|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Olen Videviku kirjasaatjana senini pärast valdade sotsiaalnõunikega kohtumist kirjutanud rohkem maainimeste toimetuleku raskustest ja küla mureprobleemidest. Hiljuti aga kohtusin mehega, kes on talupidamises edukas olnud. Käisin külas Kaiu-mail Raplamaal lihaveisekasvatustalu Karitsu Rantšo juhatuse esimehel Leino Vessartil. Ta on küll pensionieas, kuid juhib edukalt Eesti suurimat lihaveiste kasvatuse talu. Rantšos on 272 lihaveist. Leino on ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimees. Kuidas jõukus tallu tuli? Eks selleks on tulnud teha kõvasti tööd, olla riskijulge ja ettevõtlik. Rantšo arenemist on soodustanud ka suur nõudmine jogurti ja kohupiima järele 90-ndate keskel. Alustasime 1994. a Karitsu õppetalu nime all lihaveisekasvatustaluna. Vahepeal pidasime ka lüpsikarja ja valmistasime jogurtit ja kohupiima, mida müüsime isegi Tallinnas Stockmanni kaubamajas. Kui aga nõudmised kohupiima ja jogurti valmistamisele karmistusid, ei suutnud me võistelda suuremate tootjatega ja lõpetasime piimakarjaga. 1995. a ostsime Soomest neli limusiini lihaveisetõu pulli, nii et olime selle lihaveisetõu esimesed maaletoojad Eestis. Praegu suurendame pikkamisi lihaveisekarja ja tahaks jõuda 400–500 lihaveise kasvatamiseni. Rantšo kasutada on 749 ha maad, mis on enamikus rendimaa. Hooldame ka Matsalu looduskaitsealal 144 ha Kasari luhta. Kasutame seda nii karja- kui ka heinamaana, pealegi makstakse looduskaitseala hooldamise eest suuremat eurotoetust kui tavalise heinamaa eest. Lihaveiste turustamisega tänu Rakvere Lihakombinaadiga sõlmitud lepingule praegu probleeme ei ole. Eurovolinik Günther von Verheugen on ütelnud, et viie lehmaga väiketalud on Euroopas määratud hääbumisele. Kuidas on Eestis olukord väiketalupidamisega? Eesti väiketalud on kadunud või kadumas. Sellest on kahju. Väiketalud oleksid külaelule väga vajalikud. Kuid agressiivses turumajanduses väiketalud ellu jääda ei suuda. Mart Laari esimese valitsuse poliitikud rääkisid küll palju Eesti talude taastamisest, selleks aga ei teinud nad midagi, hoopis müüdi ühistud eraisikutele ja need surid välja, uusi ühistuid teha ei suudetud. Praegu hinnatakse talusid ainult nende majandusliku võimsuse ja tootmisest saadava raha järgi. Kui aga oleksime talusid vaadanud inimeste ja pere heaolu seisukohalt, oleks pidanud väiketalud säilitama. Talu on kõige parem koht, kus inimene saaks hästi kasvada, kõlbeliselt areneda ja kus ta õpiks tööd tegema. Nii et maaelu viivad edasi ainult suurtalud? Jah. Kuid ka suurtaludel on omad probleemid. Kui talunik või osaühing suurfarmi valmis ehitab, kas ta siis ise paremini elama hakkab? Ei hakka. Suurtootmine ja selle laiendamine nõuab pidevaid investeeringuid. Raha investeeringuteks tuleb põllumajandusest aga vähe. Põllumajanduses rikkaks saada pole võimalik, inimväärselt ära elada aga küll. Ent piimatootmises on suurfarmid praegu ainuvõimalikud. Lihaveiseid võib aga kasvatada ka hobitaludes. Turustamisega tänu lepingule Rakvere Lihakombinaadiga praegu raskusi pole. Lepingu järgi peab Eesti Lihaveisekasvatajate Selts kombinaadile müüma 40 lihaveist kuus. Kas Euroopa Liitu astumine oli põllumehe seisukohalt ainuõige samm? Euroliitu astumine oli põllumehe jaoks ainuõige samm. Euroliit annab maale toetustega raha juurde. Euroliitu astuda oli põllumajanduse jaoks viimane aeg. Kui meie poleks EL-i astunud, oleksid külad hoopis tühjaks jäänud. Muidugi on kahju, et andsime osa iseseisvusest ära ja osa tootmisest on läinud välismaalaste kätte. Olen näinud kahel korral küla tühjenemist. Esimesel korral 1949. aastal ja teist korda taasiseseisvumise alguses. Ehk on nüüd külade tühjenemine peatunud. Mis on külaelus möödunud aastal rõõmustavat olnud? Tööpuudus külas on peaaegu lõppenud. Kes ikka tööd teha tahab, see ka tööd leiab. JUHAN MÄRJAMA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||