|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Nüüd teame, et alates 1. aprillist on arstide miinimumpalk 16 600 krooni kuus, normkoormusega töötava õe palk 9072 ja hooldustöötaja miinimumpalk 4872 krooni kuus. Kas need arvud jäävad kehtima, see selgub täna (neljapäeval), mil Haiglate Liit teeb teatavaks oma seisukoha. Niisiis: haigekassa mullu pakutud 12-protsendilise palgatõusu asemel saavutasid tervishoiutöötajad (vastasel korral streikida ähvardades) enam kui 30-protsendilise palgatõusu. Kuidas tervishoiutöötajate läbirääkimised riikliku lepitaja juures, eelkõige siiski sammhaaval nii- ja teistsuguseid arvutusi tegeva haigekassaga (nõukogu esimees sotsiaalminister Jaak Aab) kulgesid, seda võisid huvilised jälgida ajakirjanduse vahendusel. Paljud elasid vaidlustele ja arutlustele kaasa, mõned isegi nii elavalt, et nende närvid andsid järele. Tean seda toimetusse helistanute kaudu, kelle ainus soov oli, et telefoni vastu võtnu nende muljed ära kuulaks. Ja ka ettepanekud: miks kulutatakse nii palju raha aidsi haigestunute raviks, kes ju ise oma haiguses süüdi; miks ei võiks iga inimene kasutada tema “osakuks” olevat haigekassa raha ja kui seda vajadusel rohkem kulub, siis ise juurde maksta, jne, jne. Mis aga nende läbirääkimiste jälgijale muljet avaldas, oli arstide konkreetne asjaajamine. Arstid on harjunud otsustama. Need otsused ei saa olla laialivalguvad, nagu näiteks ühe tervisepoliitika konverentsi otsus valida investeeringute valdkondadeks “sotsiaalse sidususe suurendamine ja ebavõrdsuse vähendamine tervises”, “vajadustest lähtuva, õiglase ja efektiivse tervishoiusüsteemi arendamine” või et kiirete muutuste võimalus olevat “juhinduda ühisest vastutusest”, “tehes otsused inimkeskseks”, või rahustav väide, et kõik kõnesolevad teemad on kõikide Riigikogus esindatud “erakondade programmides esile tõstetud kui prioriteetsed teemad”. Mis nendest “prioriteetsetest teemadest” on pärast valimisi saanud, selle üle ei arutletud. Vahel paistab küll, et uued “prioriteedid” uute valimiste eel. Arstide otsused põhinevad aga nende teadmistel ja kogemustel, vahel küll ka intuitsioonil, ning nende otsuste tagajärg on niisama konkreetne ja üheselt mõõdetav. Arst on suuteline meile vana ja väsinu asemele isegi uuema südame panema. Nii suutsid nad juba terve aasta kestnud palgaläbirääkimistes ka kivist (kui haigekassat sellega võrrelda) vee välja pigistada. Enne seda aga lõpuks palganõudmised valitsuseni ning Riigikogu menetlusse viia. Kõike seda tehti riikliku lepitaja juures ning kindlaks ajaks määratud streigiähvarduse taustal, nagu ei oleks teine pool saanud muidu juhinduda “ühisest vastutusest”. Nagu öeldud, otsustatakse tervishoiutöötajate miinimumpalkade tõusumäär siiski täna. Pole põrmugi välistatud, et vastasel korral tuleb meil nende streik välja kannatada. Mis saab tervishoiutöötajaid rahuldava miinimumpalga kehtestamisel edasi? Kas nüüdsest lahkub Eestist vähem arste ja õdesid neisse Euroopa Liidu maadesse, kus on ikkagi paremad palgad? Tõepoolest, palgatõus ei tee neid veel sunnismaisteks. Küll aga väärtustab Eestis alla 7600 krooni teenivate inimeste (neid olevat pool kõigist töötegijatest) palgast keskmiselt kaks korda kõrgem palk nii arsti ametit kui ka selle ameti värskelt omandanut. Ilmselt ei kiirusta ka kõik noored arstid parematele jahimaadele, vaid proovivad (kõigepealt) sisse elada kodumaa tööturul. Sobivaid pakkumisi peaks neile jätkuma. Oleme siis nii kaugel, et tavaline ehitusmees teenib arstist vähem ja õest rohkem. Asi seegi? ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||