|
||||
Nr 3 (800) Neljapäev, 18. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Sotsiaalminister JAAK AABI intervjuu Ants Tammele Eesti Arstide Liit kuulutas kohe aasta algul välja meditsiinitöötajate streigikava, mille põhipunktiks on palganõudmine. Üle Eesti andis nõusoleku streigis osalemiseks ligi 90 protsenti arstidest, õdedest ja hooldustöötajatest. Põhinõue on miinimumpalga tõstmine. Taotletakse ka suuremat riigi osalust tervishoiu rahastamises. Oma toetavat suhtumist 17. jaanuariks planeeritud meditsiinitöötajate streigisse on väljendanud transpordi ja energeetikaga seotud ametiühingud ning lubanud teatud tingimustel jätta seisma ühistranspordi ja katkestada elektri andmise. Streigipaktiga on ühinenud Eesti Õdede Liit, Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liit, Raudteelaste Ametiühing, Liinilendurite Ametiühing, Meremeeste Sõltumatu Ametiühing, Narva energeetikud, Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing. Streigiähvarduse laienemine on kaasa toonud osapoolte seisukohavõttude täpsema esitlemise ajakirjanduses. Haigekassa nõukogu kinnitatud hinnakirja kohaselt on praegu võimalik meditsiinitöötajate palka suurendada keskmiselt 17 protsenti, tervishoiutöötajad nõuavad aga arstidele vähemalt Eesti kahekordset keskmist palka. Haiglate Liit on enamiku tööandjate esindajana pakkunud tervishoiutöötajatele vähemalt 20-protsendilist palgatõusu nii 2007. a kui ka 2008. a ehk siis kahe aasta lõikes 40 %-list tõusu. Seda oleks võimalik välja maksta, kui eraldataks umbes 70 miljonit krooni lisaraha. Oma nõudmistega kogunesid osapooled ka riikliku lepitaja juurde, kuid läksid kokkulepet saavutamata laiali. Patsiendid vaatavad seda sebimist ootusärevalt pealt. On siiski lubatud, et streigi ajal elu päris seisma ei jää, sest näiteks Tallinna Lastehaigla kõik statsionaarsed osakonnad jätkavad tööd, Ida-Tallinna Keskhaiglas ei katke erakorralise meditsiini osakonna tegevus, rasedad saavad abi Naistekliinikus ja Pelgulinna Sünnitusmajas jne. Üks võtmeisik selle probleemide rägastiku lahendamisel ja kompromisside otsimisel on sotsiaalminister JAAK AAB, kes oli nõus selgitama Videvikule probleemistikku. Kas teile ei tundu, et mõned tervishoiutöötajad soovivad seda streiki korraldada lausa iga hinna eest, et endale justkui rahva huvide eest seisjatena Riigikogu valimiste eel tähelepanu tõmmata? Tervishoid on tundlik valdkond ja puudutab iga inimest väga tugevasti, seepärast ei tohiks seda valdkonda puudutavad streigid häirida patsientide kui teenuste tarbijate elu. Mõistagi on streikide korraldamine töötajate seaduslik õigus, aga patsiendid ei peaks tööandjate ja töövõtjate tülitsemise pärast kannatama ega streigi kui äärmusliku võitlusvormi tõttu rataste vahele jääma. Viimase kahe aasta vältel, kui mina olen vastutanud sotsiaalvaldkonna eest, on arstide palgad kokku ligi 40 % tõusnud. Olen seisukohal, et tuleb kiiremini astuda konkreetseid samme, et tagada kõigile Eesti elanikele kvaliteetne tervishoid ning Eesti meditsiinitöötajatele nende tööd väärtustav töötasu. Tervishoiuvaldkond on nii tähtis, et kõik poliitilised jõud peaksid asuma probleemide rahuliku lahendamise teele ja püüdma streike ära hoida. Streigid selles valdkonnas on patsientide tervisele ohtlikud — kui sul ikka näiteks pimesool tunda annab või mõni õnnetus juhtub, siis