|
||||
Nr 4 (801) Neljapäev, 25. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Sügisel peeti Põhja-Eesti Regionaalhaiglas sünnipäeva. Onkoloogiakeskus sai 60-aastaseks. See ajendaski vähiravila ülemarsti, Vähiliidu juhatuse esimehe Vahur Valvere jutule minekut. Vähktõbi ei ole uue aja mure. Kas varem seda haigust ei ravitudki? Kui räägime vähi ravist ja diagnostikast üldiselt, siis kasvajatele pöörati tähelepanu juba antiikajal ning ilmselt tunti mingil määral seda haigust ka enne meie ajaarvamist. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et tehti ka operatsioone. See oli 1945. aastal, kui Tallinnas avati esimesed onkoloogilised voodid (kui tohtrite keelt kasutada). Natuke hiljem tulid need ka Tartus. Põhitegevus algas siiski 1946. aastal. Nüüd on meil Hiiul oma haigla. Peakorpus valmis 1966. aastal, siis polikliinik ja radioloogiakorpus. Doktor Gavrilovi ja teiste tolle peaaegu et legendaarse põlvkonna tohtrite töö kulges peamiselt Wismari tänavas tolles väikeses majas, kus nüüd narkomaane ravitakse. Veel varem oldi eri paigus laiali, mõni voodi oli Tõnismäe haiglas, mõni Keskhaiglas. Selle ajaga on muidugi väga palju muutunud kogu maailmas ja ka meil siin. On muutunud n-ö vähi ideoloogia, selle haiguse mõistmine. Diagnostika on muutunud täpsemaks, on tulnud rida uusi raviviise. Lisaks tavalisele kirurgilisele ravile on teisedki võimalused. Kiiritusravi tuli 20. sajandi alguses pärast seda, kui avastati röntgenikiired. Keemiaravi sai alguse alles 1945.–1946. aastal, kui leiti, et mõnedel ründegaasidel on kasvajavastane toime, ning hakati välja töötama kasvajarakke hävitavaid tablette. Bioloogilist ravi hakati aktiivselt kasutama alles 80–90-ndatel aastatel. Vähktõbi on meedikute ammune tuttav, kas on selgeks saanud, mis seda põhjustab? Vähktõbi on jah tuntud kaua aega, kuid selle tekkimise tegelikke põhjusi on palju. On küsitud, kas vähk on päritav. Geneetilised muutused kanduvad tõesti sugulasliini pidi edasi ning umbes 10% vähkkasvajaist on sellised, mida on esinenud ka lähisugulastel. On küsitud ka seda, kas vähk on nakkushaigus. Sellele võib kindlalt vastata, et ei ole. HI-viirus on nakkuslik, kandub üle vere kaudu ja sugulisel teel, kuid isegi aidsihaigete kasvajad nakkuslikud ei ole. On olemas mõned viirused, mille teatud tüved võivad vähki tekitada. Emakakaela vähi vastane vaktsiingi on välja töötatud. Nüüd on ravimifirmad selle ka Eestisse toonud. Mõnede pea-, kaela- ja maksakasvajate puhul võib rääkida viiruslikust taustast, kuid haigestumiseks peab olema ka teatavaid keemilisi ja füüsikalisi tegureid. Vähil on palju tekkepõhjusi, kuid arenema hakkab ta siis, kui palju negatiivseid tegureid koos toimib ning organism on nõrgenenud, inimese vastupanuvõime on vähenenud. Igal inimesel on see lävi erineva kõrgusega, kuid pärilikust haigusest saame rääkida siiski ainult 5–10% juhtudest. Kas see tähendab, et miski oleneb inimesest endast isegi vähktõve puhul? See tähendab täpselt seda, et inimene saab ise enda heaks väga palju ära teha. Normaalne tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus, positiivne eluhoiak – see kõik aitab vähki vältida. Väga suur riskifaktor on ju suitsetamine. Mitte ainult kopsuvähi, vaid ka suuõõne-, söögitoru-, mao-, isegi rinnavähi puhul, seda saame kinnitada küll täie veendumusega. Arvatakse, et vähemalt kolmandiku vähijuhtudest võiksime tervislike eluviisidega ära hoida. Kas diagnostika ja ravivõimaluste paranemine tähendab, et vähidiagnoos ei ole veel jäädava lahkumise algus? Jah, varem oli tõesti nii, et vähidiagnoos oli fataalne teade, mis võrdus surmaotsusega. Varem või hiljem. Praegu me seda küll väita ei saa. Kui kasvaja avastatakse algstaadiumis, kui ta on veel hästi opereeritav, on võimalik ka täielik tervistumine. Näiteks nahavähi puhul on tervistumine 95 %, samuti rinnavähi esimese staadiumi korral. Eesti häda on see, et me avastame kasvajad liiga hilja, alles kolmandas-neljandas staadiumis. Siis ei ole vähk reeglina tõesti enam ravitav, aga ka siis saame inimese elu pikendada ja tema elukvaliteeti parandada. Millal aga kasvaja avastatakse, see oleneb nii inimesest endast kui ka meditsiinisüsteemist. Endast selles mõttes, et inimesed on väga kannatlikud. Nad lähevad arstile liiga hilja. Võib-olla ei tunta ka esimesi haigussümptomeid. Ehk on see natuke ka arstide viga, arstid