|
||||
Nr 3 (800) Neljapäev, 18. jaanuar 2007 |
||||
Arhiiv |
Mullu olevat Eesti lausa väikest imet kogenud, väidavad majandusanalüütikud. Kiire majanduskasv näikse olevat paljudele tekitanud peaaegu et peapöörituse edusammudest. Või kuidas teisiti hinnata kõiki neid mesilubadusi, mis viimase paari-kolme nädala jooksul on antud? Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka viia on üks nii kõrgelennuline unistus, et seda ei võta tõsiselt ilmselt ükski mõtlev inimene. Meie võime ju sudida ja jõudagi mitu sammu edasi, ent ega nemad, need rikkadki ju täiesti paigal seisa, arvab tädi Maali. Ja õigesti arvab. Tädi Maali on muide nüüd, märtsikuiste valimiste eel, paljudele lubaduste andjatele meelde tulnud. Ikkagi inimene, ikkagi hääl, mis nii mõnegi mehepoja Toompeale võib upitada. Nõnda säravadki meie tulevased esindajad plakatitel kirjaga “Parem pension igaühele”. Nädalavahetusel pandi see “parem” ka numbrite keelde. Mõne aasta pärast olevat keskmine pension lausa poole kõrgem, mõni pügal üle 6000. Milline on selleks ajaks toidukorvi hind, kui palju maksavad ravimid, milline on keskmine palk, sellest suure tõusu suure suuga lubajad targu vaikivad. Miks? Seepärast, et too umbes 400 dollarit (või eurot) on mujal maailmas paari päeva palk, meile aga kuupension. Ja muidugi sellegi pärast, et pidev hinnatõus muudab pensionitõusu paraku sisuliselt olematuks. Aeg-ajalt tehakse toimetuleku-uuringuid. On uuritud ka seda, kuidas on pensionärid eluga rahul. Ja üllatus-üllatus! Rahul ollakse. Nõnda ongi tekkinud kuvand pensionärist kui rõõmsameelsest kõikesööjast, kes on tänulik (tillukese) pensioni eest (sest see on regulaarne ja tööl käiva lapse palk polegi ju oluliselt suurem), kes käib päevakeskuses tantsu tatsutamas ja sokke-kindaid kudumas (sest seltsielu teeb päevad kirkamaks). Kummatigi tasuks seda kõigega rahul ja kõige eest tänuliku memme-taadi portreed lähemalt vaadata. Kui paljud eakaist päevakeskuste tegevusest osa võtavad (saavad osa võtta)? Paari aasta eest tehtud uuring näitas, et alla viiendiku. Ei ole see suhe praegugi muutunud. Mis takistab, mis segab? Ei lähe vanainimene maal, ei lähe ta linnaski mitme versta taha, kui just suurt häda ei ole. Tervis ja pealehakkaminegi ei ole enam need mis varemalt... Ja nõnda muutubki maailm pisemaks ja elupilt hallimaks. Küsitlejale vastab too vanainimene muidugi, et kõik on päris hästi, pole asja kurta, kui igapäevane leib on laual ja tubagi soe. Soovid ja tahtmised on ju kokku kuivanud. Tegelikult ei ole pensionär nii õndsalt eluga rahul ja iga kommi eest ei liputa saba ka mitte. Muidugi, sõnumid, mis toimetusse läkitatakse, pajatavad piduõhtutest ja ekskursioonidest ning kubisevad tänusõnadest vallaisadele ja muidu rahakatele, kes teetassid täitnud ja pirukagi juurde andnud. Tõsi on aga see, et meie eakam inimene võõrale oma eluhädasid kurtma naljalt ei hakka. See, et meie pension on teiste Euroopa riikide omaga võrreldes haleväike, on ju teada. Aga mis sest rääkida... Minu vanaisa ei võtnud sepatööde eest naabrilt punast pennigi, kas või seebirahagi mitte. Et kust too vaenegi saab. See “kust too vaenegi saab” on meisse emapiimaga sisendatud hoiak, mille praegune elu peaks purustama. Sest raha ümber nüüd maailm keerlema on pandudki. Riigikoguja kuupalk on kümme keskmist pensioni, meedikud saavad keskeltläbi poole vähem ja peavad seda sandirahaks, isegi hooldekodus elamine maksab kordades rohkem kui tavaline pension. Pensionäride organisatsioonidel on viimane aeg lõhkuda see lame rõõmsameelse ja tänuliku kõikesööja kuvand. Pensionitõus ei saa ega tohi sõltuda erakondade suvast. Pensioniseadus on kehtinud juba rohkem kui viis aastat. Selle ajaga on elu palju muutunud. Paljud seadused on ajale jalgu jäänud, pensioniseadus ka. Küsimus ei ole üksnes teise samba rahastamises, mis praeguse pensionäri igal kuul umbes viiendiku võrra vaesemaks jätab. See ei olegi üheski seaduses kirjas, see on lihtsalt omaaegsete riigimeeste otsus, mida ükski jõud ei ole muutnud, küsimus on pensioniseaduse ideoloogias, näiteks vanaduspensioni aastakoefitsiendi kujundamises, puuetega inimeste ja toitja kaotanute pensioni kujundamises. Valimisloosung “Rikas riik, parem palk” kõlab ju uhkelt, ent loomulikum oleks “Rikas riik, õiglased seadused”. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||