pead tingimata arstiabi saama, haigused ei küsi, kas arstidel ja õdedel on teenuse osutamiseks tahtmist ja aega. Praegu on segamini erinevad sõnumid. Tahan, et Videviku lugejad sellest kindlasti aru saaksid. Streikida ja lepitusprotsessis osaleda saab ikkagi vaid konkreetsete palganõudmiste nimel. Praegusel juhul on näiteks kõne all alampalgad, tervishoiupoliitika, haiglate rahastamine ja muud sellised küsimused, mis polegi kõnealuse lepitusprotsessi otsesed probleemid. Meil käisid möödunud aastal kolmepoolsed läbirääkimised, kus arutasime ministeeriumi, arstide-õdede ja haiglatega paljud küsimused omavahel läbi, jõudsime paljudes asjades üksmeelele ja vormistasime isegi kokkuleppe projekti, aga selle allkirjastamine jäi ära, sest Arstide Liit nõudis tervishoiule üheprotsendilist tõusu sisemajanduse koguproduktist aastas. See on praegu ebareaalne, niisugust ressurssi pole käigupealt kuskilt võtta. Selline tõus on mõeldav pikema perioodi jooksul, näiteks ajavahemikus 2005 kuni 2010. Üheprotsendiline tõus oleks juba suur samm — mina ei tea ühtegi riiki, kus protsessid oleksid nii kiiresti kulgenud. Arstide Liidu vastuseisu tõttu jäigi too leping sõlmimata, kuigi tervishoiupoliitika ja tervishoiu rahastamise põhimõtted on seal selgesti kirjas. Olen seisukohal, et poliitilised ja muud nõudmised pole selle streigi kontekstis õigustatud ja oleksid meil Eestis isegi ebaseaduslikud. Jutt saab käia ikkagi ainult palgalepetest. Tundub siiski, et mõned püüavad laiemate nõudmiste sissetoomisega nimme streiki õhutada, tõsiste asjadega justkui tsirkust teha. Eks sellele aitab kaasa praegune aeg — midagi pole parata, ees on ju Riigikogu valimised. Poliitilisi seisukohti peaksid esitama ikkagi Riigikogu valimistel osalevad erakonnad oma valimiskampaania osana, mitte tööandjate või töötajate liidud. Rõõm oli hiljuti kuulda, et Reformierakonna Tallinna piirkond asus toetama arstide palgatõusu kava, mille ma olin välja pakkunud ning milles me oleme haiglate juhtidega põhimõtteliselt kokku leppinud. Ma loodan, et Reformierakond lõpetab nüüd vastuseismise ka meie teistele ettepanekutele. Küsimused, mille ees tervishoiusüsteem täna seisab, on kahtlematult väga keerulised. Samas on põhimõte, millest me peame neid lahendades lähtuma, lihtne ja selge — me kas ootame, et nähtamatu käsi lahendab kõik küsimused, nagu Reformierakond tahab, või võtame riigi, omavalitsuste ja kodanikeühendustega ette konkreetseid samme, et tervishoius olukord paraneks. Millised need põhilised seisukohad ja nendest lähtuvad sammud peaksid olema? Dokument, mille me kõigi osapooltega läbi rääkides ja kokkulepet ette valmistades koostasime, on väga pikk ja seal on analüüsitud paljusid valdkondi lausa nüanssideni välja. Aga kui me räägime rahastamisest, siis vajab meie tervishoid seda kindlasti senisest rohkem. Olen valitsusele mitmeid sellekohaseid ettepanekuid esitanud, mõned neist on heaks kiidetud, mõned mitte. Aprillis 2005, kui astusin sotsiaalministri ametisse, oli minu hinnangul tervishoiu rahastamisega jõutud ikka päris kaosesse — eelmise valitsuse otsuste tulemusena haigutas haigekassa eelarves mitmesajamiljoniline auk, Haigekassa nõukogu oli sunnitud pikendama ravijärjekordi, tervishoiuteenuste hinnad ei vastanud kaugeltki tegelikele kuludele. Järsult oli halvenenud arstiabi kättesaadavus. Seesuguse