|
||||
Nr 5 (802) Neljapäev, 1. veebruar 2007 |
||||
Arhiiv |
Oma mättal
Kui ametnikud pensioniasju arutavad, käib jutt ikka keskmisest. Kõike hinnatakse, kõike mõõdetakse keskmise kaaludel. Ka inimesi ja elu. Milline too keskmine tegelikult on? On seda üldse olemas? Avame uue rubriigi “Oma mättal”. Loodame, et olete kõik varmad meile kirjutama. Otsime üheskoos vastuse küsimusele, kas keskmine mina on olemas. Või oleme siiski igaüks ise nägu, oma murede ja rõõmudega? Joonistame üheskoos tavalise pensionäri elupildi, ehk saab see kõnekam ja huvitavam kui kõik need sotsioloogide ja statistikute loodud kuvandid, mis kujutavad eakat sokke kuduva, pitsi heegeldava ja tantsuringis tatsuva rõõmsameelse vanamemme või taadina. Küllap mõnigi oleks valmis meile oma elust kirjutama, kuid ei taha väga isiklikke ja helli asju ilmarahva ette tuua. Võib kasutada ka varjunime, kuid oma tegelik nimi ja aadress tuleb siiski lisada toimetusele teadmiseks. Ootame kirju elust enesest! Mäletan, kuidas me sõbrannadega noorena naeru lõkerdasime. Mul oli kerge tantsujalg ja laulukooris käisin ma ka. Inimeste hulgas olla ja tegutseda on mulle alati meeldinud. Küllap see elukutsevalikutki kallutas. Mõnda aega olin õpetaja, hiljem sattusin teise töö peale, aga ikka inimeste hulgas, keset elu. Oli palju komandeeringuid, tuli lahendada põnevaid ülesandeid. Huvitav oli. Nüüd imestan küll, kust ma selle jõu ja energia võtsin, õppisin ju ülikooli kaugõppeski. Eks noor inimene jaksab palju! Vanem poeg oli viiene, kui kurg talle õe ja venna tõi. Elasime tookord liftita maja V korrusel. Siiani mäletan neid hommikusi lastesõimesse minekuid ja õhtusi tulekuid. Eks katsuge vanker kahe lapsega üles rükkida! Või tassid tited enne ja siis vankri — kui see veel alles on. Mehe amet oli selline, et tema oli rohkem komandeeringus kui kodus. Ema ja isa elasid Eestimaa teises otsas. Tööl oli meil põhiliselt meespere, kes kuidagi aru ei saanud, miks mina asutuse pidudel ei tralli või mõnel veiniõhtul ei osale. Otsene ülemus oli vanapoiss, keda huvitas vaid ametiredeli kõrgem pulk. Sellele ronimiseks piitsutas ta alluvaid, olgu neil lapsed kodus või mitte. Pensionile jäin kohe, kui aeg täis sai. Selleks ajaks olin juba vanaema. Sokke-kindaid ja memme hoolt tahavad kõik kaheksa poissi ja tüdrukut. Tolle aja seadustega nõutud 25 tööaastat oli täis, pension palgast napp neljandik väiksem. Elul polnud häda. Ei teadnud me uut aega ja uusi seadusi oodata. Kuid need tulid. Korraga oli mu pension miinimumilähedane. Otsisin siit ja sealt töövõimalusi. Vahepeal olin uuringufirmas küsitleja. Mida me kõik ei küsinud — küll eelistatavate pesupulbrite, küll supikontsentraatide, küll limonaadide või poliitikute kohta. Omamoodi oli see ju huvitav amet, kuid ankeetide eest maksti vähem, kui kontsaplekkidele kulus. Aegapidi muutusid aga inimesed umbusklikuks ja tõrjuvaks, majauksed on kõik lukustatud. Nii see töö jäi. Kahe pensioniga oleme ots-otsaga toime tulnud. Kolmetoalise korteri vahetasime väiksema vastu juba ammu. Kahjuks. Paarsada krooni kuus saab sellega kokku hoida, aga lapselastele “asemeruumi” ei ole. Kitsas on. Mõne aja eest jäi mu abikaasa nõnda kehvaks, et sammhaaval veel liigub. Nüüd käime tohtrite vahet, küll uuringutel, küll protseduuridel. Ühissõidukiga tema enam sõita ei saa. Taksoga sinna, taksoga tagasi, üks ots 150 krooni. Kord-paar nädalas. Eks me hädaolukorra tarvis püüdsime varem midagi kõrvale panna, kuid kulub see sendike ikka imekiiresti. Ei noh, ega vanainimene uut rõivast ei vaja, süüa võib ju ka kokkuhoidlikult, putru-piima. Aga vahel tuleb must meeleheide peale. Küll tahaks midagi head süüa, kas või šokolaadikommigi. Ja südamest naerda ning millegi üle rõõmu tunda tahaks ka. Mariann |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||