|
||||
Nr 6 (803) Neljapäev, 8. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Reformarid said valimiseelsete loosungite püstitamisel asjast umbes nõndaviisi aru, et mida muinasjutulisemalt, kõrgelennulisemalt, seda rohkem nad sinisilmsete valijate hääli saaksid. Eesti viie maailma rikkaima riigi hulka viimise lubamisel on aga mõttekas siiski meenutada meie nigelas seisus meditsiinisfääri olukorda — lühike keskmine eluiga, pikad ravijärjekorrad ning arstitöö puhuti veel üpriski madal tase. Ilusates lubadustes panevad kahtlema ka Peeter Mardna, Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja mõttekäigud. Vaatamata viimaste aastate kiirele majanduskasvule ei ole Eestis suudetud tagada euroopalikul tasemel arstiabi. Seda põhjusel, et praegune tervishoiu rahastamine pole võimaldanud meie tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust ning kvaliteetset teenust. Tervishoiukulude osakaal SKT-st on meil EL-i madalaim, palju noori arste-õdesid on lahkunud parema palga otsingul välismaale. Pinged on kuhjunud nii suureks, et meditsiinitöötajad kaalusid oma nõudmiste täitmise ainsa võimalusena streiki. Tänapäeva arstiabi hõlmab nii moodsat tehnikat kui ka kvalifitseeritud asjatundjaid. Kui arstid lahkuvad, kannatavad eelkõige haiged. Kui tervishoiu korralduses ja rahastamises midagi ei muutu, pole võimalik tagada inimestele rahuldaval tasemel arstiabi. Esmalt on see andnud tunda maal, kus ei suudeta ettenähtud kohti täita. Perearstipraksise alustamisega on kaasnenud palju kulutusi, ainuüksi umbes kümneaastaseks õppeks võetud laen paneb arsti mõtlema, kas ta maal töötades suudab selle tagasi maksta. Miks võtta isiklikke riske, kui mujal on võimalik töötada selleta? Tervishoiu rahapuudust leevendaks riiklikult kinnitatud haiglavõrgu valmisoleku tagamise kulude katmine riigieelarvest. See tasakaalustaks ka nende raviasutuste kulud, kes praegu tegutsevad ühtse hinnakirja alusel ja osutavad üksnes plaanilist ja erakorralist arstiabi. Perearstisüsteemi aga tuleks muuta nii, et arst saaks suurema osa tööajast pühendada arstlikku kvalifikatsiooni nõudvale ehk ravidiagnostilisele tööle. Üks on kindel, EL-i keskmisele tasemele vastavat arstiabi ei ole Eestis võimalik tagada ligi kolm korda väiksema rahasummaga ühe elaniku kohta. Ja ainult haigekassa rahaga pole see ammugi võimalik, nendib dr Mardna. Usutavasti on võimalik ka luua arstidele mitmesuguseid täiendavaid soodustusi, mis aitaksid neid Eestis hoida. Näiteks pärast kindlaksmääratud aja töötamist Eestis võiks õppelaenu kustutada riigieelarvest, maapiirkonnas tasuks mõelda eluaseme soetamise sissemaksu hüvitamisele, kohustusliku täiendkoolituse (60 tundi aastas) kulud võiks tulumaksust maha arvata jms. Üks asi on arstid, teine tehnika. Teadagi on see kallis, kuid mõnigi kord minnakse tehnika soetamisega liiale. Nn aparaatidega võidurelvastumise on tinginud valitsuse kinnitatud hinnakiri, milles kõrgtehnoloogiliste aparaatidega tehtavate toimingute hinnad on kujundatud kasumit teenima. Maailma Arstide Liit on arvamusel, et rahvastiku tervise seisundi üldine parandamine üksnes meditsiini arengu toel on möödanik. Jõuamegi mõtte juurde, et inimese tervis sõltub paljuski tema sotsiaalsest seisundist ja elustiilist. Pikaajalisi kroonilisi ja raskekujulisi haigusi aga saab üldjuhul ennetada järjepideva profülaktilise tööga ning korrapärase tervisekontrolliga. Siin on arvestatud nii riigi kui patsiendi huvidega — on ju riik huvitatud tervest pikaealisest töötegijast ja iga inimene täisväärtuslikust õnnelikust elust. * * * Dr Peeter Mardna puudutas ka asjaolu, et haiglate nn karbikulud on liialt suur koorem haigekassa eelarvele. Aga seoses sellega jättis dr Mardna targu nimetamata, et tema ise oligi sel ajal valitsuse nõustaja meditsiini alal Mart Siimanni koonderakondliku valitsuse ajal, kui nood kurikuulsad karbikulud haigekassa eelarve kanda lükati. Ning rahandusminister oli siis Mart Opman. Ent kas te olete kuskil näinud-kuulnud, et kaks pada teineteist kiruksid? |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||