õhukese, odava riigi mudeliga ei saanud niimoodi enam edasi minna. Töötasime koos haigekassaga välja kulupõhise hinnamudeli, 2006. aastaks tõstsime esmakordselt viimase seitsme aasta vältel ravikindlustuse tulubaasi ja nüüdseks ongi eelarve enam-vähem tasakaalus. Ravikindlustuse rahast ja riigi toel tuleb kindlasti tagada kvaliteetne arstiabi ja tervishoiuteenused kõigile Eesti inimestele, mitte ainult rikkamale osale elanikkonnast. Sellest seisukohast ma ei tagane. Aga sellise olukorrani jõudmiseks tuleb endale selgeks teha ja ellu viia mõned lihtsad asjad. Näiteks kapitalikulusid — hoonete ülalpidamist, uue tehnika ostmist jne — tuleb katta ja investeeringuid tervishoidu peab toetama riigieelarvest ning Euroopa Liidu rahadest. Teine asi — töövõimetushüvitis tuleb haigekassast välja viia, seda ei tohiks täies mahus maksta ravirahadest, sest Euroopa Liidu riikidest ei tea ma ühtegi, kus teatavat osa töövõimetushüvitisest ei maksaks tööandja. Näiteks Saksamaal maksab tööandja seda hüvitist 30 päeva vältel. Meil Eestis on praegu oluline see, et tööandja kataks töövõimetushüvitist 4–5 päeva. Kaaluda võib ka seda, kui suur peaks siin olema patsiendi omaosalus. Mis puutub kaadriprobleemisse, siis olen kindlalt arvamusel, et arsti, õe ja hooldusala töötaja rasket ja tänuväärset tööd tuleb edaspidi enam väärtustada ja suurendada nende palkasid ennaktempos. Selle eesmärgi saavutamiseks tegingi 40 %-lise palgatõusu ettepaneku — tänavu tõuseks palk keskmiselt 20 % võrra ja järgmisel aastal samuti 20 % võrra. Selle ettepanekuga on nüüd ka Reformierakond kaasa tulnud. Et nii suur palgatõus eeldab muudatusi haigekassa hinnakirjas ja 70 miljonit krooni täiendavat lisaraha, ootab valitsus konkreetseid parandusi hinnakirja osas Haigekassa nõukogult. Aga arstide palgad on siiski välismaa palkadega võrreldes nii madalad, et eriti noored arstid kipuvad Eestist lahkuma. Mina seda probleemi pole tekitanud. See tekkis kümmekond aastat tagasi, kui arstide ettevalmistamise riiklikku tellimust poole võrra vähendati. Nüüd me selle otsuse tagajärgi helbime, sest arstid õpivad ju 10–12 aastat. Oleme küll riiklikku tellimust jälle 135-ni suurendanud, aga kuni üliõpilastest arstid saavad, läheb pikk aeg. Meil on plaanis teha noorarstide programm, mis tähendab nende riiklikku toetamist — maksta kinni nende õppelaenud, soodustada eluaseme muretsemist jne, kõik selle nimel, et noored arstid Eestist ei lahkuks. Probleem ongi ju eelkõige selles, et just noored arstid kipuvad välismaale tööle minema, vanematel on elu siin juba sisse seatud. Me liigume sinnapoole, et väärtustada arstiks ja õeks õppimist ning arstide ja õdede rasket tööd, ainult et palku pole võimalik otsekohe või ühe aastaga nii kõrgele tõsta, nagu nõutakse — arstidele kahekordne ja õdedele Eesti keskmine palk. Aga viimase kahe aastaga on meditsiinitöötajate palgad tõusnud umbes 40 protsenti ja plaanis on suurendada meditsiinitöötajate palku kokku vähemalt 40 protsendi võrra ka järgmise kahe aasta lõikes. See ületab tunduvalt keskmise palgakasvu, nii et suund on kindlasti õige. Kas üksnes palgatõus suudab lahendada kõik probleemid? Kas parem palk ikkagi teeb töötajad paremaks? On ju patsiendid mõnigi kord kurtnud selle üle, et mõned meditsiinitöötajad on hoolimatud. Toon siinkohal näite oma elust. 