|
||||
Nr 47 (796) Neljapäev, 21. detsember 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Taas läidame kuusel küünlad, taas mõtleme ja meenutame, soovime kõike head ja ilusat oma kallitele ja võõrastelegi. Toimetus tervitab kõiki häid sõpru, meie lugejaid. Kolm kuud vähem kui 17 aastat on Videvik ilmunud, oleme teiega koos elanud nii halbu kui häid aegu. Koos oleme mitmel korral Toompeal käinud suuremat pensioni küsimas, koos oleme võidelnud selle nimel, et pensionär ei oleks põlastav sõimusõna, et eaka elukogemust ei heidetaks või tõrjutaks prügikasti, et Eesti elu oleks meie kõigi ühine looming. Laias maailmas on küllaltki levinud tava rakendada omavalitsuste juures tegevusse seenioride nõukogud. Videvikki on mitmel korral kirjutanud vajadusest kutsuda seesugused pika praktikaga spetsialistide soovitusi pakkuvad nõukojad meilgi ellu. Oleme kirjutanud näiteks Tartu linnavolikogu juures koos käivast seenioride nõukojast, kes linna elu arendamiseks nii mõnegi hüva soovituse pakkunud. Kuigi neid seenioride nõukodasid tegutseb peale Tartu Videviku andmetel veel paaris-kolmes kohas, pole see vabatahtliku töö (tegevuse) ühiskonnale väga vajalik väljund Eesti linna- ja vallavolikogude juures paraku kuigi soovitud-oodatud. Põhjus näikse peituvat munitsipaalametnike bürokraatlikus mugavuses. Kui seenioride koda polegi, ei ole vaja neile ka paariks-kolmeks korraks kuus tööruumi võimaldada ega muidki tülikaid või tüütuid lisaaskeldusi endale kaela kutsuda... Pole vähimatki kahtlust, et vabatahtlike senisest palju kavakindlam rakendamine tuleks kindlasti kasuks samuti nii Pensionäride Liidu kui ka Pensionäride Ühenduse kesk- ja maakondlike ja küllap kõigi organisatsioonide tegevusele, tõstaks selle laiemale alusele. Euroopa arenenumates riikides on juba ammu jõutud äratundmisele, et seenioriühenduste ja -liitude-seltside töö tõhususe ja ühiskondliku kaalukuse saavutamise võti peitub just vabatahtlike töö mõistlikus korraldamises. Ühiskond vananeb. Tihti kõlab see nii, nagu läheneks kellelegi kogunisti maailma lõpp. Õnneks ei tähenda vanadus ainult haigusi ja hääbumist. Vanadus on ka tarkus, küpsus, tahe ja oskus mõista. Paristaja-poja mentaliteediga ei jõua ükski riik mõistagi kusagile. Kummastav on lugeda või raadiost kuulata hiljutise sotsiaalministri vemmalvärsse, mis sahkavad neidsamu ebakohti, mida tema ise oma töö ajal võinuks leevendada. Äsja suvatses pomeriimiharrastaja aga nahutada valitsuskoalitsiooni, et see invaliidide täiesti põhjendatud pisukesegi toetuselisa küsimise peale selle tillukese lisarahakese neile “leidmise” jälle kaugesse tulevikku edasi lükkas. Nõnda on mitmelgi poliitikul tavaks omaenda tegematajätmiste eest teisi hukka mõista ja argielu asjade korrastamise asemel õhulosse ehitada. Aastavahetus on ka uute sihtide seadmise aeg. Videvik tervitab Eesti Pensionäride Ühendust ja Eesti Pensionäride Liitu, kõiki eakate ja puuetega inimeste ühinguid, koondisi, seltsinguid ja päevakeskusi. Tervitame ja tunnustame kõiki, kes on võtnud oma südameasjaks seista jõudumööda selle eest, et eluaastad ei muutuks üksnes rängaks koormaks, et ka pensionieas võiks igast päevast rõõmu tunda. Õnn ei olevat rahas, kinnitavad need, kes oma sissetulekunumbreid täpselt meeleski ei suuda pidada. Teavad seda ka eakad inimesed, kelle pensioni lubatakse tuleval aastal koguni paarisaja krooni võrra tõsta. Õnneks ei ole õnn tõesti rahas, me oskame ja tahame seda leida ka paljus muus. Videviku tegijad soovivad kõigile õnne, hingesoojust ja päikest päevadesse! |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||