|
||||
Nr 5 (802) Neljapäev, 1. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Kodus istutakse kainetenagi Sellest on nüüdseks juba rohkem kui kuuskümmend aastat, kui elus esimest korda tõelist teatrietendust näha sain, kutselise teatri (Pärnu Endla) väljasõiduetendust. Mu raamatu- ja teatrihuvilised vanemad võtsid ka minu, vanima poja, 6- aastase poisipõnni isa jalgratta “pulga peal” kaasa. Mäherduse etendusega (autor, lavastaja) just Eidapere vanas pritsimaja saalis toona, kas 1947. või 1948. aastal tegu oli, ma ei mäleta enam. Aga senini on aju allkäärudes säilinud mingi jäljeke tollest imelise lummuse, maagia ja laval toimunu jälgimise helgest tundest. Tagasiteel kodutallu Haakla külla arutasid ema-isa pritsimaja laval nähtut. Ilmselt olid nad tükis esinenud Endla näitlejaid varemgi laval mängimas näinud ja see kajastus nende omavahelistes hinnangutes ja lausungites. Kindlasti on mul aga veel meeles, et sel õhtul oli Eidapere pritsimajas avatud ka puhvet, kus paljud mehepojad portveini või lausa valge viinaga pärast Endla näitemängu lõppemist, enne tantsupõrandale minekut tüdrukutekrabamise julgust üles turgutasid. Too, vaata et paari inimpõlve tagune hägune, aga senini kustumata teatrimälestus on kogu mu elu kujundanud mu ettekujutust või ka suhtumist Eidaperesse kui kultuurikeskusesse või vähemasti kultuurikülasse. Nüüd on selles ligi (koos lähiümbruskonna külade asukatega) 700 inimesega suurküla või aleviku, oma põhikooli, raudteejaama, lasteaia, arstipunkti, eakate päevakeskuse, õpilaskodu, mitme mainimisväärselt eduka loomakasvatus- ja põllumajandi, puiduettevõtte ning, mis mu meelest kõige tähtsam, avara nüüdisaegse kultuurimajaga asulas endistega võrreldes lausa ideaalsed võimalused taidluskultuuri edendamiseks. Ning seda mõistagi ka tehakse, ning üpris usinasti. Vabal ajal on ärksamatel ning eneseteostusvajadusega inimestel võimalik koos mõtte- ja harrastuskaaslastega arendada oma maalimisoskusi (olen Eidaperes mitmel kenasti kujundatud sügisesel väljanäitusel imetlenud kohapeal maalitud portselani, klaasi, siidi jm), harjutada (rahva)tantsu, lüüa kaasa kapellis jne. Vägagi sisukaks on aastatepikku kujunenud kultuurimaja ruumes töötavas ning silmapaistvalt energilise Maimu Haasma juhitavas päevakeskuses tehtav. Avaras kultuurimajas (valminud just Kehtna vallavalitsusele üsnagi riskitiinel rubla minemise ja krooni tulemise ajal) leidub ruumi ka raamatukogule, mille toimekas-mainekas juhataja Anne Idvand on oma töö järjekindluse ja tuumakusega hiljuti pälvinud väärilist tunnustust kaugel väljaspool koduvaldagi. Raamatukogus on soovijate kasutada mõistagi internet, paljundustehnika, videomagnetofon... Muusikasõber võib kuulata nii uuemaid kui ka vanu (lemmik)palu, kultuurihuviline aga osaleda aeg-ajalt korraldatavate nn väikese saali hubastel üritustel — koosrääkimistel ja koosmõtlemistel. Nädalalehe Videvik peatoimetajana söandan loota, et ka eakate nädalaleht pääseb edaspidi nende vääriliste väljaannete hulka, mis ületavad Anne Idvandi nõudlikkusekünnise ning jõuavad regulaarselt raamatukogus keskealise ja eakama eidaperelase käepärast oleva lugemisvara hulka. Valdavas enamikus maaraamatukogudes on ju Videvik kui mitte just aukohal, siis kõrvaletõrjutute hulgas ka kindlasti mitte. ...Teatritegemisigi (ma mõtlen taidlusteatrit) on Eidaperes mitmel moel seniajani. Mullu suvel andis Eidaperest võrsunud esirespublikaan, tema enda arvates parempoolsete väärtuste esikaitsja Eestis Taavi Veskimägi üpriski menuka “traktorietenduse”. Oma mõranenud (või kogunisti murtud luuga) jalal kepi najal luugates seletas noormees mitmel-setmel korral ka teleriekraanidelt, et tema käinud traktoriga metsas justkui jahiulukite eest hoolt kandmas (suveajal!), aga tegelikult kihutas ta oma ARK-s formaalselt küll traktorina arvele võetud, aga võimsa mootoriga noorukikardiga (ATV-ga) poisikeseliku uljuse ülekeemise tõttu võsas vastu kivi haledasti kummuli. Mõni aeg tagasi mängiti Eidaperes kohalike tegelastega maha ka esialgu viimaseks jäänud taidlusteatri etendus, mille kohalike jõududega edukalt lavastas Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanu. Aga sellest millalgi hiljem. Üht luban endale siin siiski veel märkida: taidlusetenduste, -kontsertide ja profiartistide kontsertide eripäraks näikse ka Eidaperes olevat vähene publikuhuvi. Ei võeta vaevaks kodunt paarisadat sammugi välja astuda, et Heidy Tammet või Vello Orumetsa kuulama minna. Ning muidugimõista pole seesuguse kultuurihuvide puudumise peapõhjus Eidapere inimeste ülemäärane napsitamine, nagu 7. detsembri ja 4. jaanuari Videvikus ekslikult esmapilgul oletasin, vaid inimeste üks õigusi: istuda muudkui tühipäi kodus teleri ees, kui koduvallas või koduküla kultuurimajas parimate kavatsustega pakutav neile mitte kuidagi korda ei lähe. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||