|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Kui ühele naistöötajale Tartu maantee äärses bensiinijaamas n-ö külakostiks või tänutäheks nobeda teenindamise eest ulatasin eelmise nädala Videviku (18.01), milles minister Jaak Aab vaeb ülima kannatlikkuse ja sallivusega siinkirjutajale antud pikemas intervjuus arstide streigiähvardustega kaasnevaid asjaolusid, puhkes kena keskealine naine peaaegu et nutma: “Ah et muudkui raha tahavad saada! Mina ei annaks enamikule neist mitte paljast sentigi juurde!” — “Miks siis? Millega nad on teid niiviisi ära pahandanud?” pärisin. — “Ma oleksin jõulude eel nende kätte peaaegu ära surnud. Olin ohtlikult kaua koomas, ja päevade kaupa ei tulnud mind mitte ükski arst palatisse vaatamagi!” “Missuguses haiglas see oli? “See oli paljukiidetud keskhaiglas. Mul oli tekkinud ootamatu sisemine verejooks ja mind oleks seal äärepealt täiesti külmaks lastud minna — mitmel päeval polnud mu raviarstist midagi teada-kuulda, minu elu ei läinud justkui mitte kellelegi korda! Ja nüüd — antagu aga neile küll 40, küll 25 protsenti palka juurde!” Elus tuleb kõiksugu juhtumisi ette, kostsin taadiliku rahulikkusega. “Teie vähemasti jäite ikkagi ellu. Aga minu 3-aastane õde on maetud Lelle surnuaiale arsti pealiskaudse või hoolimatu suhtumise pärast tema haigusesse.” ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||