|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Nagu kõik senised Eesti Pensionäride Ühenduse ja Pensionäride Liidu ettepanekud valitsusele ja erakondadele pensionisüsteemi muutmiseks, nii jäi vastuseta ka viimane, 18. detsembril esitatu. Siiski on ajakirjanduses olnud mõned avaldused, sealhulgas valimiseelses lubamiskampaanias tehtud “avastus”, et iga kolmas valija on pensionär ja ka neile olevat vaja midagi lubada. Lubatakse aga 2011. aastaks küll 5000, küll 6000, küll 8000 krooni “riiklikku” pensioni kuus. Mida on mõeldud “riikliku” all ja mismoodi seda määratakse-arvutatakse, ei ole teada. Ägeda majanduskasvu lummuses, mida iga erakond esitab just oma tegevuse tulemina, lubatakse Eestile helgeimast helgemat tulevikku Euroopa parimate hulgas. Et kõik sellega seonduv nõuab ka Euroopa Sotsiaalharta nõuete täitmist, ei ole suures lubamistuhinas kellelegi meelde tulnud. Sotsiaalharta pensionäride elutaset käsitlevaid artikleid Eestis aktsepteerida ei ole kavatsetud, rääkimata ajakohase pensionide indekseerimise süsteemi väljatöötamisest. Vaatamata nõudmistele lõpetada väärtegu tänaste pensionäride suhtes (ehk II pensionisamba rahastamine I samba arvelt), on mõned eriti tublid ja tegusad poliitikud arvanud sellise teo eriti pensionärisõbralikuks. Nimelt on sotsiaalminister Jaak Aab esitanud nüüdseks 5,5 miljardi krooniseks kasvanud pensionireservi kui kompensatsiooni II sambasse äravõetu asemele. Eilsetelt ja tänastelt pensionäridelt äravõetu tuleks arvata mitte reservi, vaid neile ka tagasi anda. Keskmiselt on sellesse reservi võetud igalt pensionärilt 18 600 krooni, tagasi anda ei kavatse seda keegi. Vähe sellest! 2007. a võetakse II samba rahastamiseks ära veel rohkem kui 2 miljardit, milleks keskmine pensionär panustab igal kuul 800 krooni. Kes soovib täpsustada omaenda “panust”, jagagu saadav pension viiega. Saadud arv ongi see viies osa, millest ta jääb ilma ja toetab Jaak Aabi, Taavi Veskimäe jt II sammast. Arvestades nende kõrgemat palka (tubli töö eest!), kaob nende II sambasse teie panusele lisaks ka naabrite oma. Ei hakka siin lahkama kõiki II samba probleeme — paljudele jääb pension ja II samba tulu saavutamata, ka võimalikud devalvatsioonid, börsikrahhid ja inflatsioon teevad oma töö. Leidsin 17. jaanuari börsiteatest näiteks pensionifonde, mille aastatootlus kolme aasta keskmisena oli 2,0—2,3 %, viimase 12 kuu keskmine –0,95 %, –2,26 %, 0 % jne. Seda 4-protsendilise inflatsiooni puhul... Täielik mõttetus on aga rahastada sotsiaalmaksust pensionikindlustuseks laekuvast rahast nii I kui ka II sammast. See on sama hea kui jagada samast pajast suppi — neli lusikatäit tänasele pensionärile, üks pensionikandidaat Jaagule tagavaraks (ehk II sambasse). Kui Jaak jõuab näiteks 16 aasta pärast pensioniikka, saab ta küll oma neli lusikatäit, kuid jääb ilma viiendast, mis läheb järgmisele pensionieelikule, näiteks Taavile. Paja asemel on selleks ajaks suurem katel ja Jaagult ära võetav lusikatäis mitu korda suurem tema poolt varem kõrvalepandust ja Jaagu poolt saamata jääv osa I sambast umbes kaks korda suurem II sambasse varutust. Ka võib II samba supikesest selleks ajaks midagi maha loksuda (inflatsioon), kokku kuivada (devalvatsioon) või hoopis hapuks ja raisku minna (börsikrahhid). Praegu II sambasse kogutu ei kompenseeri tulevikus I samba arvelt järgmistele äravõetavat jne, jne. Võib muidugi loota, et börsilt midagi lisaks pudeneb, I samba viiendikust jäädakse aga reaalajas kindlasti ilma. Ka Jaagule peaksid pensioniea lähenedes asjad selgeks saama, omad vitsad õpetavad ju kõige paremini. Selleks ajaks on aga Jaak otsustamisrajalt maha võetud. On viimane aeg päästa olukord. Tuleb tunnistada tekitatud situatsiooni mõttetust ja pensionärivaenulikkust ning lõpetada I samba arvelt II samba rahastamine. II pensionisamba kasvatamine praegusel kujul ei arvesta meie majandusarengu eripära. II pensionisamba süsteem sobiks olukorda, kus keskmise palga ja inflatsiooni kasv on enam-vähem võrdsed, umbes 1–2 %, nagu Euroopa Liidu vanades riikides, mitte meie 12–20 % palgakasvu ja 3,5–4,5 % inflatsiooni juures. Asjaga kiirustati. Samuti on mõttetu minister Aabi jutt 5,5 miljardi kroonise reservi ja selle edasise kasvu vajalikkusest — selleks puhuks, kui “äkki midagi juhtub”. Mida siis ikka juhtuda saab ja milline on tänase miljardi väärtus 10–20 aasta pärast? Jätkates “äkki midagi juhtub”-loogikat, peaks ehk ka riigikogulastelt, ministritelt ja muudelt riigiametnikelt, kes saavad maksumaksja arvelt palka, reserveerima viiendiku äkilisteks tulevikujuhtudeks? Lugupeetavad valijad! Valik on teie, kuigi valiku teevad ikkagi need, kes saavad valitud. Nad teevad muidugi sellise valiku, mis neile sobib. Aare Kitsing,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||