|
||||
Nr 6 (803) Neljapäev, 8. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Oma mättal
Olen sündinud-kasvanud Kesk-Eestis. Minu lapsepõlvemaal on Pärnu jõe lätted, seal kohisevad võimsad metsad, ometi oli minu hinges mereigatsus, nõnda nagu poeet kirjutab, et “ju lapsena ihkasin merd ääretut mina”. Merd nägin esimest korda nii viie-kuueaastasena, kui emaga Tallinnas onul külas käisime. Võõrad maad meelitasid mind alati. Koolipoisina olid mul kõik pealinnad ja lipud peas. Otse loomulikult viis tee merekooli. Aga pärast lõpetamist olid äkki kõik uksed kinni, merele mind ei lastud. Suguselts oli Siberis, ema sõja ajal Austriasse sattunud. Oli selge, et minusugust meest usaldada ei või. Olin kõva spordipoiss ning üks hea mees andis nõu Moskvasse minna kehakultuuri õppima. Vene keel oli mul hullem kui puust tehtud, aga noor inimene on ju julge. Läksin. Sain paar kuud õppida enne, kui terve meie kursus sõjaväkke võeti. Muidugi sain ka seal sporti teha, auhindu sain ma rohkesti ja meistersportlase tiitli ka. Elu oli põnev, võistlusi palju, sõpru palju. Seda, et kooliharidust jäi väheks, et oleks pidanud edasi õppima, taipasin ma palju hiljem. Siis, kui oli juba liiga hilja, kui ei olnud enam pealehakkamist, et õhtul pärast tööd raamatute taha istuda. Tööd oli palju. Vahepeal olin kolme koha peal. Ei olnud need mingid valgekrae kohad, kus laua taga istud ja kohvi jood, vaid ikka raske füüsiline töö. Vahel käisin kodus ainult magamas. Kui sedagi. Sõpru-tuttavaid oli rohkesti ja eks nende seltsis oli aeg toredam kui kodus. Muidugi tulid omal ajal ka naisemehe kohustused. Oli vaja uut mööblit, siis autot. Rabasime naisega mõlemad tööd teha. Aeg läks. Millal tütrest suur inimene kasvas, seda ma nagu ei märganudki. Ühel päeval olin aga vanaisa, tütrel oma elamine. Ema ja isa jäid kaugeks ja võõraks. Aastad toovad haigusi. Olen minagi mitu operatsiooni üle elanud ja raske puudeastme saanud. Rohkem kui kümme aastat olen lesk. Korraga tõmbus maailm väga kitsaks. Taipasin, et olen täiesti üksi. Väljas käimist ei luba tervis. Ja ega ei tahagi kusagile minna. Üksinda, ikka üksinda, see tapab hinge. Maja, kus olen elanud rohkem kui poolsada aastat, anti omaniku pärijaile tagasi ja minust tegi Eesti Vabariik sundüürniku. Vene ajal maksin oma väikese mugavusteta korteri üüri 14 rubla. Praegu on see juba üle tuhande krooni, kolmandik pensionist. Rohtude peale kulub teine kolmandik. Kiita ei ole midagi, hädapärast tulen ots-otsaga toime. Mind hoiab siin ilmas vaid üks inimene. Ka vana mees vajab armastust ja hea saatus on selle mulle kinkinud. Ainult see mu päevadele värvi annab ja edasi elada aitab. Aga vanal mehel on üksi raske, väga raske. HUBERT |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||