|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Ei ole saladus, et mõnes kodus on eakad inimesed lähedaste terrori all nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid olukordi peavad lahendama sotsiaaltöötajad. Haapsalu Sotsiaalmaja ja Lääne Ohvriabikeskus korraldasid koolituse neile, kes oma töö tõttu või ka eraelus puutuvad kokku eakate inimeste muredega. Kokku tuli 40 osavõtjat nii Haapsalust kui ka Läänemaa valdadest. Põhilised küsimused, mida arutati, olid väärkohtlemise vormid, kuidas neid ära tunda, kuidas käituda ja millist abi vajavad väärkoheldud eakad. Samuti arutati eakate abistamise võimalusi ja seadusandlust. Selgus mõndagi üllatavat. Näiteks paljud vanainimesed, keda kodus halvasti koheldakse, ei soovi (või ei julge) sellest teatada. Pigem kannatavad vägivalda, kui seda avalikustada tahavad. Teisalt igatsevad just paljud vanainimesed hooldekodusse. Kõige hullem on muidugi füüsiline vägivald. Näiteks tööjõus mees, kes tööl ei käi (kuigi hea ehitusmehena seda teha saaks), elab ema pensionist. Et ema käest joomiseks raha saada, läheb emale rusikatega kallale. Paljud sellised emad vaikivad. Ei taha oma last süüdistada ja häbenevad, et pole oma järeltulijat osanud õigesti kasvatada. Kardetakse ka hullemat vägivalda või koguni tapmist. Näiteks toodi haiglasse kaheksakümneaastane naine, kel üle keha põletushaavad. Ta ei rääkinud juhtunust midagi ja palus ka haigla personalil sellest vaikida. Nii haige enda kui ka pereliikmete palvel ei teatatud asjast politseisse. Lugu lahenes. Voodihaige naine paranes ja tema enda ning koduste palvel paigutati ta hooldekodusse, mille eest maksavad pereliikmed. Sellest on möödunud paar aastat. Eakas vanaproua on oma eluga väga rahul. On ka vastupidine näide. Vanahärra tahtis haiglast tingimata koju. Ta sai enese hooldamisega piisavalt hakkama. Mees igatses koju, pealegi ei olnud haigekassa enam nõus ravi pikendama — patsient oli saanud teovõimeliseks. Kui kojuminek oli juba kindel, tuli arstile ootamatusena tütre ja väimehe hoiak. Nad sõimasid kõigepealt raviarsti läbi. Seejärel teatas väimees, et on tutvuste kaudu saanud koha teise haiglasse. Pereliikmed ise haiget vaatama ei tulnudki ja otsuse pidi teatavaks tegema raviarst. Seda kuuldes hakkas patsient nutma, kuid parata polnud midagi. Järgmises haiglas sai ta koha suurde palatisse, koos surijate ja hooldust vajavate haigetega. Ja nii ei saanudki vanainimene koju, on praegugi haiglas ning jälle voodihaige. Paneb küsima, kas need noored inimesed ei mõtle enda vananemise peale. Koolitust aitasid läbi viia ja pidasid loenguid Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juhatuse liige Annely Soots, TÜ sotsiaaltöö magistrant Maarika Tisler, Lõuna-Eesti juhtumikorraldaja psüühikahäiretega isikutele Anne Vint ja Lääne Politseiprefektuuri töötajad. Igas maakonnas tegutseb ohvriabikeskus. Suuremais neist, näiteks Harju- ja Tartumaal töötab kaks inimest, Läänemaal üks peaspetsialist Serli Küünarpuu. 2005. aastal alustanud ohvriabi keskus püüab abistada ka õnnetusse sattunud inimesi. On tasuta psühholoogiline nõustamine, karjäärinõustamine, noorteinfo, suhtlemistreeningud jpm. Sellise ettevõtmise vajalikkust näitab seegi, et igal kuul pöördub sinna 10–15 inimest väga erinevate probleemidega. Tahetakse nii juriidilist kui ka psühholoogilist nõuannet. Kogu nõustamine on tasuta. ÜLO SAIN |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||