kujutusele poeetilise jõu ja värskuse. Prometil on romaanid “Meesteta küla” (1962), “Primavera” (1971), “Tüdrukud taevast” (1979) ja “Iisabel” (1992). Kolm esimest on kas otseselt või kaudselt seotud möödunud sõjaga. Neis kõigis peegeldub kirjaniku huvi probleemide vastu, mis ei sulgu ühe rahvuse piiridesse, vaid omandavad tunduvalt laiema kõlapinna. Karakterid ja probleemid tuginevad suurelt osalt kirjaniku isiklikele kogemustele. “Primavera” kujutab vormilt Itaalia-reisi romaani, aga sisu poolest võib teda lugeda armastusromaaniks. Mineviku ja oleviku kõrvutamisega näeb peategelane Saskia aega mitmete inimeste südamete ja silmade kaudu. Mängivad ühed, aga kaardid segab hoopis “kellegi tundmatu käsi”. “Primavera” on väga hästi komponeeritud, värske ja paeluv kahe inimese armastuse lugu minevikuvarjude saatel. Nagu mina-romaanis tihti, nii tõuseb ka siin peategelane domineerima kõigi teiste üle. Romaani teeb köitvaks peategelaste mõttemaailma mit- mekihilisus. Minevikust esile kerkiv armastuslugu vihjab selle põlvkonna traagikale, kes on fašismiga silmitsi seisnud. Mulle tundub, et “Primavera“ on hea sulam Prometi loomingu eri arengusuundadest. Tema viimane romaan “Iisabel” (1992) ilmus pärast pikka vaheaega. Promet jätkab teemat, millest on juba Mari Saat kirjutanud loo “Mida teha emaga?” ja Raimond Kaugver “Vana mees tahab ko- ju”. Romaanis on kaks plaani — Iisabeli mina-elu ja elu kulg hooldekodus, kus Iisabel käib kord nädalas ema vaatamas. Et lood hooldekodus pole head, siis piinab Iisabeli lakkamatu süütunne ema pärast. Selle kurva loo sisse on autor põiminud Iisabeli tundelise armastusloo kahe mehega. Selles loos otsib Promet kompromissi süü, kohusetunde ja andestuse vahel. Otsad jäävad küll lahti, aga Iisabeli viimased sõnad julgustavad meid, et paremad päevad on veel ees. “Tundsin end enneolematult rikkana: nad kõik armastasid mind!” Prometi loomingus on proosa olnud kesksel kohal, aga ta on aeg-ajalt ka luule ja draama poole pöördunud. Nii on ilmunud kaks luulekogu — “Iibelpuu” (1970) ja “Õhtusel alleel” (1989). Oma luules seab Promet esikohale maailma ja inimese ning näitab inimese püüdu seda tunnetada, mõista ning paremaks muuta. Mõlemas kogus on palju head südamlikku luulet. Erilise mõnuga mängib ta sõnade ja vormiga. Prometi esikdraama “Los Caprichos” (1976) ainestik pärineb Hispaania ajaloo ühest süngemast perioodist — reaktsiooni ja inkvisitsiooni tõusupäevist. Kirjanikku on inspireerinud Francisco Goya kuulus sari “Los Caprichos”, mis kajastab inimese mõttevaba- duse piiramist ja vägivalda. Süžee jälgib noore armastajapaari traagilist lugu: noor luuletaja langeb inkvisitsiooni ohvriks, tema armastatu aga peab abielluma raugastunud ülikuga. Näidend lavastati Vanemuise teatris päris suure eduga. Teise näidendi “Else, Teeba prints” (1982) loomisele on kirjanikku ahvatlenud saksa luuletaja Else Lasker-Schüleri kannatusterohke elukäik. Näidend on väga poeetiline, kirjutatud nõtke sulega. Tegelaskujud on huvitavad, dialoog vaimukas ja sädelev. Näidend lavastati samal aastal Draamateatris, kus Velda Otsus Elsena tegi võrratu osatäitmise. Tähelepanuväärne on veel see, et Lilli Prometi jutustuste ja novellide alusel on valminud neli filmi: “Roosa kübar”, “Tütarlaps mustas”, “Ühe suve akvarellid” ja “Pimedad aknad”. Prometiga käib kaasas sama “kiusatus” kui Krossiga — püüd kirjutada lugusid läbi iseenda — ja seepärast ongi piirid mälestuste ja elu vahel õrnõhukesed. Need lood, kus teda ennast on palju sisse põimitud, ongi tema kõige paremad lood. Tema töödes paistab silma märksõna “võim ja inimene”, mille hingust tajume ka valimiseelses õhustikus. Seda raamatuvirna uuesti üle sirvides tundub mulle, et ta ise on olnud oma tööde suhtes kriitilisem kui kriitikud ja lugejad. Tema rikkalikus loomingus on mitu säravat tippu, mis on kujunenud lugejate lemmikuteks. “Kirjanikke ei tee võrdväärseks nende iga, vaid nende looming. Mis kirjanduse järelkasvu puutub, siis käigu me sõnad tegudega käsikäes: rõõmustagem uute kirjandusse tulijate puhul ja hoidkem neile siis kindlasti ka uks lahti,” nii mõtleb oma noortest kolleegidest tänane juubilar. Tema pikaajaline looming on kokkuvõte tema elust ja tööst. See lähiajalooliste inimsaatuste kirju rida avab hulgaliselt huvitavaid mõtteid nii olnust kui ka olevast. Ma usun, et kõik, kes on lugenud tema romaane, poeetilist proosat, luulet, reisikirju, publitsistikat, mälestusi, nõustuvad minuga, et tegemist on rahva poolt armastatud ja austatud kirjanikuga. Ka Videviku toimetus soovib lugupeetud juubilarile tugevat tervist ja õnne! ELLEN-KADI KASK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||