|
||||
Nr 5 (802) Neljapäev, 1. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Hiiumaa ajalehed avaldasid paar-kolm aastat tagasi Endel Saare järjejutu Sõruotsa küladest. Nüüd on “Sõruots – Hiiumaa lõunarand” kõvade kaante vahel ka laiema lugejaskonnani jõudnud. Raamatu I osa ilmus möödunud aastal, II osa sai valmis äsja, kolmandat autor alles kirjutab. Väidetakse, et mälestused (nende avaldamine) on moes. Samuti näikse moes olevat ka kodu-uurimuslike kirjutiste üllitamine, oma juurte otsimine, kui moodsat kõnepruuki kasutada. Päris kindlasti annavad kõik kunagi elanud inimeste, tehtud tööde, tavade ja tõekspidamiste lood kokku terviklikuma, olemuslikuma ja sisukama ajaloopildi kui lahingute ning väejuhtide vägitegude kirjeldused. Rahva ajalugu ei ole ju sõdade lugu, vaid ennekõike igapäevase elamise ja töö lugu. Igal raamatul on oma saatus ja oma lugeja. Isegi siis, kui ühe väikese koha lugu võõrale suurt lugemishuvi ei paku, isegi siis on kodu-uurijate tööl tähtsus tulevaste põlvede ja tulevaste ajaloolaste tarvis. Nõnda on “Sõruots – Hiiumaa lõunarand” oluline küll siin ja praegu, kuid usutavasti veelgi olulisem kaugemas tulevikus. Autor alustab Hiiumaalt pärit väliseesti kirjaniku Asta Willmanni luuleridadega “sii meite maa nat timbusai – ta nenda pitk kut on ta lai, äi pole muud, kui vaada ede, et eere peelt sap’ kuku vede!”. Selle timbusaia põhjatipp on Tahkuna, idas Sarve poolsaar ja Heltermaa, läänes Ristna nina. Lõunarannas, Emmaste vallas too Sõruots ongi. Sõru esmamainimisest möödus 13. mail 2004. aastal 750 aastat. Too tähtpäev ajakirjanik Endel Saare Sõruotsa-loo ajendiks saigi, siis kutsunud kohaliku muuseumi perenaine Milvi Vanatoa teda enda jutule, et suurt juubelit väärikalt tähistada. Sõruotsa ajalugu oli põhjalikult jälgitud, perede viisi olid muuseumis kirjas isegi 1944. aastal Rootsi põgenenud inimesed ja nende edasine saatus. Em- mastest pärit mereajaloolane Bruno Pao uuris Sõruotsa merenduse ajalugu. Endel Saar on tutvunud põhjalikult ajaloolase, nimeka Hiiumaa-uurija Leo Tiigi töödega, teiste kodusaart käsitlevate allikate ning arhiivimaterjalidega. Tulemuseks on põhjalik ülevaade kaugest minevikust meie päevini. Endel Saare kiituseks peab ütlema, et ta on kogu 750-aastase või pikemagi ajaloo läbi töötanud. 1. oktoobril 1228 mainitakse Saare piiskopkonna valdustes ka insula desertat (tühi saar) Dageida. Hiiumaa (Dageida, Dagö) jaotati nõnda, et suurem osa saarest kuulus piiskopile, ida- ja põhjaosa jäi Saksa ordu valitseda. Sõruotsa külad Sõru, Hindu, Tohvri, Pärna, Lepiku, Viiri, Reheselja ja Sepaste on autoril läbi käidud, fotod ja meenutused toovad lugejaini nende külade loo ja seal sündinute-kasvanute saatuse. Tegelasi, kellest juttu tehakse, on väga palju, natuke liigagi palju. Seda enam, et tavalise inimese tavaline lugu võõrale (aga enamik raamatu lugejaist ei ole sõrulased) erilist pinget ei paku, vähemasti siis, kui see on kirja pandud kuivas protokollistiilis, inimene, tema iseloom ja olemus põnevalt välja ei tule. Et keegi oli tubli raamatupidaja või põllutööline, kalur, õpetaja või aednik, see üksi teda lugejale lähedaseks ei tee. Lisaks huvitavatele vähetuntud seikadele (“Kuidas “varastati” kalamehi”, “Plahvatused Tohvril ja Sõrul”, “Abipalvega Rootsi kuninga juurde” jmt) on rohkesti ka vähem huvitavaid peatükke küll kolhooside tegemise ajast, küll külaelust üldse. Kindlasti oli lugemismulje hoopis teine siis, kui kirjutatu avaldati osade kaupa ajalehes. Ajalehes ilmunu on midagi muud kui raamat. Paraku, kirjutiste raamatuks tegemise töö on sedakorda poolikuks jäänud. Rohkesti on tarbetuid kordusi, uuesti ja üle rääkimisi, ka vastuseta küsimusi. Kas või vallakirjutaja Breveri kottiajamise lugu. On ju korduvalt Brevereid kiidetud. Siis äkki lahvatab rahva umbusaldus ja vägivald. Kummatigi jääb jutt katki, lugeja küsimus, miks head inimest enam ei sallitud, põhjusega või mitte, jääb vastuseta. Toimetajatöö, tihendamine, täpsustamine, vajadusel ebaselgustele osutamine on jäänud tegemata. Tuliselt kahju on veel ühest tegemata tööst — sisukorra ja nimeregistri puudumisest nimelt. Vähemalt Hiiumaa kohanimed võinuks küll registrisse koondada. Hiiumaa on küll väikene maa, aga päris võõrale lähevad need külade ja valdade, randade ja niitude nimed, asukohad, vahemaad, teed ja rajad lootusetult segi ning seepärast vajaks selline raamat täpset maakaarti ja skeeme, mis lugejal autoriga koos kõndimise lihtsamaks teeksid. Et “Sõruotsa” kolmas osa on alles kirjutaja laual, saab mõndagi ka tagasiulatuvalt muuta. Hea asi saab sel kombel kindlasti paremaks. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||