|
||||
Nr 43 (792) Neljapäev, 23. november 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Igaüks hindab maailma oma mätta otsast. Kui näiteks üks ärimees imestas raadiosaates nädalasündmusi kommenteerides, miks Tallinnas Tartu maantee uuel teelõigul on trammipeatuste ääres betoonpostid ning nende vahel veel jämedad metallketid (kas need on siis maantee läbilaskevõime suurendamiseks vajalikud?), siis siinkirjutaja ja küllap veel paljud linlased on linnavõimudele nende moodustiste eest siiralt tänulikud. Miks? Aga sellepärast, et tänu just nendele tugevatele kaitserajatistele ei saa uuel teel kihutavad autod trammi ootavatele ning trammist väljuvatele inimestele otsa sõita. Ärimees võiks Tallinna südalinnas, näiteks Vabaduse väljakul ise jalamehena proovida, kuidas tal trammile minek õnnestub, kas jääb ka seisva trammi uste eest mööda pürgivate autode alla või suudab neist puutumatult trammile laveerida. Liiatigi pole Tartu maanteel trammile astujad mitte ainult pealinlased. Veel leidub ka peaga linnas ja mujal niisuguseid inimesi, kes on bussiga pealinna tulnud ning soovivad trammipeatuses ühissõidukit oodates ellu jääda. Teed pole üksnes autodele mõeldud — õnneks veel mitte. Kui Tartu maanteest veel rääkida, siis just linnast väljas on jalakäija eriti õnnetus seisus. Temale pole eraldi kõnniteed ette nähtud, aga auto auto järel tuhiseb tast nii ligidalt mööda, et taandugu ta kas või kraavi. Mida peaks jalakäija üldse sel teel tegema, võib autos harjunu küsida. Eks seda, mida teedel ikka tehakse: ta läheb kas bussipeatusse, sammub kodu poole või miks mitte ka külla. Nii palju vabadust on meil kõigil, et soovi korral kõndida. Siit siis ka (irooniline) idee palistada kogu maantee äär betoonpostide ja metallkettidega, jättes jalakäijalegi turvalise teeriba. Aga nii Tartu maanteel kui ka mujal linnas on praegu tõepoolest lihtsalt kaunistusi, mis võivad autojuhte häirida. Need on meie erakondade valimiseelsed välireklaamid. Jalakäijal on neid võimalus lugeda ja ta ei kahetse seda. Nii annab roosadel plakatitel end kõige naiselikumaks erakonnaks nimetav Keskerakond mõista, et just nemad oskavad meie eest seista. Kindlasti, sest naiselikkust pole raske seostada emalikkusega. Võib-olla paneb Isamaa ja ResPublica Liit (Õnn ei ole rahas!) oma valimisnimekirja etteotsa tõepoolest õnnelikud alampalga saajad? Natuke on karta siiski reformierakondlasi, sest kui nad tõesti viivad Eesti Euroopa viie jõukama riigi hulka, siis on meil ju puha kiirteed ja jalameestel pole tõesti teedele asja. Aga ehk ei tahagi siis keegi enam jala käia ja nõnda pole oravarahvast vaja karta. Kes see oli, kes lubas riigitöötajate palgad 25 000 krooni peale tõsta? Võib-olla just sellepärast ei taheta tuleval aastal töötajate alampalka kergitada, riigitöötajate jaoks tuleb ju hakata raha kokku hoidma. Varase valimiskampaania hulka kuuluvad kindlasti ka teated ühe või teise erakondlase parteivahetusest. Nii jättis 1990. aastal missikrooni saanud Liis Tappo-Treial maha Reformierakonna ning astus Keskerakonda. Usun tema põhjendust: Reformierakonna ühe valimislubaduse järgi ellu viidud emapalk, mis on sõltuvuses vanema palgast, süvendab ebavõrdsust. Emapalga sõltumisele vanema sissetulekust oli vastuseisjaid juba selle kehtestamise ajal. Tõepoolest, kui emapalka maksaks see firma, kus vanem enne lapse sündi töötas, oleks praegune seis põhjendatud. Aga see on ju riigi makstav palk! Kas meie riik arvab tõesti, et kõrgepalgalise ema laps väärib rohkem tuge kui tudengi või väikest palka saava ema laps? Miks tahetakse vaeste (vaesemate) perede vaesust veelgi süvendada? Kes ootab kõige rohkem uusi lastesõimi ja -aedu? Ikka see kodu, kus ema peab pere ülalpidamise nimel võimalikult vara tagasi tööle minema. Eesti iseseisvuse algusaastatel aga olime ühisel seisukohal, et väike laps kasvab kõige paremini oma kodus. Liis Tappo-Treial on nelja lapse ema. Kindlasti teab ta, et ükski vanem ei pane lapsele korraga selga kümmet kleiti ega jalga tosinat paari pükse, kuigi materiaalselt oleks see näiteks tudengist emast peaaegu kümme korda rohkem emapalka saaval vanemal võimalik. Küll on loodus seadnud asjad nii, et kõik inimesed sünnivad siia ilma ühtviisi paljaste ja abitutena. Või on oravaparteilaste mätta otsas lood teisiti? Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||