|
||||
Nr 46 (795) Neljapäev, 14. detsember 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Vahel tundub, et ootame, aina ootamegi. Seda, mis-kes jääbki tulemata. Ka praegu. Jõulud muidugi tulevad. Kuigi kraadiklaas akna taga näitab rohkem soojapügalaid, kui kevadegi alustuseks tarvis läheks, on teine advendiküünal süüdatud ja peapiiskop on jõulurahu välja kuulutanud. Kummaline on see jõuluootuse aeg. Postkastid pakatavad klantspaberile trükitud värvipiltidest — kellukesed, inglijuuksed, kunstlumi, kaisukarud, musi andvad mängukoerad ja kõikmõeldav muu ninn-nänn, rääkimata muidugi peenemast ja kallimast kraamist — briljantidest, kullast ja kristallist. Osta, osta, osta! Ja samal ajal need, kes kutsutud ja seatud, need loevad õpetussõnu, sest õnn ei seisne rahas, jõulud ei tähenda osturallit ning kingid ei ole see kõige tähtsam. Ega ei olegi, ent on sündmusi ja tähtpäevi, mis aja voolus on oma esialgse tähenduse ja tundesisu minetanud ning saanud hoopis uueks sümboliks. Neid, kes siiralt usuvad, et paar tuhat aastat tagasi sündis “seal laudas, seal sõimes” meile õnnistegija, kes kõik meie patud lunastab ja meile igavese elu kingib, neid tõsimeelseid uskujaid on kindlasti vähem kui neid, kellele jõuluaeg tähendab midagi hoopis muud. Ei usu me ju sedagi, et päkapikud ringi jooksevad ja vedelema jäetud sokke hea-paremaga täidavad, paljut me enam ei usu, kuid see ei tähenda, et jõuluaeg poleks eriline. On ikka! Sümbolid ju erilist meenutavadki. Lapsepõlv, lumevalgus, küünlasära, kingitused kallitele, head soovid kõigile — on ju tore, kui vähemalt kord aastas on ka selliseid argiasjadest kõrgemale tõstvaid päevi. Jõulutunne on ju midagi väga seletamatut, sügavalt isiklikku, paljudest asjadest olenevat. Kindlasti sõltub see, kas jõulutunne tuleb või jääb tulemata, ootajast endast. Kuigi mitte ainult temast... Viimasel ajal on saanud moekaubaks jõulu eel kodututest ja eluheidikutest rääkimine. Siis kutsutakse neid sauna, lubatakse puhtaks pesta, sooja suppi ja magusat saia süüa, peetud riideid ja jalavarjegi antakse. Aegsasti on ka leheneegrid kohale kutsutud. Televiisor näitab, kuidas saunalised end leilitavad, teed joovad... Ja seda mõtet, kui head inimesed me oleme, võib imetleda igaüks, sest eks me kõik oleme mõne tühja pudeli, mõne tarbetu rõivatüki või kingapaari ära visanud. Ju nemad siis seda-teist on ehk leidnud. Aasta ei ole ju ainult jõulukuu, elada on vaja kogu aeg. Ka kodututel. Tänu meie prügikastidele... Valimiskampaania on täie raginaga käima läinud. Sellest, et kolme viisaastakuga viiakse Eesti viie rikkaima riigi hulka, oleme juba kuulnud. Kas riigi rikkus ka kodutuile kodu annab? Ja kas neil on aega kümme-viisteist aastat oodata? Vaid öömajad probleemi ei lahenda, see peaks igale vähegi mõtlevale inimesele selge olema. Samuti seegi, et ka need, kel enam kodu ega töökohta ei ole, väärivad inimlikumat elu. Inimesed ei ole riigi jaoks, riik on inimeste tarvis ning riigi (valitsuse) asi on hoolt kanda nende eest, kes ise endaga toime ei tule. Vahel ei piisa õnge andmisest, vahel tuleb ka kala anda. Kõlab ju uhkelt, et paljudes asjades seatakse Eestit teistele Euroopa riikidele eeskujuks. Paraku, sotsiaalküsimustes oleme kaugel-kaugel saba lõpus. Peapiiskop Andres Põder ütles jõulurahu välja kuulutades, et väike rahvas vajab armastuse ja lepituse sidet, üksteisest hoolimist ja toetamist. Otse loomulikult vajame seda. Kõik. Ja otse loomulikult oleneb see igaühest, kuid mitte ainult. Kusagil on piir, millest edasi on tavainimene jõuetu. Õnn ei ole rahas, kuulutavad poliitikud. Ei ole tõesti, kuid... “Majandusministeerium ei plaani järgmiseks aastaks mingeid toetusi, mis leevendaksid soojahinna hüppelisest tõusust tulenevat lööki väiksema sissetulekuga elanikele,” teatas majandusministri nõunik. Riigikoguja kuupalk on 40 000 krooni, keskmine vanaduspension kübeke üle 3000 ja invaliidsuspension palju väiksem. Sooja tuba, kõhutäit ja riiet selga tahavad aga kõik. Kolm kuud on lühike aeg. Kolme kuu pärast on meil taas valikuvõimalus. Kui hindaksime seekord erakondi mitte lubaduste ja sõnaseadmisoskuse järgi, vaid tegudest lähtudes, ehk jõuaksime siis selleni, et Eestimaal tõepoolest ei oleks neid kodanikke, kes on oma riigis ja iseseisvuses pettunud ning jäävadki ootama... IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||