2001. aasta novembris, kui lumi oli juba maas, astusin Keila lähistel oma suvemaja juures kogemata mingi lume all olnud kaika peale. Jalalaba läbistas terav valusähvatus. Järgmisel hommikul läksin paistes jalaga Keila haiglasse. Mind pandi ratastooli, arvates, et kuskil jalalabas on mõni luu mõranenud või koguni murdunud. Röntgenipildi põhjal aga järeldati samas, et murdu ega mõra ei olevatki. Mind kallutati järsu heitega ratastoolist välja, nii et ma käpakile kukkusin. Tundsin end lausa simulandina, kellele koht kätte näidati. Aga valud käimisel jalas ei lakanud ja kui ma nädal hiljem Tallinna Magdaleena haiglasse läksin ja uuesti röntgenipilt tehti, selgus, et luumõra siiski oli ning ravi oli seega lootusetult hiljaks jäänud. Lonkasin valude tõttu labajalas veel mitu aastat. Seniajani tunnen aeg-ajalt jalas valu. Kuus aastat lonkamist... Teine näide. Nädal tagasi pandi ühe Videviku toimetuses töötava eakama naisterahva silma ravimit, mis on laseriga ravitud silma puhul absoluutselt vastunäidustatud. Tagajärg: patsiendi täiesti ootamatu pimedaksjäämine. Õnneks on arsti hooletuse tõttu kaotatud nägemisvõime pikkamööda taastumas. Meil on siiski väga häid arste ja õdesid, kes oskavad patsientidega suurepäraselt suhelda, aga ikka leidub ka selliseid, kellel need oskused on tagasihoidlikumad ja kes vaatavad inimesest mööda. Aga inimesel on ju mure oma elu ja tervise pärast. Arstid peavad oskama suhelda, peavad aru saama nendest ootustest, mida patsient endaga kaasa toob. Patsiendi hirme, ootusi ja lootusi peavad arstid ja õed tundma. Meil on olnud juttu Tartu Ülikooli esindajatega, et tuleks suurendada suhtlemispsühholoogia osa tulevaste arstide õppekavades. Paljudel vanematel inimestel on probleeme hammastega, aga hambaravi on muutunud väga kalliks. Miks ei laiene ravikindlustuse solidaarsusprintsiip ka hambaravile? Probleeme selles valdkonnas tõesti jagub, aga üht-teist paraneb veel tänavugi. Näiteks tõusis 1. jaanuarist hambaravihüvitis 150 kroonilt 300 kroonini aastas, üle 63-aastastele makstav hambaproteesihüvitis tõusis seniselt 2000 kroonilt 4000 kroonini. Lapsed saavad hambaraviteenust täiesti tasuta. Nii et olukord paraneb, aga edasi tuleb kindlasti liikuda näiteks hambaravihüvitise osas, sest 300 krooni on liiga madal piir, see võiks olla 500 või 1000 krooni aastas. Üks võimalus edasiminekuks on veel see, et hüvitise määramisel arvestatakse inimese toimetulekut ning kompenseeritakse hambaravi vastavalt inimese sissetulekule. Tuleb siiski rõhutada, et sajaprotsendiliselt tasuta pole hambaravi mitte kuskil, ikka lähtutakse vajadustest ja võimalustest. Väidate oma 6. jaanuari pressiteates, et inimeste rahulolu tervishoiuteenuste pakkumisega on paranenud. Millele see väide tugineb? Julgen niimoodi väita mullu oktoobris Turu-uuringute AS-i korraldatud patsientide rahulolu uuringu tulemustele tuginedes, kuigi ka objektiivselt on ju näha, et arstiabijärjekorrad on eelmiste aastatega võrreldes vähenenud. Seekordne patsientide rahulolu uuring oli juba üheksas, küsitleti enam kui 1500 inimest vanuses 15–74 aastat. Oma terviseseisundit peab kas heaks või üldiselt heaks 52 % elanikest. Võrreldes eelmise aastaga on elanike hinnang oma terviseseisundile pisut paranenud — positiivsete hinnangute osakaal on kasvanud 6 % võrra. Viimase 12 kuu jooksul on 72 % elanikest pöördunud oma tervisemurega mõne arsti poole. 