ei ole inimesi piisavalt harinud, Vähiliit ka ei ole. Aga me oleme püüdnud viimastel aastatel seda lünka täita eriti Vähiliidu kaudu. Oleme teinud elanike informeerimiseks vähinädalaid, mais rinnavähi, oktoobris teiste kasvajaliikide kohta. Oleme propageerinud tervislikke eluviise ja õpetanud õigesti toituma. Natuke on selles suhtes asi paranenud. Inimesed ise peaksid aga vähimagi kahtluse korral perearsti poole pöörduma, kes vajadusel suunab onkoloogi konsultatsioonile kas Tallinna või Tartusse. Oluline on, et perearst oskaks hetke tabada. Võitlus vähi vastu on kahe poole — patsiendi ja meediku ühine võitlus. Kas vähk vanust küsib? Üldreeglina on vähk tõesti eakama inimese haigus. Vanuse kasvades hakkab organismis tekkima muutusi. Esialgu võivad need olla healoomulised ning hiljem lähevad üle pahaloomulisteks. Keskmise eluea tõusuga kasvab paratamatult ka haigestumise sagedus. Selles mõttes on vähk tõepoolest vanema ea haigus, kuid kahjuks peame siiski nentima, et puutumata ei jäta ta ka nooremaid inimesi. Lastel, kuni 15-aastastel, on omad, ainult neile iseloomulikud vähivormid. Halb on see, et Eesti riigil ei ole vähivastase võitluse poliitikat, sellist riiklikku vähiprogrammi, nagu on südameprogramm. Me oleme esitanud kolm varianti, aga rahapuudusele vihjates ei ole Riigikogu ja vabariigi valitsus neid ikkagi vastu võtnud. Praegu loodame, et meie ettepanekuid siiski arvestatakse ja riigieelarvest saame raha. Summa ei ole küll väga suur, jutt on olnud seitsmest miljonist, kõiki probleeme see ei lahenda, kuid teatav tugi vähivastases võitluses siiski on. Oli aeg, kus vähidiagnoosi ei julgetud haigele öeldagi. Nüüd lajatatakse kõik halastamatult välja. On see parem? Varem oli jah niimoodi, et haigusest teadsid kõik teised peale haige enda. Tema ainult aimas ja muretses. Nüüd on vastupidi, diagnoosi peab teadma patsient, tema nõusolekul ka abikaasa, lapsed, õed-vennad või teised tema valitud isikud. Me võtame haiglas isegi allkirja, patsient täidab paberi, kus ta annab nõusoleku uuringuteks ja raviks ning osutab ühtlasi, kellele tema haiguse, selle kulu ja prognoosi kohta tohib infot anda. Mina arvan, et see on väga õige. Inimene ise peab oma haigusest teadma kõike — millised on ravivõimalused, milline on prognoos —, et oma elu planeerida igas mõttes: töö, pärandiküsimused... Peab teadma, mida on haiguse konkreetses staadiumis oodata, loota, karta. Ja loomulikult on igaühel endal õigus otsustada, kes peale tema haigusest teab ja kui palju. Kui päris aus olla, ega me inimest kõige rängema teabega kohe ka ei raba. Enne ikka vestleme temaga, püüame tema psüühikat tundma õppida. Kindlasti ütleme kõigile, kas tal on kasvaja või ei, kas see on paha- või healoomuline. Seda, kui kaua inimesel elada on jäänud, seda ütleme vaid siis, kui patsient väga soovib. Ja seda kahel põhjusel — me võime rääkida küll statistikast, aga iga konkreetse inimese puhul teab ainult jumal taevas, kui palju talle elu on antud. Igal juhul on oluline haige meeleolu. Inimene saab oma positiivse suhtumisega palju ära teha, siin elus peab olema pigem optimist kui pessimist. Organism võitleb haigusega just positiivse suhtumise korral, valmisolek haigusega toime tulla, immuunsüsteemi aktiviseerimine on oluline kõigi haiguste puhul. Norutamine kasuks ei tule ning norutaja ravi tulemused on palju kehvemad. Selles mõttes saavad haige ise, tema omaksed ja sõbrad palju ära teha. Väga oluline on moraalne toetus. Tegu on ju ühe meeskonnaga — haige, tema lähedased, arst. Lisaks opereerivatele ja kiiritusravi tegevatele onkoloogidele on meil valuarst, psühholoog, taastusraviarst, kõik valmis aitama. Kas arstitöös kogete ka meeldivaid üllatusi? Jah, vahel ikka. Ka kaugele arenenud haiguse puhul on inimesed sageli kaua ja kenasti elanud ning see on tõesti ülimalt meeldiv. Teame ka neid juhtusid, kus kasvaja kindlasti on olemas, kuid mõne aasta pärast uuringud seda enam ei näita, kasvaja on kadunud. See on aga tõesti väga-väga suur erand. Rahvasuus selliseid legende ju liigub, aga... Kindlasti ärge otsige nõidu ja imearste! Kõigile soovin, et inimesed elaksid tervislikult, oleksid elurõõmsad ja optimistlikud. Vähidiagnoos ei tähenda, et pere peaks hakkama pärjaraha korjama, vaid seda, et üheskoos tuleb võitlust alustada. Küsitles IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||