|
||||
Nr 6 (803) Neljapäev, 8. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Lugejad teavad Silvia Hiibust vähemalt Videviku toiduretseptide järgi. Need on läbiproovitud, aegadele vastu pidanud igapäevaste ja ka pühadeaegsete toitude retseptid. Ta soovitab toidu valmistamiseks kasutada kodumaist söögikraami. Et aga jõuda millegi lihtsa tunnustamiseni, selleks tuleb enne põhjalikult uurida ja proovida keerulist. Seda on Silvia Hiibus ka teinud. Ühtlasi on ta kolmkümmend aastat juhendanud kulinaariahuvilisi, korraldanud toitude näitusi, jaganud soovijaile retsepte. Seiklusi sealihaga “Olin küll kuulnud kroonpraest, kuid mismoodi see välja näeb ja kuidas seda tehakse, ei osanud mulle keegi öelda. Aga siis nägin Harju tänava raamatukaupluses üht huvitavat saksakeelset lihatoitude raamatut. Kuigi raamat oli õige kallis, sada rubla, ostsin selle ära. Sellest ma kroonprae tegemise õpetuse leidsingi,” meenutab S. Hiibus. Kroonpraeks tuli võtta mõlemad ribidega seaküljed. “Keerasin ribid ümber suure poti ja sidusin nööriga kinni. Ülevalt lõikasin ribid lahti, sellest see kroon tulebki. Vürtsitasin ja küpsetasin. Sain väga uhke prae. Serveerisin prae siis nii, et potist jäänud ümmargusse keskossa panin viinamarjad ning ümber ribide täidetud õunad. Seda praadi tuli vaatama ka väga tuntud kokk ja kokaraamatute autor Salme Masso. Ta ütles, et olevat kroonpraadi varem näinud vaid Kuld Lõvis praktikal olles, kuid selle serveerimine olnud minu omaga võrreldes hale vari. See oli suur kiitus.” Põhja-Eestis keedeti jõuludeks seapea. Silvia Hiibusel tulnud mõte sama teha. Meie lugejad ehk mäletavad veel, et vene ajal tuli pühadeks sobivat toidukraami tihtilugu lausa tikutulega taga otsida. Tõsi, Silvia Hiibus leidis turult seapea müüja, kuid see küsis väga kallist hinda. Leidis lõpuks ka poest, kuid neil seapeadel olid kõrvad ära lõigatud. “Käisin tol ajal ühingu Teadus lektorina kolhoosinaistele söögitegemist õpetamas. Muuhulgas ütlesin perenaistele, et neil on ehk võimalik tervet seapead saada ja valmistada, minul mitte. See jutt oli jõudnud kolhoosi esimeheni, kes oli otsustanud mulle korraliku (kõrvadega!) seapea saata. Kolhoosi autojuht tuligi seda ära tooma. Kuid see polnud seapea, oli hoopis sea büst, vähemalt kümme sentimeetrit tuli maha lõigata. Suure pressimisega mahutasime pea, kärss väljas, 40-liitrisesse potti. Igal hommikul valas iga meie pere liige kärsale soolvett. Keetsin pead suures pesukausis, mille põhja panin pilpad. Keetsin kolm tundi. Edasi tuli pea ahju küpsema panna. Nagu alati, aitas poeg mind ka seekord. Katsugu naisterahvas üksi suurt pead ahju panna ja sealt välja tõsta! Ja jälle oli hea nõu kallis — sea suu oli ahjus lahti vajunud. Sidusime selle nööriga kinni, kuid nagu nööri ära võtsime, vajus suu taas lahti! Sõitsin siis turule ning ostsin kimbu petersellileht. Need panime seale suhu, silmadeks said mustad ploomid. Kui seapea lõpuks näituselauale välja panime ning mina seletasin, kuidas toit tehtud, ei saanud ma inimestega kontakti: kõik vaatasid ainiti seapead. Keegi polnud varem niisugust pühade toitu näinud. Muide, see maitses hästi.” Kord Jugoslaavias turismireisil olles pannud Silvia Hiibus tähele, et lihakarnide akendel rippunud põrsad, kulinaariakauplustes müüdud nii suitsutatud kui ka küpsetatud põrsaid. Tagasi kodus, rääkinud ta teistele, et ka meie jõululaual oleks äge tervet põrsast serveerida. Taas maanaistega kohtudes pakkunud ta selle mõtte neile välja. Neil on ju võimalik põrsast saada, miks mitte seda tervena küpsetada. Tähelepanelik kolhoosiesimees aga lubanud ühe põrsa Silvia Hiibusele müüa. “Ja juba tulebki autojuht põrsaga linna. Kuid ei, see pole põrsas, mis tal üle õla ripub, see on vähemalt 30-kilone kesik! Autojuht vabandab esimehe nimel, et põrsategu läinud aia taha, ostku ma siiski see kesik ära. Ostsingi, ja hakkasin otsima restorani, mille köögi ahjus saaks kesiku tervena ära küpsetada. Ükski polnud sellega päri. Poeg andis siis nõu, et teeme sea pooleks ning küpsetame ise. Pühadeni oli aga veel nädal aega. Kuhu kesik linnakorteris seniks panna? Kas olete kuulnud, et Lasnamäel olevat vannitoas siga peetud? Asi see siis siga vanni soolata! Nõnda tegimegi, plastikaadi panime alla. Seda kesikut küpsetasin terve päeva ja öö. Ei aidanud pooleks lõikamine, ahju mahutamiseks tuli veel suur tükk mõlemalt “poolikult” maha lõigata ning eraldi küpsetada. Praadi “põrsaks” kokku pannes selgus, et see oli suurem kui laud. Mäletan ka, et seekordsel näitusel ütles üks laps meie kesikuprae kohta: “See ei saa põrsas olla, see on koer!”” Pühad teeme ise Niisuguse põhimõtte sai Silvia Hiibus kaasa kodust, kus kõik kingitused ise meisterdati. Kinkimine on üldse omaette kunsttükk. Näiteks on jõulude ajal iga meene tore kingitus, aga kingitus ei tohi olla saajale koormav, nii hinnaline, et ta ei saa seda vastukingitusega hüvitada. Hilisematel jõulunäitustel panigi Silvia Hiibus koos toitudega välja ka väikesi esemeid, mida igaüks suudaks tunniga valmis teha. Näiteks oli kruusile maalitud kas väike lilleke, süda või midagi muud. Keraamikaringi rahvas meisterdas väikesi kellukesi, mis sobisid samuti väga hästi jõululauda kaunistama. Muidugi läheb elu edasi ja praegu saab peaaegu kõike ükskõik millisteks pühadeks osta või tellida. Ometi on perenaisi, kes teevad ikka ise nii prae kui ka näiteks pipargoogitaina. Teevad oma maitse järgi, millest nad ei tagane. Aga kui inimesel on nii hea maitsmismeel nagu Silvia Hiibusel, siis oskab ta ka poest ostetut suupärasemaks teha (näiteks valmis pipargoogiglasuurile sidrunimahla lisades). Mis puutub aga peolauale küpsetatavasse praesse, siis soovitab Silvia Hiibus osta selleks suurema tüki. Nii saab parema prae ja seda annab süüa veel tükk aega pärast pühi. Koduse peo prae võiks lauale viia ühes tükis, siis saab igaüks endale lõigata soovikohase suure või väikese viilu. Prae juurde kuulub kindlasti salat. Kui soovitakse teha verikäkke, kuid verd pole võtta, võiksime teha jahukäkke. Selleks on vaja jahu, vett, soola ja soodat. Taignast voolitakse pallid ning pannakse nõrka soolvette keema. Keetmisel sooda paisub. Nõnda teevad tšeh- hid sõredat odrajahu kasutades ka oma rahvustoitu kneedleid. Inglastelt on Silvia Hiibus õppinud kaua säiliva koogi tegemist. Selleks tuleb kasutada palju mitmesugust kuivatatud puuvilja, suhkrut see-eest väga vähe. Kui lisada taignale kõrvitsat, säilib küpsetis samuti kauem, ka on see ilus kollane. Soomlastelt on ta õppinud küüslaugukartulite valmistamist. Retsept on lihtne: kartulid lõigatakse viiludeks ning laotakse korrapäraselt kihiti, vahele riputatakse soola ja hakitud küüslauku, peale valatakse piima või koorega klopitud muna. Bulgaarlased pakuvad kapsalohke, mille vahele on pandud küüslauku, pidulikul puhul ka riivitud peeti. Salme külas käies hindas Silvia Hiibus eriti heaks toiduks küüslauguga maitsestatud poolpehmed hapendatud türgi oad. Ligi paarkümmend sügist järjest on Silvia Hiibus koos teiste söögitegijate huviringis osalenutega valmistanud ja koos valmistamisõpetusega näitustele välja pannud igasuguseid hoidiseid. Palju valmistati salateid, sealhulgas hapendatud köögivilja. Neist meenutab Silvia Hiibus porgandisalatit: porgand lõigatakse tikusuurusteks liistakuteks, lisatakse soola, suhkrut, küüslauku ja õli, siis pannakse hapnema. Kui salat saab liiga hapu, keedetakse sellest suppi. Lemmiktoidud Küüslaugukartulitest oli juba juttu. Silvia Hiibus kinnitab, et tema lemmikud ongi eelkõige lihtsad toidud. Igasugune kala, hakklihapitsa, hapukapsasupp, hau- tatud kapsas hakklihaga, šarlott… Lihtsate toitude, aga ka keerulisemate valmistamisel oskab vilunud kokk ühe aine teisega asendada, nii et retsepti tähttäheline järgimine ei ole oluline. Küll püüab Silvia Hiibus nii oma retseptides kui ka ise süüa tehes vältida rasva ja suhkruga liialdamist. Toit peab olema tervislik ja lihtne. Kodumaisest söögikraamist valmistatud toit seda ka enamasti on. Harrastused pakuvad rõõmu Juba lapseeast peale on Silvia Hiibus pidanud tähtsaks toidu serveerimist, selle kaunistamist. Tema ema oli väga hea kokk ja tal oli palju lauanõusid, sealt see huvi algaski. Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944 hävisid ka pere lauanõud. Silvia Hiibus ütleb aga, et praegu on tal rohkem toidunõusid, kui tookord emal oligi. Silvia Hiibus on õppinud majandusteadust, kulinaaria on olnud tema harrastus. “Öeldakse ju nii, et kes oskab, teeb ise, kes ei oska, õpetab teisi, ja kes kõige vähem oskab, see õpetab, kuidas õpetada,” naerab Silvia Hiibus. Ja kinnitab siis tõsiselt, et tal on hea meel, et on tundnud ja tunneb oma harrastustest rõõmu, et tema ümber on ikka koondunud ühtsete huvidega inimesi. Heameel on ka sellest, et ta on elus palju reisinud, kuigi raha pole tal kunagi palju olnud. Kunstihuvi, mis on teda elu läbi saatnud, kestab seniajani. Alles möödunud aasta lõpus oli tal nahkehistööde näitus, väikeste asjakeste kallal nokitseb ta praegugi. Ja kingib need siis ära — sõpradele ja tuttavatele, keda tal ikka jätkub. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||