66 % elanikest on külastanud perearsti, 48 % hambaarsti ja 45 % eriarsti. Arstiabi kättesaadavust Eestis peab heaks või väga heaks 53 % elanikest. Tulemus on parem kui eelmisel aastal. Ainult 8 % elanikest on viimase 12 kuu jooksul kogenud olukorda, kus on proovitud pöörduda arsti poole, kuid peamiselt järjekorra tõttu ei ole kohe õnnestunud vastuvõtule pääseda. Arstiabi kvaliteeti Eestis peab kas heaks või väga heaks 66 % elanikest. Hinnangud selles osas on eelmise kahe-kolme aastaga võrreldes selgelt paranenud. Kõige sagedamini tuuakse välja meditsiinitöötajate kompetentsus ja perearstisüsteem. Viimasest visiidist on inimestele kõige enam meelde jäänud arstide headus, professionaalsus, meeldiv suhtumine ja lahkus. Ligi pool elanikest ei oleks nõus ise maksma raviteenuste eest, kui see päästaks neid järjekorras ootamisest, teine pool oleks nõus maksma. Kas teil pole mõnikord tekkinud mõte, et haigekassa asemel võiks sotsiaalministeeriumis töötada osakond, kes raviraha haiglatele jt tervishoiuasutustele välja jagaks? Meil on umbes 10 miljardit krooni ravikindlustuse eelarves ja selle rahaga tegelev haigekassa on väga keeruline süsteem. Selle süsteemi ülalpidamiseks — palkadeks, tegevuskuludeks jne — läheb alla ühe protsendi eelarvest. Ometi on mõnedel millegipärast jäänud mulje, et haigekassa on väga suur kulutaja, temast on täiesti alusetult joonistatud mingi tont. Rõhutan sedagi, et haigekassa ei lahenda poliitilisi küsimusi, vaid jaotab sotsiaalmaksust laekunud raha. Muidugi võib väita, et iga asja saab teha senisest paremini, aga korralduslikult pole meil haigekassale midagi ette heita. Seda on korduvalt tõestanud ka mitmesugused kontrollimised nii meie oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järeldus on olnud vaid üks — see süsteem töötab meie seaduste ja määruste raames väga korralikult. Inimesed peaksid aru saama, et haigekassa ise poliitikat teha ei saa, see on ikkagi poliitikute pärusmaa. Mis puudutab meie haigekassa rahvusvahelist mainet, siis näitavad kõik aruanded, et meie väikese riigi suhteliselt väikese haigekassa küllalt väikest eelarvet kasutatakse teiste Euroopa Liidu riikide samasuguste süsteemidega võrreldes kõige efektiivsemalt, mingit priiskamist meie süsteemis pole. Haiglad, perearstid jne — kõik loevad korralikult raha, kõigil on kuludest-tuludest hea ülevaade. Nii on kinnitanud kõik rahvusvahelised eksperdid. See oligi info, mida inimesed, sh ka Videviku lugejad vajavad — et näidataks näpuga ikkagi õiges suunas, mitte ei kritiseeritaks alusetult ametnikke ja asjatundjaid, kellest tervishoiupoliitika ja tervishoiu rahastamine otseselt ei sõltugi. Muidugi mõistavad ka poliitikud, et tervishoidu tuleb senisest rohkem toetada. Tänavu peaks tervishoiu kulutuste maht kasvama 22 %, sellest saab arstiabi eelarve juurde 1,2 miljardit krooni, millest eriarstiabi rahastamine kasvab ligi miljard krooni ja perearstidele läheb ligi 200 miljonit krooni rohkem. 300 miljonit lisarahast on toodud juurde seadusemuudatustega ning see andis mulle võimaluse teha haiglatele ettepaneku selle palgatõusu pakkumiseks, millest eespool pikemalt juba rääkisime. Peab mainima ka seda, et esmakordselt viimaste aastate jooksul on vähenemas ravikindlustusega hõlmamata inimeste ring. Ravikindlustusega kaetakse kõik registreeritud töötud. Kiirabi rahastamist suurendatakse 80 miljoni krooni võrra, mis tähendab tervelt 35-protsendilist kasvu. 270 miljoni krooniga maksti lõpuks riigieelarvest kinni Pärnu Haigla ehitus, mis siiani oli võlgu kinnisvaraaktsiaseltsile. Otsustatud on miljardite kroonide ulatuses investeeringuid haiglatesse. Need ongi otsused, mida teevad poliitikud, mitte haigekassa oma ametnike ja spetsialistidega. Poliitikud on aru saanud ka sellest, et rahva tervis ei parane, kui vastavatesse programmidesse ei panustata. Nii ongi rahvatervise programmidele eraldatud kümneid miljoneid lisaressurssi, endistele programmidele lisandub vähktõve ennetamise programm. Vähktõvest ja selle vältimisest tuleb järgmises Videviku numbris ka pikemalt juttu. Lõpetuseks: jagada saab ikkagi ainult seda, mida on enne kogutud. Oleme suurendanud haigekassa tulubaasi, seega peaks lähiaastail laekuma haigekassa eelarvesse 650 miljonit krooni lisaraha, mis tähendab, et raviraha suureneb umbes 10 protsendi võrra. Kas võib öelda, et minister Jaak Aabi kui poliitiku käsi on selle 10-protsendilise suurenemise juures samuti tegev olnud? Kindlasti oli minul selles oma roll, sest kõik need poliitilised otsused ja seadusemuudatused pidi valitsuses läbi suruma, miski ei tulnud lihtsalt kätte. Kas lisaks tervishoiutemaatika avamisele on ministril veel midagi, mida tahaks Videviku lugejatele öelda? Riikliku hoolekande vallast võiks mainida, et tänavu tõstame sotsiaalhoolekandetöötajate palka 25 protsendi võrra. Oleme planeerinud jätkata seda palgatõusu ka edaspidi, lisaks tulevad näiteks erihooldekodudesse ja lastekodudesse varsti päris suured investeeringud, nii et saame seal elutingimused senisest paremaks muuta. Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse alla kuuluv Karula Kodu on esimene pääsuke, esimene tõeliselt tänapäevane keskus raske vaimu- ja liitpuudega kasvandikele kogu Eestist. See on olnud taasiseseisvusaja suurim riigi investeering Viljandi maakonda ja suurim investeering sotsiaalhoolekandesse terves Eestis. Minu võttis käik Karula Kodusse mitmeks-mitmeks päevaks väga mõtlikuks, sest raske vaimu- ja liitpuudega inimeste elu iseendast on raske, samuti nende inimeste töö, kes puudega inimeste eest hoolt kannavad. Karula Kodu puhul on tegu aastaid oodatud unikaalse projektiga. Tulevikus kerkib samasuguseid külatüüpi hoolekandekomplekse Eestisse veelgi. Karula Kodus on viis 260-ruutmeetrist grupikodu ja ligi 700- ruutmeetrine tegelusmaja. Iga grupikodu on planeeritud kümnele hoolealusele, kellest paljud on liikumispuudega. Enamik hoolealustest on vanuses 20–30 aastat, vanim on 35-aastane, alla 18-aastaseid on kümme. Igas majas on ühe- ja kahekohalised toad, hoolealustele kohandatud WC-d ja vannitoad, avatud kööginurgaga elutuba ja veranda. On võimalik sisustada oma aega kunsti ja käsitööga, muusika ja liikumisega. On meditsiinikabinet, köök, pesumaja ja katlamaja. Sotsiaalministeerium kavandab tänavu puuetega inimestele veel kahe maja ehitamist Viljandi linna ja ühe maja ehitamist Pärsti valda kogumaksumusega enam kui 20 miljonit krooni. Need investeeringud, nagu ka kulutused tervishoidu, tuleb kindlasti teha, sest ühiskond ei koosne ainult tervetest ja edukatest, aga kõigil on õigus elule ja õnnele. Tänan põhjalike vastuste eest. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||